Tere!
See oli veidralt formaalne, aga ma olen hakanud kõiki teretama, ka oma perekonda. Kuidagi tore sõna. Äkki hakkan vanaks jääma…
Kui mul enne õudne kirjutamise tuhin peale tuli, jäin mõtlema, et mis nüüd. Siis sain aru, et mul tundub olevat sama mentaliteet nagu loomeinimestel – ma kirjutan siis, kui mul on raske või midagi väga mõjuvõimast on mu elus juhtunud. See selgitaks seda, miks 2019.–2020. aastal ma põhimõtteliselt igal nädalal kirjutasin, eks.
Sügisel, kui mul korraks (ja ma mõtlen reaalselt üheks päevaks) väike puhkus tekkis, mõtlesin, et võtan käsile ning harjutan blogis jälle kirjutamist ja enda emotsioonide väljendamist. Kahjuks sai see üks päev läbi ja reaalsus (ehk ülikool) lajatas näkku. Tegelikult ma ei kurda. Ma olen lähedastega ülikoolist ja sellega kaasnevast stressist palju rääkinud ja alati jõudnud järelduseni, et ma pean ikka väga nautima seda, mida ma õpin (siin mainin kohe ära, et see miski on ajakirjandus ja kommunikatsioon), sest tuleb välja, et minu pingetaluvus on madal. Keskkoolis ma seda endale ei teadvustunud, sest polnud pinget, mida taluda. See oli ülikooli esimesel semestril kusjuures üks paras katsumus, sest ma millegipärast oletasin, et kui ma uurimistööga toime tulin, saan ülikoolis ka hakkama. Mul polnud siis õrna aimugi, et ülikoolis tuleb peaaegu igas aines uurimistöö maht kokku 🙂 Aga jällegi, ma ei kurda!
Mõtlesin pärast pikka pausi teha väike kokkuvõte viimasest neljast (?) kuust. See küsimärk pole niisama dekoratsiooniks – mu ajataju on kadunud ja ma ei tea üldse, kas ma näiteks oktoobris eksisteerisin või ei. Igatahes, juhtunud on palju, vahet pole, kas ma mäletan millal või ei, seega hakkame aga otsast pihta.
Augusti viimastel päevadel kolisin esimesest Tartu korterist kohe uude korterisse ehk kesklinnast Supilinna lähedale. Uue korteri asukoht istub mulle palju rohkem, sest ma naudin pärast pikka päeva võimalust kümmekond minutit bussiga sõita ja omaette mõelda. Samas korter ise pole…ideaalne. Mul oli juba Värskas natuke probleeme korteri läbikostvusega ja seetõttu olen üle aasta kõrvatroppidega maganud, see saaga jätkub ka nüüd. Aga samas ega ma viriseda ka ei taha, sest lõppude lõpuks olen ma tänulik, et mul on katus pea kohal ja toit laual, eks. Muidugi on üürikorter võrreldes ühikaga ka (vähemalt minu jaoks) väga tänuväärne, sest ma ei saa oma elukoha jagamisega hästi hakkama. Saan aru, et a)ühikas saab olla ka isiklik tuba ja b)ma esitan tundengielule liiga kõrgeid nõudmisi, aga ma ei oska enda õigustamiseks ka midagi öelda. Kokkuvõttes teadvustan endale, et see on hull esimese maailma probleem.
Ülikooli algusest olen vist natuke juba rääkinud, aga ütleme nii, et esimene kuu oli raske. Uued inimesed, uus maja, uus linn, uued süsteemid, uued õppeained…kõik on uus septembrikuus ja kõik on paanikas Greteli ajus. Ühel hetkel kassisin ikka täiesti ära ka, sest kõike oli liiga palju. Hakkasin nõmedalt käituma, toidukordi vahele jätma, vähem magama, aga samas muutusin väga tuimaks. Mul oli küll katus pea kohal, aga ta vaikselt hakkas minema sõitma. Arvatavasti käivad nii mõnedki sarnasest perioodist esmakursuslasena läbi, seega ma ei taha muljet jätta, et halan ülimalt erakordse ja raske kogemuse üle xx :((. Tegelikult oli selline aeg väga vajalik, et näeksin, kui tubli ja tegus ma olen. Kui te küsite, et kuidas ma sellest üle sain, siis ma vist lihtsalt harjusin ära? Mulle jõudis kohale, et ma olen ülikoolis? Ma leidsin endale kursuselt sõpru? Ma hakkasin süsteemist aru saama? Kõik see kokku? Ma ei tea, aga igatahes oli ühel hetkel pea jälle natuke selgem ja hakkasin oma õpinguid nautima. Viimane ei tähenda muidugi, et kõik lust ja lillepidu oleks olnud. Või noh, kui ETV saatekava kolm (3) tundi järjest analüüsimine ja Karl Marxi teooriate lugemine on lust ja/või lillepidu, siis oli! Aga mida ma nautimise all mõtlen on tegelikult see, et vaatamata raskustele, stressile, pisaratele, higile ja verele (viimased kaks pole nali, ma tõmbasin loengutes mitu korda oma stressi-ekseemist kuivad käed lõhki ja higistasin Toomemäest üles ronides) olen ma suutnud säilitada rahuliku meele ja näha õpitu vajalikkust.
Alates oktoobrist on mu elus olulisele kohale tõusnud ka töötamine. Tegelikult ei plaaninud ma ülikoolis käies töötama hakata, kuid siis tuli see kassimise-periood. Kahjuks/õnneks kipun ma stressirohketes situatsioonides endale stressi juurde tekitama ja ülekoormust harrastama ja nii liitusin ma ASÕP-i programmiga. ASÕP=asendusõpetajate programm, millega saab liituda kõrgaridusega (või seda omandav) huviline. Nii jõudsin kolm nädalat järjest sõita (ka loengupäevadel) hommikul kella kaheksaks Tartust Otepää lähedale põhikooli, et seal lastele eesti keelt ja kirjandust õpetada. Mul oleks nüüd väga piinlik, kui see postitus kirjavigadest kubiseb :)))). Aga asendusõpetajana töötamine on seni mulle õpetanud, et ma ei saa kunagi õpetajaks. Niimoodi mõni nädal klassi ees seista ja targutada on tore ikka, aga minu närvikava pole pikemaajaliseks õpetajatööks kindlasti loodud. Eriti, kui õpilaste iga teine lause on “Sa oled 19 ja nii pikk!”. Kogemus üleüldiselt õpetas mulle, et õpetamine ja õppimine käsikäes on naljakas kogemus. Hommikul läksin lapsi õpetama ja pärastlõunal tulin Tartusse tagasi ainult selleks, et loll tudeng olla. Igatahes tore ja proovin kindlasti uuesti mõnda õppeainet õpetada, järgmisel korral näiteks ajalugu või inglise keelt.
Asendusõpetaja amet pole aga ainuke, mida ma siin harrastanud olen. Tegelikult olen ka Tartu kohvikusse nimega Tüümian jõudnud, kus alguses abistasin teenindajana ning nüüd tegutsen pigem internetis. Tüümian on nii tore, ilus, hubane, mõnus ja väärtuslik koht (ausalt pole reklaam), et tulge kindlasti kõik meile külla! Võin garanteerida, et meil on parimad saiakesed Tartus (tegelikult mu enda lemmik on napoleoni kook, aga see selleks). Tunnen, et see koht oli küll mulle saatuslik, sest olen sealt endale leidnud ka kaks väga usaldusväärset sõpra. Tänu neile olen Tartut avastanud, kokkama õppinud, šoppamas käinud ja mis kõige tähtsam – ka kõige halvemal päeval üürikorteri uksest välja astunud. Arvan, et Tüümiani jõudmine on küll selline saatusevimka, millest (loodetavasti) 50 aasta pärast oma lastelastele räägin.
Novembris algas ülikoolis distantsõpe, seega jõuludeni iseloomustasid mu päeva küürus selg (ma olen seni valudes lameselgne ja minu ~suurepärane~ rüht ei aita), arvutiekraan ja kes-teab-kui-kaua-pesemata-juuksed. Alguses kartsin distantsõpet väga, kuid tegelikult sain kõigega hästi hakkama. Ülikool ongi üldiselt õpetanud seda, et kõik, mis tundub võimatu, on tegelikult vägagi võimalik. Ma tean, et liigagi levinud ütlus, aga no nii on. Detsembris tundus mulle, et ma ei saa ühegi eksamiga hakkama, aga siin ma olen – sain paaril eksamil isegi maksimumpunktid. Kuigi olen otsustanud, et väärtustan seda, et ma ainet kordama ei peaks, mitte otseselt ainult parimatest parimaid tulemusi, siis tunne on hea ikka.
Viimasena mainin siis seda ka, mida üldse mainida ei tahaks. 16. jaanuaril oli mul väike juubelike, sain 20aastaseks. See number hirmutab mind, päriselt. Lihtsalt veider mõelda, et ma olen oma 20. eluaastates. Kuidas see juhtus? Millal see juhtus? Tegelikult oli mul väga tore sünnipäev, korraldasin juubeli puhul lausa kaks pidu – esimene Tüümianis koos sõpradega ja teine põgenemistoas koos perega. Olen ülitänulik nendele, kes kummalgi peol kohal olid, ma poleks teisiti seda õudset päeva tahtnud kannatatavaks muuta. Ei, tegelikult, mul oli väga tore, tundsin ennast armastatult ja hoitult. Üheks sünnipäevakingiks sain muide inglikaardid ja tänu nendele olen avastanud, et olen loomulik talent (esimesel sünnipäevapeol kohalviibijad võivad kinnitada). Nüüd olen alustanud spirituaalset teekonda (see on nii kuidagi tõsine nimetus sellele, et püüan endaga jälle sõbraks saada ja ellu manifesteerida seda, mida ise tahan). Elu on viimasel ajal huvitav olnud, äkki peaksin sellest eraldi postituse lausa kirjutama?
Mainisin alguses, et kirjutan ainult siis, kui mul on raske. Praegu, pärast kõike seda klõpsimist, tunnen hoopis, et kirjutan siis, kui mul midagi öelda on. Ja ma juba lootsin, et klassifitseerun loomeinimeseks 😦
Kui ma millalgi sügisel postitasin, et hakkan ikkagi blogima, ei teadnud ma, mis mind ees ootab. Mul on tegelikult draftsides isegi paar tekstikest septembri lõpust, aga ma tundsin, et mul polnud päriselt midagi tarka öelda ja seetõttu need kunagi avalikustamiseni ei jõudnudki. Väga tore, sest lugesin üht just, mille kirjutasin enda arvamusest alkoholi kohta ja praegu mõtlen, et mida mul arvata on üldse sellest :D. Mäletan veel, kuidas mõtisklesin, et see on geniaalne teema ja ma jätan kõigile ülitarga mulje endast. Järjekordne tõestus, et mul katus natuke sõitis. Aga igatahes, siis ma kirjutasin lihtsalt selleks, et kirjutada, mitte selleks, et midagi kas endale või teistele öelda. Kurat kus nüüd alles jahusin, aga ma loodan, et saite mu mõttest aru.
Tore oleks, kui ma siis ütlesin ka teile selle postitusega midagi. Endale kindlasti, hakkan vist aega natuke paremini nüüdseks tajuma, seegi tore. Mul on paar postitust, mida ma veel kindlasti kirjutada tahaks. Üks spirituaalsest teekonnast, teine minu kogemusest esmakursuslasena (äkki natuke detailsemalt+mõni nipike ka). Kui keegi seda päriselt mõttega loeb ja arvab, et võiksin veel millestki kirjutada, siis andke aga teada, ma armastan teiste ideede varastamist ja pärast kiidusõnade kuulmist (kas ma pean igaks juhuks mainima, et see oli nali?).
Andke siis teada, kuidas teil läheb ja mis te sellest kirjutisest arvate! Tagasiside meeldib mulle ka (aga ma olen natuke tundlik ehk kriitikaga võib esineda raskusi) 🙂
Ilusat päeva!
Gretel

Pildi pealkiri: “Katus sõidab ja Gretel kassib”. Autor: Gretel Juhansoo.
(Kui hästi sisse zoomida, võib taustal märgata kolme pakki rauatablette, lisab pildile sügavust juurde!)