Suhted lähedastega- toitumishäire vs taastumine

Hei.

Esimene kuu koolis hakkab läbi saama. Uus kooliaasta toob alati endaga kaasa uute ja vanade inimestega igapäevase kokkupuute. Sellele mõeldes tuligi tänase postituse idee.

Anoreksia halvimatel päevadel mõtlesin siiski vaid sellele, kui raske on minul. Kunagi ei turgatanud pähe mõte, et mu lähedastel on sama raske kõike pealt vaadata. Toitumishäiretega on see asi ka, et ega sa naljalt inimest ju kuidagi aidata ei saa, kui ta ise kõike eitab ja väidab, et kõik on absoluutselt korras.

Kõige rohkem nägid toimuvat pealt otseloomulikult mu vanavanemad, sest nendega ma ühe katuse all elan. Üleüldiselt võib öelda, et me rääkisime terve aasta ma julgeks pakkuda umbes poole vähem. Koolist koju tulles kiirustasin kohe jõusaali ja nagu arvata võib, polnud mul kohe üldse tuju kellegagi rääkida, sest ma teadsin, mis piin mind järgmised 2h ees ootab. Talvisel ajal viis mind jõusaali vanaisa, kevadel sõitsin rattaga. Mõned korrad ma isegi karjusin vanaisa peale, sest tema tahtis veel näiteks 5 minutit ajalehte lugeda, aga anoreksia tahtis jõusaali minna nüüd ja kohe.

Nädalad, kus ma ei söönud, või sõin nii vähe, et jalgel hästi ei püsinud, ei rääkinud ma kummagagi sõnakestki. Vanaema üritas paar esimest päeva mind sööma sundida, aga nagu juba oletada võib, oli see võimatu. Kuna ta sai aru, et enne läheb issanda päike looja kui tema üritused vilja kannavad, jättis ta mu lihtsalt rahule. Ja ega ta polekski saanud mitte mingit muud moodi toimida.

Alati, kui mina süüa tegin, pidi köök olema tühi, sest pidin iga toiduaine täpselt välja kaaluma. Kui vanavanemad oleks seda aga pealt näinud, oleks muretsemiseks rohkem põhjust olnud ja seda ma ju ometigi ei tahtnud. Meil oli väga palju tülisid, sest ma võisin köögi hõivata mitmeks tunniks, aga alati olid nemad süüdi, mitte mina.

Perega ma kunagi nädalavahetustel kuskil käia väga ei tahtnud- kas lihtsalt polnud jõudu ega jaksu, oli vaja veel üks trenn teha või kartsin ma toitu, mida kuskil pakuti. Põhimõtteliselt jäid ainukesteks sõitudeks minu hambaarstivisiidid, milleks pidin ka kell 4 hommikul ärkama, et trenn ära teha ja siis võtta ette neljatunnine sõit Tallinnasse. Ja ka nende 4h jooksul ei rääkinud ma peaaegu üldse vanaisaga. Kokkuvõttes saab öelda, et ma lihtsalt istusin enda toas ja noogutasin nende jutu peale paar korda kuus.

Toitumishäire jooksul käis ema mul külas kolm korda. Ja kõik need korrad olime me mitu korda tülis minu ülbitsemise pärast. Viimasel korral oli asi nii hull, et mul polnud tema jaoks aegagi, sest tähtsamad olid jõusaal ja energiavaene toit. Ma tahan siinkohal öelda, et see on asi, mida ma elus kõige rohkem kahetsen ja endale kunagi andeks ei anna. Kui ma vaid saaks ajas tagasi minna ja veeta iga päev iga sekundi temaga, ma teeks seda ja ükskõik, mis hinna eest. Kuna see on võimatu, siis ainuke asi, mida ma teha saan on panna igaühele südamele, et te ei tea mitte kunagi, millal on viimane kord, kui te kellegagi koos aega saate veeta. Seadke esikohale alati mälestused ja koos viibitud aeg lähedastega.

Nagu ma ka ühes eelnevas postituses olen maininud, lõpetasin ma vanatädil külas käimise. Varem oli see üks mu lemmik asju- sõita nädalavahetuseks/vaheajal paariks päevaks Tartusse, veeta aega poodides, teatris, botaanikaaias… mida iganes, peaasi, et vanatädiga. Anoreksia keelas selle mul otseloomulikult ära. Nagu ta tegi paljude minu lemmik asjadega. Esiteks poleks ma vanatädi juures saanud trenni teha, teiseks polnud seal turvalist toitu. Lausa piinlik on kõike seda kirjutada, sest ma saan aru, kui ennast täis ja ülbe ma olin. Ma pidasin trenni ja mittesöömist tähtsamaks mälestustest oma lähedastega.

Onu ja tema naine asjast midagi suurt ei teadnud. Jah, muidugi nad nägid, et midagi on valesti, aga iga kord, kui nad lastega külla tulid, olin ma nende peale vihane ja lihtsalt sulgusin enda tuppa. Vihane olin sellepärast, et ma ei jaksanud õnnelikkust nii palju teeselda. Mul olid reaalselt emotsioonid kadunud, seega lastega mängimine oli raske ja ega ma seda ei teinudki. Onu ja onunaisega ma lihtsalt ei rääkinudki ja enamus ajast oli mul toauks kinni ja ise ma lamasin ja vahtisin lage.

Kuidagi on mul terve elu sattunud nii, et mul on üks parim sõber ja peale tema paar sõpra, kellega igapäevaselt küll suhtlen, aga vähem. Ja siis on jällegi veel võibolla paar-kolm inimest, kellega igapäevaselt ei suhtle, aga siiski pean neid lähedasteks. Kui eelnevad parimad sõbrad olidki lihtsalt parimad sõbrad, siis nüüd olen ma leidnud küll enda hingesugulase. Näiteks vahel teame juba enne, mida teine ütlema hakkab. Enne mu toitumishäiret me naersime iga päev ennast mitu korda pisarateni, me ei tülitsenud üldse, saime pidevalt kokku, käisime tihti Tartus jne. Me rääkisime kõigest ja suhtlesime pidevalt. Ütleme nii, et kõik muutus vastupidiseks. Mäletan isegi, et olin vahel vihane, et ta minult üldse ootab kogu aeg suhtlemist, (mitte, et ta oleks kunagi sellepärast kobisenud) sest mul oli nii palju tähtsamat teha (ületreenida ja arvutada oma kilokaloreid 10x päevas). Nagu ma juba eelnevalt mainisin, ei olnud mul enam emotsioone, seega ma reaalselt ei teadnudki umbes aasta, kuidas naermine üldse välja näeb minu jaoks. Kui varem olin meie sõitude pärast nii elevil, et õhtul ei tulnud undki, siis nüüd olin hoopis hirmul. Kokku me ka enam ei saanud, sest peale kooli olin kohe trenniga hõivatud ja nädalavahetustel lihtsalt väsinud. Lisaks, niipea kui ilmad külmemaks läksid, oli mul peaagu võimatu kodust lahkuda.

Ülejäänud sõpradega vajusid suhted lihtsalt ära. Osade sõprade puhul, tõesti, ka mina poleks suutnud. Kaua sa ikka nähvava ülbitsejaga üritad rääkida, kui tema on see, kes midagi teha ei saa ja alati alt hüppab. Samas üks positiivne asi on ka nende inimeste avastamine, kes isegi ei üritanud ja kui mina enam vajadusel olemas polnud, vahetasid mu välja. Aga võin ausalt öelda, olen õnnelik, et need inimesed mu elust läinud on.

Suhtes pole ma kunagi elus olnud ja arvatavasti ka lähiajal seda ei juhtu, sest nagu öeldakse, sa pead ise ennast armastama ja alles siis saavad seda teha ka teised. Samas tean loetu põhjal ja võin ette kujutada, et suhteid mõjutavad toitumishäireid hullult.

Kuidas on olukord taastudes muutunud?

Noh, ütleme ausalt, ega mingit maagilist kannapööret pole toimunud. AGA ma olen paar korda REAALSELT naernud ja ma ütleks, et see on juba võit. Parima sõbraga oleme juba loonud ühe kuu jooksul rohkem mälestusi kui terve eelmise aasta vältel. Perega oleme ka rohkem koos teinud ja mis peamine- me räägime iga päev. Ma tahan nendega koos aega veeta, mitte enda toas istuda. Kindlasti olen ka märganud, et ma olen vähem nähvama hakanud ja reageerin asjadele palju rahulikumalt. Arenemisruumi on veel kindlasti palju, aga ma olen taastumises olnud natuke üle kolme kuu, seega ei saagi oletada mingit drastilist muutust.

Toitumishäired ei mõjuta vaid toitumishäiret põdevat inimest, vaid ka kõiki tema ümber. Olge tänulikud kõikide inimeste eest, kes teie ümber on mitte ainult siis kui paremat varianti mujalt võtta pole. Elu on liiga lühike, et hoida neid inimesi, kes ei suuda teiega arvestada ja ütlevad asju, mis ilmselgelt teid negatiivselt mõjutavad. Olen inimesi ka enda elust just taastumise ajal “välja lõiganud”, sest arvan, et täisealised peaksid juba mõistma, millised on nende ütlemiste tagajärjed.

Loodan, et peale selle postituse lugemist lähete ja veedate kellegi lähedasega võimalikult palju aega 🙂

Parimat lootes

Gretel

Leave a Reply

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out /  Change )

Google photo

You are commenting using your Google account. Log Out /  Change )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out /  Change )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out /  Change )

Connecting to %s