4 kuud&emotsioonid

Hei.

Ma olen juba paar nädalakest mõelnud millest järgmisena kirjutada. Mul on küll konkreetseid ideid, aga mõne jaoks napib mul hetkel lihtsalt materjali. Nüüd mõtlesingi, et ma pole tegelikult ammu vabamalt kokkuvõtet kirjutanud.

Eilsest, 13. oktoobrist, olen taastumises olnud 4 kuud. Nende 4 kuu jooksul on mul juba üks tagasilangus olnud. Üleüldse, nüüd suvele tagasi vaadates polnud see siiski tõeline taastumine. Ma olin kõigis toitumishäire reeglites kinni. Mul oli liigne füüsiline koormus. “Õige taastumise” alguseks loen pigem septembri algust, kui minuni jõudis see “ekstreemne nälg”, millest ma juba pikalt kirjutanud olen. Tunnen, et tänu sellele olen ma juba osadest reeglitest vabanenud või vähemalt ma suudan enamusi nüüd murda. Näiteks on söömise aeg mulle nüüd vähem tähtis. Jah, päevadel, kui ma pole väga näljane jäävad kellaajad mulle ikka veidi ette, aga ma hakkan sellest vaikselt üle saama. Asjad, millest ma pole veel jagu saanud, on väga paljud hirmutoidud. Isegi kui ma olen väga näljane ja kuulan neid näljasignaale, jään ma väga enda mugavustsooni kinni. Rääkisime ka psühholoogiga sellest ning sain reaalselt aru kui väga mind need hirmutoidud häirivad. Skaalal 1-10 kindlasti kümme.

Ma pole siin blogis palju rääkinud toitumishäire mõjudest tervisele. Füüsilistest mõjudest sellepärast, et tegu on vaimse tervise haigusega. Toitumishäiretel ei ole nägu. Mind häirib nii väga, kui toitumishäiret iseloomustatakse näiteks KMI numbri järgi. Jah, võimalik, et minu KMI jäi sinna tüüpilisse “anoreksia vahemikku” mingiks ajaks, aga see, et ma sealt nüüd väljas olen, ei tähenda, et mu peas kõik korras on.
Tagasi teema juurde minnes, toitumishäirega inimestel on palju probleeme hormoonidega. Punktini, kus kaovad naistel päevad. Naiste puhul on see väga suur näitaja ja kui ma midagi enda arstidest vanavanematelt õppinud olen, on see just see. Kui menstruatsiooni pole, on see esimene märk, et kehaga on midagi ikka väga valesti või on toimumas suured muutused. Nii ka minul. Nüüdseks pole minul menstruatsiooni olnud 421 päeva.
Teine hormoonidega seotud probleem on emotsioonide kadumine. Puudutasin seda teemat väga põgusalt eelmises postituses ka, aga tahaksin sellest natuke lähemalt rääkida. Ma olen alati olnud väga introvertne ja ülemõtleja. Umbes 13aastasena hakkasid mul esinema paanikahood ja mul diagnoositi ärevushäire. Lisaks sellele on mul ka OCD ehk obsessiiv-kompulsiivne häire. Paar aastat kannatasin ma viimaste all üpris rängalt. Ühel hetkel hakkas seis aga tasapisi paranema. OCD ja ärevushäire tähendavad väga palju emotsioone. Iseenesest mõistetavad ärevus ja paanika, lisaks ka masendus. Samas tundsin vastupidiseid emotsioone ka väga tugevalt. Kui olingi millegi pärast elevil, siis olin ikka nii elevil, et öösel magada ei saanud. Või kui olin õnnelik, naersin nii, et pisarad üle näo voolasid. Vahetult enne toitumishäire algust oli seis ärevushäire ja OCD-ga pigem hea, emotsioonid olid ka ütleme nii, et nagu tavalisel inimesel ikka. Anoreksiaga muutus see vastupidiseks. Kui ma ütlen, et ma ei tundnud ühtegi emotsiooni selle aasta jooksul, siis ma reaalselt mõtlengi seda. Jah, ühest küljest polnud mul enam ärevust ja paanikat kui just mitte söögi pärast, aga see oli rohkem paanika mu peas ja lihtsalt otsekohene toidust loobumine vms. Vahel ma tundsin ennast reaalselt halvasti, näiteks, kui oligi mõni tõsiselt kurb sündmus, aga ma tundsin ennast normaalselt. Sest mu normaalsus oli mitte millegi tundmine. Reaalne tühjus. Ma ei olnud kurb, masenduses ega vihane. Ma võisin inimeste peale vihastada, aga need olid rohkem hetkeemotsioonid ja ülejäänud aja olin lihtsalt tuim. Miks ma kõigest sellest kirjutan, on see, et nüüd, just viimase kuu jooksul, ma tunnen, et emotsioonid on tagasi tulemas. Ja see on seni üks imelikumaid asju taastumises. Ma hakkan täiesti lambist näiteks nutma. Või naerma. Kui on ka reaalne põhjus, ma reageerin sellele. Pigem on nö õigel hetkel need emotsioonid nõrgemad, aga nad on seal. Ülemõtlemine ja ärevus on ka tagasi tulnud, aga pole kõige hullem seis.

Extreme hunger ehk ekstreemne nälg on selle viimase kuu kindel võtmesõna või võtmetermin. Kohutavast näljatundest tahan ma täiesti eraldi postitust teha. Esiteks ma pean ennast natuke koguma selle kirjutamiseks, aga samas tahan ma ka seda ise rohkem mõista.

Mis veel…aa, muutsin enda soengut. Esialgu tundub täiesti mitte teemakohane asi, aga las ma seletan. Juuksed on millegipärast olnud alati mingi viis, kuidas enda “rasva peita”. Ma isegi ei oska seletada. Ma arvan, et see on ka suuresti tingitud mugavustsoonist ja hirmust midagi enda juures muuta. Lisaks ma vihkan enda peale raha raiskamist. Kui rohkem taastumisega seotud näidet tuua, siis mul on alati raske endale midagi süüa osta, sest tunnen, et raiskan lihtsalt raha. Igatahes, ma tundsin, nii labaselt kui see ka ei kõlaks, et kui ma elus juba nii suure muutuse tegin, siis raiskan natuke raha ja muudan ka midagi välimuse juures. Nö värske algus.

Koolis söömine hakkab tasapisi kergemaks muutuma. Samas käivad need kergemad ja raskemad perioodid täiesti lainetena, seega ma ei hõiska enne õhtut. Põnev fakt siia, tänu koolitoidule avastasin, et riis peaks olema mu hirmutoitude listis veel madalamal (ehk tuleb välja, et see on hirmsam kui arvasin). Iga kord, kui on söögiks riis, on see minu jaoks kõige õudsem asi. Esiteks, kui ma varem tegin riisi, oli see pruun riis. Teiseks mõõtsin või kaalusin ma endale alati täiesti täpselt mingi väga lolli koguse. Kujutage nüüd ette: minna kõige täpse kaalumise juurest korraga selleni, et seda tõstetakse lihtsalt sulle suure kulbiga taldrikule. Kolmandaks tean, et riisis on ühe teatud koguse kohta rohkem kaloreid kui näiteks keedukartulis. Pealekauba pole riis mu lemmikute seas, mis tähendab anoreksia jaoks kohe kalorite raiskamist. See on aga kindlasti asi, millega ma pean harjuma, sest elus ei saa alati perfektset toitu, mis on täpselt minu maitse järgi.

4 kuud seljataga ja ma ei suuda ettegi kujutada mitu veel ees, aga eks aeg seda näitab. Oleme ausad, vahepeal olin täiesti lootusetu ja eks neid hetki tuleb praegugi ette. Ma ei ütleks, et mul praegu hästi läheb, aga võrreldes eelnevaga ikka kordades paremini.

Parimat lootes.

Gretel

4 thoughts on “4 kuud&emotsioonid

  1. Olles ise nüüd peaaegu kuu Tartus haiglas olnud ja sellest bloginud, olin väga õnnelik, kui mu sõbranna sinu blogi leidis ja seda minuga jagas. Ootan huviga uut postitust!

    Liked by 1 person

Leave a Reply

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out /  Change )

Google photo

You are commenting using your Google account. Log Out /  Change )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out /  Change )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out /  Change )

Connecting to %s