Aga…sa ei näe ju välja nagu anorektik?

Hei.

Tegelikult lubasin endale, et kirjutan tihedamini, aga no ei ole õnnestunud. Ausalt öeldes, ega mul mingit vabandust ei ole. Igal reedel mõtlen suured plaanid nädalavahetuseks välja, et mida kõike ma ka ära ei jõua teha, aga enne kui ma pilgutadagi jõuan on esmaspäev käes ja uus nädal täies hoos.
Aga postituse teema juurde. Ma ei tea, kas keegi on täheldanud, aga ma pole palju toitumishäire füüsilistest nähtudest/tagajärgedest kirjutanud. Miks? Nagu ka Maailma Terviseorganisatsiooni kodulehel seisab, on toitumishäire vaimne haigus. Tungiv soov kaalu muudkui vähendada ja nälgida tuleb siiski inimese vaimsest poolest. Toitumishäired on kavalad, ka mina õppisin kiiresti väga veenva valetamise ära vaid selleks, et enda mugavustsooni jääda. See on ka põhjus, miks kunagi ei tea, mis tegelikult inimesega toimub. Me ei näe teiste mõtteid ega igapäevaseid teguviise. Igatahes, pühendan selle postituse füüsilisele tervisele, mis jah, on väga tähtis, aga mitte olulisem kui vaimne heaolu. Ma ei taha absoluutselt, et see postitus kuidagi valesti mõjuks. Pigem soovin just näidata, mida teevad toitumishäired organismiga. Ja muidugi, postitus põhineb minu kogemusel.

Esimene asi, mis juhtus väga varakult, kui mul polnud õrna aimu ka, et juba on välja kujunenud anoreksia, on rindkere valu. Esimeses postituses kirjutasin, et need olid 100% kindlalt sapikividest, sest siis ma olingi selles kindel. Oleme vanaisaga sel teemal hiljuti vestelnud ning jõudnud järelduseni, et arvatavasti oli see hoopis mu keha kurnatuse pärast. Jah, ka sapikivid võivad tekkida kiire kaalulanguse tagajärjel, kuid arvatavasti piinaks nad nüüd mind rohkem, sest ma söön vahel ka asju, mis sapipõit ärritavad. Kuna mu seedimine oli täiesti korrast ära, on see üsna loogiline, et keha oli stressis. Kui konkreetseid valusid lähemalt kirjeldada, ei oska ma midagi muud öelda, kui et vihavaenlasele ka ei sooviks. Kolm päeva ei saanud ma voodist reaalselt püsti. Kui ma juhul tõusingi püsti, siis läks silme eest mustaks ja kõrvust lõi vilisema, seega ega see kuhugi ei viinud. Söögist ei saanud u nädal midagi kuulda, sest kõik ajas oksele. Arvatavasti tekib paljudel küsimus, et miks ma ei kutsunud kiirabi. Ma kartsin haiglatoitu. Kartsin, et mulle tehakse operatsioon, mis takistab mind trenni tegemast. Nii et ma lihtsalt lamasingi voodis, pilt silme eest must, kõrvus vilin ja nutsin.

Järgmise asjana kadusid mul päevad. Sellest olen ma ka rääkinud ja no mis seal ikka muud öelda, kui et see on kohutav. Põhimõtteliselt, mida aeg edasi, seda rohkem mu keha rikutud saab, sest ta ei puhasta iseennast. Lisaks sellele olen ma alati tahtnud (oma kolmekümnendates) emaks saada ning ka see tõenäosus väheneb iga päevaga.

Külmatunne. Kust ma pihta hakkan. Varem ma kannatasin väga hästi külma. Arvatavasti liiga hästi. Mäletan vanaisaga lumes sumpamist ja talvejopedes külmetavate sõprade kõrval pusaväel seismist. Kuna mul on nüüd külmaga veidi paremad lood juba, tean öelda, et anorektiku külmatunne pole see, mis normaalsel (toitumishäireta) inimesel. Teatud tingimustes on külm on igal inimesel. See külm, mida ma tundsin, oli veidi erinev. Selline tunne oli, et kunagi ei saa sooja. Mul hakkas füüsiliselt halb kui mul külm oli, sest ma tundsin, et sellest pole lihtsalt pääsu. Ma ei soojenenudki kunagi päriselt üles. Näiteks, sulatasin ma enda jopet, sest seisin ahju ääres, aga mul endal polnud absoluutselt soegi, rääkimata veel palavusest. Kodus istusin kogu aeg tulikuuma ahju vastas. Suvel käisin 20 kraadiga pusa, 2 paari pükste ja jopega ringi. Eks mind vaadati imelikult, aga mul polnud reaalselt muud valikut, sest muidu oleks mul külm olnud.
Sellest külmatundest tulid ka jalavalud ja jäsemete pidev suremine, seda tuleb ette senimaani. Väikesest saati on mul millegipärast jalad kohutavalt valutama hakanud külmaga ja no pole ka ime, et nad pidevalt muret tekitasid kui ma alati lõdisesin. Nii jalad kui käed surid ja surevad kogu aeg, pean neid tihti raputama, et nad üles ärkaksid ja vereringe jälle toimima hakkaks.

See nüüd ei juhtu väga tihti, aga juhtus minu puhul. Mu kiire kaalulangus surus mul jalas närvi kinni, mistõttu on mul vasak jalg halvatud. Eelmine aasta ma kõndisin mitu kuud väga imelikult, sest u põlvest kuni varbaotsteni on mul jalg surnud. Kui ma jalga sealt puudutan, on selline “läbi vati” puudutamise tunne. Ja kuna ma olen pikk, taastub minu jalake umbes 3 aastat. Ma kõnnin nüüd palju paremini, ma ei pea jalga tehislikult põlvest üli kõrgele tõstma, aga seda vaid osaliselt paranemise tõttu, peamiselt siiski harjumus. Ma ei saa väga paljusid asju teha: hüpata, täiesti lonkamata kõndida, suusatada ja uisutada jpm. Kusjuures, põnev fakt, kui käisin ENMG uuringul, (pannakse nõel lihasesse ja hakatakse elektrit närvidesse laskma, et näha kuidas nad reageerivad) siis pool tundi läks mu jalgade soojendamisele, sest nad olid lihtsalt liiga külmad, et närvid üldse töötada saaksid.

Madal vererõhk ja kõik sellega kaasnev. Minu vanuses peaks vererõhk langema sinna 120-80 kanti, arstid on öelnud, et isegi veidi kõrgemale minu pikkuse juures. Minu ülemine vererõhk on tavaliselt kuskil 95-100, heal päeval 105. Madala vererõhuga kaasneb pea ringi käimine, häiritud keskendumine, vahel õrnad peavalud, iiveldus jms.

Ja viimasena, järsk kaalulangus. Viimasena tõin selle välja, sest see pole esmatähtis. Ausalt, mina kandsin alati suuri riideid ja inimesed ei pruukinud tähele pannagi, et ma olin alakaalus. Ja isegi kui ma poleks olnud alakaalus, ei oleks see tähendanud, et ma terve olin/olen. Minu suhe toiduga oli ja on haiglane ning seda ei defineeri minu kaal, vaid mõtted. Ma varjasin kogu aeg konte, mis igalt poolt välja punnitasid, sest ma ei tahtnud, et keegi muretseks. Kontide väljasolekuga kaasnesid väga paljud sinikad, eriti põlvedel. Lisaks lõin ma pidevalt selga, puusa ja käsi ära. Ma vihkan veresooni, aga paraku on need mul päris tihti korralikult väljas, sest lihtsalt rasvakiht on nii õhuke peal.

Jällegi, ma ei taha, et keegi seda postitust kuidagi valesti võtaks. Esiteks, ma ei kirjutanud seda haletsemiseks, vaid selleks, et tuua välja kohutavad asjad, mida üks psüühikahäire võib organismiga teha. Et näidata kui vale on arusaam, et inimesed mõtlevad endale välja toitumishäire selleks, et lihtsamini elada. Nagu tõsiselt, olen isegi kokku puutunud arvamusega, et ma olen kogu selle jama välja mõelnud.
Teiseks, tean, et ise oleks totaalselt haige mõistuse juures võtnud kõiki neid punkte veel kui eesmärke. Palun, kui keegi loeb, kellel on ka toitumishäire või kes taastub ja kellel kasvõi selline mõte korraks turgatab, see pole seda väärt. Ma ei kahetse midagi muud elus rohkem kui seda, mida ma oma kehale teinud olen. Ja mina pole ainuke kannataja. Kannatasid ja seni kannatavad kõik mu ümber. Taastumine on nii raske ja ma ei hakka varjama, et vahel käitun ikka väga halvasti oma lähedastega. Mõelge nüüd, kas vaid peenikeseks saamine on seda kõike väärt, kui anoreksia võib ka tappa? Me pole siia maailma loodud, et kaalust alla võtta, püüan ennast seda iga päev rohkem uskuma panna.

Parimat lootes.

Gretel

2 thoughts on “Aga…sa ei näe ju välja nagu anorektik?

  1. Täpselt need asjad välja toodud, mis mindki vaevasid. Õnneks mitte jalgade ja käte suremine, kuid kõik muu. Aitäh, et oled aus ja kirjutad ka füüsilisest küljest.

    Liked by 1 person

Leave a Reply

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out /  Change )

Google photo

You are commenting using your Google account. Log Out /  Change )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out /  Change )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out /  Change )

Connecting to %s