Pool aastat

Hei.

No kes oleks osanud arvata. Pool aastat on möödas sellest, kui otsustasin, et ehk ei tasu veel surra (sest üllatus-üllatus: nälgimine viib surmani, šokeeriv, tean). Pool aastat sellest, kui sain aru, et ma mitte ei ela vaid eksisteerin.
Taastumise alguses ma ei osanud oodata (seni ei oska), millal see kõik läbi saab. Aga ma üritasin kindlasti protsessi kiirendada ja mõtlesin, et ehk 2020 aastal olen juba terve ja elan jälle nagu varem. Nii see pole, aga ma ei tahagi, et oleks. Ei, muidugi, kui ma oleks taastumisega jõudsalt edenenud, poleks mul midagi selle vastu. Loomulikult ma tahaksin mitte pidevalt kaalutõusu karta ja süüa enda näljasignaalidele vastavalt, aga kõik ei toimu nii kiiresti ja ma ei taha enam sündmusi kiirustada. Mingu nii kaua kui vaja, peaasi, et ikka paremuse poole.

Mõtlesin pikalt, mida selles postituseks kirjutada. Juhuslikult nägin eile üht videot 18 asjast, mida inimene oli 18 eluaasta jooksul õppinud ja tekkiski mõte. Kuna ma olen taastunud pool aastat, ei hakka ma 0,5 asjast rääkima, vaid võtan aluseks hoopis 6 kuud ja kirjutangi 6 asjast, mida olen seni õppinud.

  1. Mu kehakaal ei loe. Esimeses postituses kirjutasin ainult numbrites. Fookus oligi elus vaid numbritel. Mitu kalorit, mitu kilo, mitu cm, mitu tundi. Kurnav elu. Aga tuleb välja, et numbrid ei oma mitte mingit tähtsust. Ma võisin oma tagasilanguse ajal kaaluda rohkem kui toitumishäire enda ajal, aga see ei tähendanud, et mu seis oleks kuidagigi parem olnud. Pigem vastupidi. Ma pole ennast kaalunud septembrist ja ma ei taha ka. Kaalumine tekitab minus paanikat, sest mu keha ja mõistus on seda igapäevast kaalumist kogenud.
    See, et ma olen nähtavalt juurde võtnud ei võrdu sellega, et ma olen taastunud. Ei. Mul on veel pikk tee ees. Pean mõistma, et mu kontide nähtavus ei määra minu olulisust.
  2. Taastumine on nii palju rohkem kui kaalus juurde võtmine. Seostub eelmise punktiga. Tihti taastub füüsiline pool palju kiiremini kui vaimne. Ja see võib olla üks hirmutavamaid asju, sest sa oled kaalus juurde võtnud, aga seni kardad veel teatud toite või teatud koguseid. Tekib tunne, nagu poleks enam ruumi või aega taastuda, muidu võtad liialt juurde. Reaalsus on see, et liialt juurde võtmist ei eksisteeri. Su kehal on oma kindel kaalupunkt, kus ta on terve ja õnnelik ning kuhu ta jääb ilma, et peaksid toitu piirama ja hullu trenni tegema.
    Tänu taastumisele olen kogenud nii palju uusi asju, saanud uusi sõpru, hakanud tegelema uute hobidega ja mis kõige tähtsam, kogenud reaalset rõõmu. Ma olen varem ka kirjutanud, kuidas emotsioonide uuesti kogemine on väga sürreaalne tunne ja ausalt, ongi.
  3. Mu heaolu ei pea sõltuma sellest, mida minust arvatakse. Ma olen elanud pika elu kartes, mida inimesed mu ümber arvavad. Küsides endalt, kas ma olen piisav või ehk liiga imelik. Viimase poole aasta jooksul olen ma enda ja elu kohta nii palju uut õppinud. Ma olen aru saanud, et kui keegi nt arvab, et see, mida ma siin blogis kirjutan, on mõttetu häma või lihtsalt räägib mu seljataga minu taastumisest, siis see on lihtsalt vastik. Vastik selles mõttes, et ma ei kujuta ennast kunagi ette midagi sellist tegemas. Mul on nendest inimestest kahju. Selleks, et hakata toitumishäirega inimest halvustama ja taga rääkima, peab iseendaga ikka palju probleeme olema. Samuti olen ma aru saanud, et see ei pea mind heidutama. Ma õpin ennast armastama ja hindama sellisena nagu ma olen ja loodan, et kõik teised suudavad samuti.
  4. Elu ei saa ette planeerida. Oma planeerimishullust olen ka siin varem maininud. Ma ei ütle, et ma olen sellest üle saanud, aga ma olen kindlasti hakanud mõistma, et no alati ei kuku nii välja, nagu olen oodanud ja mis siis. Plaane peab oskama muuta ja mugavdada vastavalt vajadusele. Alati pole poes just seda leiba, mida mina söön ja tahan, siis tuleb lihtsalt leppida mõne teisega, mitte nälgida sellepärast. Alati ei saa enda päeva minut-minutilt ette planeerida, sest midagi muud võib iga kell ette hüpata. Ja see on okei. See on osa elust.
  5. Ma ei võta terve elu kaalus juurde. Tagasi kaaluteema juures. Ühel hetkel, kui hakkasin kaalus juurde võtma mõtlesin, et nii ongi. Ma võtan aina juurde ja juurde kuni olen jälle ülekaaluline ja ehk veel rohkemgi ülekaalus. Jällegi, nii see päris ei toimi. Kehad muutuvad. Energiavajadused muutuvad. Ainevahetused kiirenevad ja aeglustuvad. Nii nagu ei võtnud ma samal kogusel lõputult alla, ei võta ma ka samal kogusel lõputult juurde. Jah, ma võin oma kaalupunktist mingil hetkel veidi üle minna, kuid kui ainevahetus kõigele järgi jõuab, naaseb keha enda mugavasse tsooni ja sinna ka jääb, ilma, et peaksin end näljutama. Iga keha jaoks on see mugav koht erinev, seega eks näis, mida elu toob.
  6. Kui head inimesed mind ümbritsevad. Ma ei tea, mida ma teeks ilma inimesteta mu ümber. Mu sõbrad aitavad ja toetavad alati ning tean, et saan neile iga hetk rääkida oma muredest. Ma olen ka tänu blogile uusi tutvusi loonud ja sõpru saanud, mis on nii tore. Samuti olen tagasisidet saanud inimestelt, kes ise taastuvad või on taastunud. Nad väidavad, et mu blogi on aidanud. Mul on suurepärased õpetajad, kes ikka aeg-ajalt uurivad mu käekäigu kohta. Eriti minu uurimistöö juhendaja on ikka üks armas inimene. Muretseb minu pärast ja jällegi, saan alati ja kõigest temaga rääkida. Muidugi on ka minu perekond üli toetav.
    Kõige tähtsam- mu parim sõber. Te ei kujuta ette ka, milliseid draamasid ta minuga on pidanud üle elama, aga ta ei anna kunagi alla ja on parim inimene, keda ma tean. Kui ma ütlen, et ma ei viitsiks endasugusega suhelda, sest ma olen reaalselt solvunud mitte millegi peale, siis ma mõtlengi seda. Ma ei tea, mida ma olen teinud, et temasugust sõpra ära teenida. Juustune, aga tõsi.

Mis ma ikka muud oskan öelda. Jõulud varsti käes ja siis juba 2020. Vau, selline tunne nagu 2018 ja 2019 on olnud kõige kiiremad aastad ning lihtsalt raisku läinud, kuid samas see piin on lihtsalt veninud. Toitumishäire kaudu pole ma mitte ainult anoreksiaga lähemalt tutvunud, vaid ka iseendaga. Ma lihtsalt soovin, et ma oleks suutnud ennast tundma õppida toitumishäireta.
Ma arvan, et sel aastal jõuan veel ühe postituse valmis kirjutada, kui ei, siis rõõmsaid jõulupühi ja ilusat uut aastat! Nautige kõike (k.a toitu, väike märge iseendale ja kõigile, kes seda vajasid) ja pidage meeles, et parim kingitus on koos veedetud aeg ja mälestused.

1.kuu lõpp. Oehh, mälestused. Ainuke, mida sellest pildist välja ei loe, on mu hirm esimest korda kooki süüa u pooleteise aasta jooksul.
Üks hilisemaid ja kõige suvalisemaid pilte minust. Radikad seni mu parimad sõbrad.

Parimat lootes.

Gretel

Leave a Reply

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out /  Change )

Google photo

You are commenting using your Google account. Log Out /  Change )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out /  Change )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out /  Change )

Connecting to %s