Uus aasta, uus mina?

Hei.

Ongi jõulud selleks aastaks läbi. Alustan postitust lühikese kokkuvõttega enda jõuludest ja siis lähen alles selle postituse tegeliku teema juurde.

Jõulud olid, on ja jäävad minu lemmikuks ajaks aastas. Kui ma saaks olla professionaalne kaunistaja või kingituste tegija, ma oleks ka. Ausalt, kui mul filmindusest midagi välja ei tule, on minul üheotsapilet Lapimaale käes. Kahjuks aga ei võta ükski vaimse tervise häire jõuludeks puhkust, pigem vastupidi, nad tahavad su õnne piirata nii palju kui võimalik. Eelmise aasta jõuludest on mul nii selgelt meeles lihtsalt paanika, sest ma ju ei teadnud kõige kalorsust, mida pakuti. Ja see aasta polnud erinev. Ma valetaks, kui ma ütleks, et erinevus tulenes ainult sellest, et ma ei kuulanud seda paanikat, sest ma piirasin ennast palju. Ja sellest on väga kahju, sest ma tean ju ise ka, et ma rikkusin enda jaoks 3. aastat järjest lemmik päeva ära.
Üldse olen viimase pooleteise kuu jooksul tagasi langenud. Ütlesingi (kirjutasin) välja. Ma ei tea, ma ise vist olen seda pigem eitanud. Teadsin, aga ei teadvustanud endale. Valetasin, et kõik on korras. Kohe, kui see hull näljane aeg mööda läks, hakkasin ennast piirama ja kilokaloreid igas väiksemaski asjas jälle lugema. Ma ei teadvustanud vist, või noh mis vist, kindlasti sellepärast, et “ma ju ikkagi söön”. Mis siis, et põhimõtteliselt poole võrra vähem, kui mu varasem miinimum. Ja sellest uuest “miinimumist” on saanud nüüdseks hoopis maksimum. Olen jälle tagasi selles tupikus, et mida vähem ma söön, seda tublim ja parem ma olen. Aga kas ma tahan terve elu elada, jälgides mingit maksimumi, mida ma endale seadnud olen? Kas ma tahan iga kord paanikasse sattuda, kui söön veidi rohkem? Ei, aga seda on raske endaletunnistada, sest ma kardan ikka veel varasemasse kaalu tagasi sattuda. Igatahes, ma tahan tagasilangustest täiesti eraldi postituse teha, sest mul on endal selline tunne, et paljud arvavad, et siis ongi toitumishäire enda algsel kujul tagasi, aga päris nii ikka pole. Sa võid süüa, aga ikkagi mitte 100% taastumisele pühenduda.

Täna tahtsin hoopis kirjutada uusaastalubadustest. Ma tegelikult pole “uus aasta, uus mina” inimene ega ka eriline lubaduste andja. Lubadusi ma annan, aga ma ei kirjuta neid välja, pigem mõtlen põhjalikult läbi, mida ma võiksin saavutada, millest vabaneda ja mida uut õppida. Viimase nädala jooksul olen märganud, et teiste uusaasta lubadused võivad ka päris problemaatilised olla toitumishäirest taastujale. Või pigem uusaasta lubadused on tihti vaimsusele ebatervisliku sõnastuse või motiiviga. Umbes 8 inimesel 10st on kui mitte ainus lubadus, siis paljude eesmärkide seas, kaalust alla võtta. Ma olen ka ise seal olnud. Jah, kindlasti, kui kaal on nii kõrge, et mõjutab tervist ja heaolu juba negatiivselt, ongi kaalust alla võtmine mõttekas. Aga jällegi, kuna ise olen seal punktis olnud, siis tean, et enamus inimesi arvavad, et madal kaal toob hea enesetunde ja kogu rõõmu maailmas. Noh, ma vist ei pea kirjutama, et nii see pole, sest seda blogi polekski, kui oleks. Ma võin tõdeda, et jah, peenike on hea olla. Nii ilus on kuulda neid komplimente, et sa näed hea välja, sest oled kaalust alla võtnud. Aga see on ka kõik. Need on vaid hetked. Teisele poole jäävad kõik need nutetud pisarad, koju jäädud päevad, kogemata jäänud hetked, valudes piineldud tunnid, tühjad taldrikud. Kas see kõik on seda väärt? Selle asemel, et lubada kaalulangust, miks me ei võiks lubada enda keha austamist ja armastamist sellisena, nagu ta on? Miks me ei võiks lubada lihtsalt rohkem kuulata enda keha? Olla mõistlik oma toiduvalikus?
Nähes kõiki neid kaalulanguse lubadusi, tekib mul väga halb enesetunne. Kui sa oled veetnud üle aasta olles see, kes sööb kõige vähem, teeb kõige rohkem trenni ja võtab kaalust alla, on raske tõdeda, et korraga on sul vaja kaalus juurde võtta. Mitte ainult kaalus, vaid ka elus. On vaja tagasi saada kõik need võimalused, mis elu veel toob.

Otsustasin teile vahelduseks välja tuua need lubadused, millele olen mina mõelnud. Kindlasti pole mingit “uus aasta, uus mina”, pigem “uus aasta, vana mina, aga uus võimalus eluks”:

  1. Kõige ettearvatavam: pühendun taastumisele 100%. Anoreksia on mu elust piisavalt võtnud, on aeg muutuseks.
  2. Ükskõik millise kehaga ma ka taastumisest välja ei astu, ma lepin sellega ja õpin ajapikku ka seda armastama. Tähtis on teada, et armastus tuleb vaid siis, kui oled leppinud. Ehk oli Tammsaarel õigus, kui ta kirjutas, et “tee tööd ja näe vaeva, siis tuleb ka armastus”. Tehtud töö ja vaev ongi kehaga leppimine ja selle aktsepteerimine.
  3. Veedan võimalikult palju aega lähedastega. Jällegi, olen haiguse tõttu palju kvaliteetaega tuulde lasknud, kuid kunagi pole hilja seda heastada.
  4. Pühendun asjadele, mida tõsiselt armastan. Ma tahan väga õppida rohkem fotograafia ja videokunsti kohta. Samuti tahan rohkem õppida eesti keelt ja kirjutamist. Varem polnud mul lihtsalt nende asjade jaoks energiat.
  5. Astun mugavustsoonist võimalikult palju välja. Muidugi mitte punktini, kus see minu taastumist negatiivselt mõjutama hakkab, vaid nii kaua, kui see mind aitab ja mulle uusi väljakutseid pakub. Siia alla käib ka reisimine. Reisimine on toitumishäirega minu nr 1 õudusunenägu, aga see vihjabki sellele, et tuleb lennukile hüpata ja lihtsalt minna.
  6. Väärtustan end ja sean enda heaolu esmatähtsaks. See ei tähenda absoluutselt isekust. Teisiti ma lihtsalt sellest haigusest vabaks ei saa. Vahel tuleb keelduda asjadest vaid seetõttu, et see rikuks minu heaolu. Ja see on okei.
  7. Lõpetan enda süüdistamise. Ma süüdistan ennast reaalselt kõiges. Mu vanaema on samasugune, seega minu puhul kas geenid või lihtsalt kasvades sellise käitumisviisi nägemine. Ma ei vastuta iga maailmas toimuva probleemi eest ja ma ei saa kõiki ka lahendada.

Mul on veel mõningaid lubadusi, mis pole üldse taastumisega seotud, aga see siin on mu nö top7. Ma annan 2020. aastal iga päev endast parima, et ma saaksin hakata oma unistuste poole pürgima. Ilma taastumiseta ma ei saa kunagi omandada haridust, millest olen olen aastaid unistanud, ma ei saa kolida enda unistuste riiki. Ilma taastumiseta ma ei saa enam kunagi elada ja seda ma ju ometi ei taha.

Ma loodan, et mitte ainult järgmine aasta vaid terve kümnend on täis enda unistustele lähemale jõudmist. Ma olen elevil ja närvis, kuid ühte ma tean: ma olen õigel teel ja ma loodan, et ma siit enam kõrvale ei kaldu.

Ilusat uut aastat kõigile ja no ma ei tea, kas ma teen selle nalja või ei…kohtume järgmisel kümnendil! (tean, originaalne)

Parimat lootes.

Gretel

Leave a Reply

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out /  Change )

Google photo

You are commenting using your Google account. Log Out /  Change )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out /  Change )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out /  Change )

Connecting to %s