Dieedikultuur

Hei.

Noogutage pead, kui olete kasvõi kord elus tundnud, et peate kaalust alla võtma. Või enda keha mingil muul viisil muutma. See postitus räägibki just sellest, miks ometi neid noogutusi just nii palju oli.

Kehakaal ja välimus on arvatavasti kõigile ühel või teisel ajahetkel olnud väga olulist rolli mängiv tegur. Tänapäeva ühiskonnas on see millegipärast ka normiks saanud. Kui keegi võtab kaalust alla, on see otsekohe “edusamm” ja kõige tähtsam asi selle inimese juures. Kui mina kaalust alla võtsin, ei näinud keegi, mis selle kaalulanguse taga oli ja kõik lihtsalt kiitsid mu välimust. Ja ma näen seda seni iga päev sotsiaalmeedias ka. Ülekaalulised saavad märkusi selle kohta, kuidas nad on laisad ja söövad liiga palju. Kaalust alla võtnud inimesed on ülistatud ja kõige tähtsamad. Ja mitte ainult kaalust alla võtnud inimesed vaid ka fitness influencerid. Tõde on aga see, et toidu “väärimine” raske trenni tõttu või iga kilokalori lugemine, et õigesse makrode vahekorda jääda ei ole normaalne. Patupäevad ei ole normaalsed. See, et inimestel üldse on “patupäevi” vaja näitab, et midagi on valesti. Pluss toit saab olla patune vaid siis, kui see on varastatud. Muidugi pole trenn absoluutselt halb, kui seda ei tehta söömise ärateenimiseks. Samuti on väga hea enda tervise eest hoolt kandes mõistlikult toituda, kuid mitte selleks, et ennast hullult piirata. Kas me tahame tõesti 60aastasena elule tagasi vaadata ja mõelda, kuidas me ei läinud oma sõbra sünnipäevapeole, sest pidime rasket jalatrenni tegema või kuidas me ei söönud väikeste sugulastega küpsisetorti, sest seal on liiga palju suhkrut ja kaloreid?

Dieedikultuur on hakanud ausalt öeldes igal pool levima. Mõelge mitut “fit” või rasvavaba toodet olete viimasel ajal poeriiulitel näinud. Tunnistan, söön neid asju isegi ja ehk sööks ka ilma toitumishäireta. Mõte ongi selles, et kas mõnda rasvavaba asja süüakse sellepärast, et see on maitselt ennem või sest kardetakse rohkemaid kilokaloreid tavalises versioonis. Rasv pole halb. Suhkur pole halb. Mõlemad on hädavajalikud. Õigetes kogustes tuleb kõike süüa ja selle õige koguse ütleb tervele inimesele ta enda keha. Raske on siis, kui dieedikultuurist ja rasvafoobiast mõjutatud inimene püüab enda keha kuulata. Miks? Kui teid oleks pikalt ignoreeritud ja korraga tahetakse jälle suhelda, oleks endalgi usaldusega probleeme.

Sotsiaalmeedia võib olla üks toksiline koht, kui seal end õigete inimestega ei ümbritseta. Eesti meedias on ürpiski tavapärane jagada näiteks “9 nippi, kuidas uuel aastal kaalust alla võtta” või “Adele on võtnud alla üle 50kg ja näeb nüüd suurepärane välja!”. Eriti vastikud (ausalt ei leia muud sõna) on paar kuud enne suve algust ilmuvad artiklid. “Kuidas saavutada suveks ilus rannafiguur”. Kõigil on see “ilus rannafiguur”: pange trikoo selga ja valmis. Kahju on ka emadest. Olen pealt näinud, kuidas äsja lapse saanud naine peaks justkui õnnelik olema, kuid tunneb hullu survet, et kaalust alla võtta. Ta keha on reaalselt just uue inimese loonud ja ühiskond märkab vaid kaalutõusu. Me oleme pidevalt ümbritsetud dieedi- ja trennijuttudega. Tunnen, et meedias kehtib põhimõte “mida peenem, seda parem”. Ühiskond on jõudnud punkti, kus peaaegu kõigil on rasvafoobia. Tahetakse välja näha nagu inimesed, kes elavad jõusaalis ja söövad päevas alla poole sellest, mida nende organism tegelikult vajab. Tahetakse, et kehal poleks millimeetritki rasva, hädavajalikku kehaosa, milleta organism on kaitseta.
Peale ajakirjanduse levib dieedikultuur muidugi ka mujal. Mäletan kui nägin postitust, kus toitumiskaval naine oli käinud sünnipäevapeol ja söönud nagu teisedki ning hiljem päris oma jälgijatelt, kas minna koriseva kõhuga magama või süüa kerge vahepala. Tol hetkel olin ise kõrvuni dieedikultuuris ja tänasin jumalat, et ma pidudel ei käi ja kui käingi, ei puutu ühtegi pakutavat sööki. Nüüd hakkab mul kurb, et inimesed on normaliseerinud sellise dilemma. Keha ignoreerimine ja nälgimine on mitte ainult normaalseks tehtud vaid ka juubeldatud. Nii tavaliseks on juba saanud täiskasvanute terve päeva menüüde postitused 1200 kilokalorilisest menüüst ja kommentaarid, kuidas tahetakse ka sellist tahtejõudu ja motivatsiooni. Milleks? Et enda keha näljutada ja hiljem ülesöömishoogu sattuda?

Mäletan, et kui kaalust alla olin võtnud ja kooli läksin, kirjutasid mulle nii mitmedki ja hüüdsid mind kas enda motivaatoriks või lihtsalt küsisid, kuidas ma seda kõike tegin. Eriti on mulle meelde jäänud üks sõnum, kus tüdruk ütles, et tema tahab ka ju tegelikult ilus olla. Mul on nii kahju, et ma jagasin tol hetkel nippe, kuidas kaalust alla võtta. Meie ilu pole defineeritud numbri järgi, mida kaal meile näitab. Ega ka teiste kommentaaride järgi meie välimuse kohta. Ilusana saab ennast tunda vaid see, kes ennast aktsepteerib sellisena, nagu ta on.
Vaatasin just paar päeva tagasi laulja Demi Lovato intervjuud (ka temal oli toitumishäire) ning ta ütles mulle väga meeldejäävad sõnad: “kui ma näen end peeglist ja tajun, et hakkan negatiivselt mõtlema, ei ütle ma endale, et armastan ennast ja ma olen nii ilus, sest ma ei usu seda. Ma ütlen, et ma olen nüüd tervislik ja ma aktsepteerin ennast.” Ma olen nii õnnelik, et ta enda teekonda jagab, sest olen isegi kuulnud, kuidas mõndadel on teiste kohta jultumust kommenteerida, kuidas keegi on “nii paksuks läinud”. Sellised kommentaarid soodustavad nii rasvafoobiat kui ka toitumishäireid.

Mul on kahju, et elame üshikonnas, kus toitumishäirele iseloomulik käitumine on midagi, mille üle uhkust tunda. Kurb, et väikesed lapsed peavad kuulma, kuidas nende vanemad on tublid, sest pole endale pikalt magusat lubanud või, et nad võivad süüa, sest nende sammulugeja näitab lõpuks 10000 sammu. Õudne mõelda, kuidas ajakirjanikud kirjutavad kaalulangetamisnippide kohta samal ajal, kui see kõik on noortele kättesaadav ja levitab lihtsalt veelgi enam probleemset mõtlemist toitumise ümber.
Me kõik oleme sündinud erinevatena. Kas kellelgi on täpselt samasugused sünnimärgid nagu nende vanematel? Või täpselt samasugune silmavärv nagu kohaliku kohviku teenindajal? Täpselt, ei ole. Miks ometi oleme ühiskonnana loonud ideaali, et oleksime kõik piitspeenikesed ja sööksime magustoiduks 2 viinamarja?

Parimat lootes

Gretel

One thought on “Dieedikultuur

  1. Word. Dieedikultuur on täiesti metsik ja see pole kuidagi jätkusuutlik. Sinu postituse võiks kuskil delfis nende “9 nippi” artiklite kõrval esitada. Millegi pärast söömishäirest ja sellest, kuhu dieeditamine viib, kõik vaikivad. Aeg-ajalt pannakse midagi üles, aga see dieetide postitamine kautab selle pisukesegi ära kogu infovoo sekka ja inimesed ikka näevad ainult, et dieet on hea ja vajalik on ennast piirata. :S Krt täiesti haige olukord. 😀

    Liked by 1 person

Leave a Reply

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out /  Change )

Google photo

You are commenting using your Google account. Log Out /  Change )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out /  Change )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out /  Change )

Connecting to %s