Hirmutoidud 2.0

Hei

Viimasel ajal on olnud väga raske mõelda uutele postituste teemadele. Arvatavasti sellepärast, et olen juba enamus teemasid blogis kajastanud. Paar inimest on soovitanud kirjutada uuesti hirmutoitudest. Alguses mulle see mõte väga meeltmööda polnud, aga sain aru, et taastumises on tähtsaim asi areng ja pidevalt paranemise poole rügamine, seega hirmutoitudest uuesti kirjutada näib vägagi loogilisena.

Hirmutoitudega (nagu ka üleüldiselt taastumisega) olen hetkel kuldses keskmises. Pole ta tegelikult nii kuldne midagi, tegelikult arvatavasti üks raskemaid ja nõmedamaid taastumise etappe üldse. Inimesed ei arva enam, et mul on midagi viga. Muidugi, teiste tunnustust ei peagi taastumiseks saama, aga toitumishäire armastab selliseid asju ära kasutada ja üritab mind veenda, et tagasiminek ja taastumise poolelijätmine on täiesti ok. Mis otseloomulikult ei vasta üldse tõele. Sama kehtib ka hirmutoitudele. Nüüd kus olen kaalust juurde võtnud, tunnen, et ma ei pea ennast enam ületama ja saan ka madalama kalorsusega ja turvalistemate toitudega väga hästi hakkama. Jällegi, täielik jama.
Hirmutoitudega on küll raskusi olnud, aga siiski, areng on märgatav. Kõige suurem edusamm avaldub arvatavasti koolitoidu söömises. Jah, mõndadel päevadel on oluliselt raskem ennast sööklasse vedada, aga ma teen seda siiski. Ja ma tunnen ise ka, et iga päevaga läheb aina kergemaks.

Taastumine tundub vahepeal nagu rasedus. Nälg, imelikud isud, füüsiline ja vaimne pingutus, päevade puudumine, punnis kõht, seedimisprobleemid, emotsioonide kõikumised… Mitte, et mul endal kogemust oleks, aga nii palju kui ma rasedaid olen pealt näinud ja rasedusest kuulnud, pakun, et umbes sellised need 9 kuud välja võivad näha. Miks ma selle võrdluse sisse tõin? Imelikud isud ja nälg. Okei, alustame viimasest. Kui mul oli ekstreemse nälja periood, oli mul raske uusi toite proovida. Tundub küll ebaloogiline, kuid asi oli selles, et sõin niigi palju ja uute toitude proovimine oli lihtsalt kurnav asi, millele kasvõi mõeldagi. Kui hullem nälg üle läks, proovisin paar nädalat hirmutoite süüa, kuid siis oli väike tagasilangus, millest püüan seni välja saada.
Järgmine asi, mis mind taastumises tugevalt on mõjutanud, on väga kahtlased isud. Okei, muda ega jääd ma süüa pole tahtnud, aga näiteks küpsised või ja soolaga kõlasid vahepeal kui kõige parem asi maailmas. Mis kõige imelikum aga, ma olen hakanud sööma asju, mida muidu minu menüüst kunagi ei leidnud. Selles mõttes, et ka enne toitumishäiret. Või, valge šokolaad, küüslauk, paprika, oad, magushapu kaste, sojakaste, riis… nimekiri võiks veelgi jätkuda. Ja paljud neist olid ka hirmutoitude seas. Pean nende asjade sööma hakkamist suureks edusammuks, sest iga asja esimene kord proovimine oli suur eneseületus. Esiteks tahab toitumishäire alati, et iga toit oleks perfektne. Muidugi asjadega, mida ma eluski varem pole söönud, kaasneb suur risk, et nad siiski vaatamata hullule isule mulle ikkagi ei meeldi. Teiseks kartsin ka vastupidist, et kui näiteks valge šokolaad mulle nüüd meeldib, on uus asi, mille peale “kaloreid kulutada”. Ehtne näide sellest, et toitumishäiret ei rahulda ükski asi.

Ehk osa teist mäletab ka seda listi, mis mul esimeses hirmutoitude blogipostituses oli.

Meeldetuletuseks
(jah, seal peaks seni kissell olema)

Selline süsteem minu jaoks kahjuks ei toiminud, sest paljud asjad, millele linnukese rõõmuga taha tõmbasin, said varem või hiljem jälle hirmutoiduks. Toitumishäirest taastumisega on selline jama lugu, et puhata ei saa kunagi. Ei saa olla nii, et “oi, proovisin täna šokolaadi süüa, nüüd aitab”. Oi ei. Kõik hirmutoidud, mis mul tagasi on tulnud, on sellepärast, et sõin neid korra ja arvasin, et sellest aitab. Olen õppinud, et ennast tuleb iga päev ületada. Vahet pole, mis faasis ma taastumisega olen. Toitu peaks kartma vaid siis, kui ta on surmavalt mürgine, halvaks läinud või indiviidile allergilist reaktsiooni põhjustav.

Igatahes, millistest hirmudest ma siis üle olen saanud? Põhiliselt tiirlevad paanikamõtted nüüd rohkem kalorite ja koguste ümber. Samas pole ma osasid asju sealt listist veel proovinudki. Siiski, hetkel ei karda ma enam nimekirjast ühtegi puuvilja, peale banaani. Viimast pole mitu kuud söönud ja hirm on jõudnud jälle minuni tagasi. Ka moosi ja koolitoidu hirmust olen üle saanud. Lihtsam on nüüd süüa ka kartulit, valmissalateid ja tavalist pastat. Pannkoogid on mu lemmik söök ja kindlaid pannkooke ma ei karda enam üldse, aga siin tulevadki mängu kalorid ja kogused, sest söön vaid üht sorti valmistehtud ja pakitud pannkooke.

Nagu ka esimeses postituses kirjutasin, küsitakse palju, et miks ma lihtsalt kätte ei võta ja ei söö siis hirmutoite. Kui asi oleks nii lihtne, poleks mul arvatavasti kunagi anoreksia väljakujunenud. Taastumine on pidev võitlus haiguse ja enda vahel, kus tihtipeale jääb peale ka haigus. Viimane tähendab muuhulgas ka seda, et panen poes kätte võetud kõrgema kalorsusega toidu tagasi ja võtan mõne turvalisema asja või mis veelgi parem, jätan üldse ostmata. Tähtis on mõista, et toitumishäirega inimene ei karda toitu ennast, vaid tagajärgi, mida söömine toob. See teebki hirmutoitude söömise raskeks, sest hirm on selle ees, kuidas see mind tulevikus mõjutab (loe: kui palju ma juurde võtan).

Tean, et olen viimastes postitustes suht negatiivne olnud, aga kuna ma ise pole praegu taastumisega n-ö sinapeal, pole ka palju rõõmusõnumeid jagada. Üks on kindel, taastuda ma tahan ja ausalt öeldes ma lihtsalt ei viitsi enam niimoodi elada.

Parimat lootes.

Gretel

2 thoughts on “Hirmutoidud 2.0

  1. Jälle hea postitus. Enda hirmutoitudest toon välja kõige ebaloogilisema asja – ma suudan süüa nuudleid, nt mingi munanuudli köögivilja vokk kastmete ja asjadega, või lihtsalt nuudlid jne. AGA MA EI SUUDA SÜÜA PASTAT. See on sama asi, aga mu jaoks nagu… pasta on no-no. 😀 Kus see loogika on?!

    Liked by 1 person

    1. Esiteks- aitäh!! Teiseks, mul on täpselt sama. Jah, olen tavalise pastaga natuke juba harjunud, aga muna- ja riisinuudlid on niiii palju turvalisemad. Saa siis aru nendest toitumishäiretest😄

      Liked by 1 person

Leave a Reply

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out /  Change )

Google photo

You are commenting using your Google account. Log Out /  Change )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out /  Change )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out /  Change )

Connecting to %s