Intervjuu Eliis Grigoriga

Hei.

Kui taastumisega alles alustasin, lugesin raamatut “Teibitud suu”. Raamat aitas kindlasti taastumisele kaasa ja jäi mulle pikalt mõttesse. “Teibitud suu” räägib autori, Eliis Grigori, teekonnast anorexia nervosast taastumisel. Kuna mina olen blogis kajastanud oma teekonda kodus taastumisel ja raamat räägib anoreksia haiglaravist, mõtlesin, et oleks põnev kuulda ka teisest perspektiivist. Lisaks laenas mulle raamatut inimene, kes ise pole toitumishäirega kokku puutunud ehk julgen oletada, et paljud teistki on raamatust vähemalt kuulnud.
Mul on suur au, et sain Eliisiga kontakti ja et ta oli nõus mu küsimustele vastama. Tahan selle intervjuuga näidata, et kuigi põeme sama haigust, on meie teekonnad väga erinevad. Eesmärk ongi esile tuua, et toitumishäireid ei saa raamidesse panna.

Siin on minu intervjuu Eliisiga.

Mina: Mis tüüpi toitumishäire Sul oli/on?
Eliis: Äärmiselt armas oleks öelda, et mul oli söömishäire, kuid kahjuks pean selle lause kirjutama oleviku vormis. Põen hetkel anoreksiat.

Mina: Kui kaua oled toitumishäirest taastunud?
Eliis: Esimest korda teadvustasin täielikult iseenda seisundit 8. klassi alguses ehk 3,5 aastat olen püüdnud sellega tegeleda.

Mina: Millal said aru, et midagi tuleb ette võtta? Või sai sellest enne keegi teine aru?
Eliis: Võib-olla kõige reaalsem arusaam, mida ma olen iseendaga teinud, juhtus 8. klassi alguses, mõned nädalad enne arsti juurde pöördumist. Uue kooliaastaga sai uue hoo ka sisse treeningud linnas. Meil toimusid mõned rühmvõimlemise tunnid minu kooli spordihoones ja osad linnas, kus viimases toimusid ka balletitunnid. Läksin taas peale suvepuhkust trenni ning esimene linnatund oli ballett. Võtsin koha sisse oma tavalises kohas – vasakpoolses nurgas, kus õpetaja mind ei näinud, sest mina kunagi ei osalenud suurvõistlustel ja leidsin, et ei pea tema nina ees siis olema. Tund hakkas ning tegime harjutusi stange ääres. Õpetaja jalutas mööda ruumi ringi ja äkitselt hõiskas kõva häälega: „See oled sina! Ma ei tundnud sind algul ära ja mõtlesin, et oled uus neiu siin!“ (Selgituseks mainin, et rühmvõimlemise juures on tavapärane nähtus, kui uue hooajal tuleb uus liige.)  Ning see lause murdis miskit mu sees ning ma hakkasin südamest nutma iseenda pärast. Mu silm ees justkui käis läbi terve suvi ja kõik, mida ma olin iseendaga teinud. Loomulikult suve jooksul tehti kergeid märkusi mu kaalulanguse kohta ning mu peas käis ka läbi mõned korrad sõna ’anorexia nervosa’, aga see tundus midagi utoopilist ja püüdmatut.

Mina: Kui kaua olid haiglas?
Eliis: Ühe korra olen olnud ning 2 kuud, mõned päevad sinna ja tänna.

Mina: Kas oled kunagi mõelnud sellele, mis oleks saanud, kui oleksid algusest peale otsustanud kodus taastuda?
Eliis:  Minul oli vaja haigla ravi, sest ma ei usaldanud oma vanemaid ning kuidas nemad plaanivad mind toita. Mul oli idülliline uskumus, kuidas mind sunnitakse sööma mehiseid portsioneid, mis tilguvad rasvast ning valgusisaldus on nullilähedane. Kuidas ma peaksin NEID uskuma, kui neil puudub toitumisalane haridus? Tagasi vaadates haiglasse tahan ma uskuda, et teiste söömishäiret põdevate inimeste nägemine nende igapäevase toimetuste ajal, söömise ajal ja mida nad sõid ning nende murede kuulmine ning nägemine näitas mulle, et ma ei ole imelik friik, kellel on kogu ülejäänud maailma arvates jonnituju toidu suhtes. Ning kui ma kuulsin nende muresid kui ka rõõme haiglas, suutsin ma üle pika aja samastuda kellegagi ning see oli kaunis võimas tunne.

Mina: Mis võis olla Sinu toitumishäire tekkimise põhjuseks? Kas on mõni konkreetne juhtum?
Eliis: Neid põhjuseid on palju ning ma ei hakkaks kõiki üles loendama, sest mõned on seotud väga konkreetsete inimestega ning ma ei soovi neid valada sõnnikuga üle.
Mulle meeldib iseendale väljakutseid esitada, mis nõuavad rohkem minu vaimsete võimete kasutamist ning need väljakutsed ütlevad, et asi peab olema tehtud ideaalselt. Ma ei taha end nimetada perfektsionistiks, kuna see oleks minu arvates iseenda ülistamine (ma võin teisi nimetada perfektsionistiks ning ma ei mõtle seda nii nagu iseenda kohta), aga ma nõuan endalt palju. Ja see nõudmine kandus üle ka sellele, et ma oleksin vastava kehakujuga, nagu suurem osa meediast „palub“ inimestel olla.
Ning teine suure osakaaluga põhjus on mu spordiala – võimlemine. Kui iga päev vähemalt 2 tundi nägin peenikesi tüdrukuid ja treenereid ning võrdlesin oma areneva kehaga, mis oli suurem kui nendel, krimpsutasin tahtmatult nina ning püüdlesin olla nagu nemad, minu eeskujud.

Mina: Käisid hiljuti televisioonis rääkimas oma raamatust ja teekonnast toitumishäirest taastumises. Arvatavasti sooviti Sulle palju jaksu ja edu, kuid kas suutsid ise aktsepteerida enda edusamme või mõtlesid pigem sellele, milline teleekraanidel välja näed?
Eliis: Mulle meeldib see küsimus eriti, kuna keegi pole seda kunagi varem minu käest küsinud, kuigi ise ma mõtlen kogu aeg selle üle. Ma ei ole siiani suutnud vaadata „Hommiku Anuga“ episoodi, kus mina rääkisin ega „Jõulutunnelitki“, sest mind häirib minu näo kuju igasuguse kaamera ees ning kuidas minu käed paistavad. Mõlematel kordadel sinna minnes, lindistamise ajal kui ka siis, kui saade lasti eetrisse, mõtlesin, kas inimesed näevad mind hoopis ülekaalulisena ning ei võta mind tõsiselt.

Mina: Kas arvad, et sotsiaalmeedia mõjutab vaimset tervist (sh. on üks toitumishäirete põhjustajaid)?
Eliis: Ma olen selle poolt 100 ja 1 protsenti. Ma näen iseenda pealt, kuidas mind viivad tasakaalust välja sotsiaalmeedias ringijooksvad peenikesed ja saledad fotod modellidest kui ka igasugustest staaridest. Kui me arutame kõva häälega, kui palju võttis naislaulja juurde puhkusel olles, kas see siis pole mitte alateadlik karjumine, et kui sa võtad kaalust juurde, siis sa pole enam see endine, et sa kaotad tänu sellele väärtust?

Mina: Kas oled kursis dieedikultuuriga? Kui jah, mis on Sinu arvamus praeguse ühiskonna ideaalide kohta?
Eliis: Ma proovin hoida eemale dieedikultuurist, mida süüa ning milline oleks see „õige“ kehakuju, aga paratamatult tükib see ikkagi mu ellu. Ma annaksin edasi küll teistsuguses sõnastuses ühe lause, mille üks söömishäirete psühholoog ütles vaimse tervise lektorite koolitusel: „Kui te olete täiskasvanud, võite te teha ükskõik millist dieeti. Aga hoidke lapsed palun sellest eemale.“
Ma ei hakkaks sellest rääkima, mida see dieedikultuur võiks hetkel inimestele pähe määrida, sest ma võin väga ämbrisse astuda, kuna minu ilu ideaal ei lähe sellega kokku.

Mina: Mida arvad kõikidest “fit” toodetest ja nende suurest populaarsusest? (k.a kalorivabad magustajad, rasvavabad kohupiimad jne)
Eliis: Vaheldus toiduletil võiks olla, aga millise hinna eest? Ma ei mõtle siin hinda kui rahalist väärtust, vaid tervist ning keskkonda. Seal kasutatakse enamasti sünteetilis magustajaid, millega inimene pole lapsest saati kokku puutunud kas äge allergiline reaktsioon on seda väärt? Ja nagu sa kirjutad ka „fit“, ega inimesed ei loe, mis selle toitaineline koostis on –  vahepeal see normaalse rasvasisaldusega maitsestamata jogurt, mille sisse paned ise midagi juurde on süsivesikute poolest palju tervislikum kui rasvavaba üllimagus jogurt. Aga ma ei propageeri seda, et nüüd letid peavad olema lookas rammustest toodetest, ei. Lihtsalt tuleb ise jälgida, mis pistetakse põske ja mille võiks jätta letile.

Mina: Kui saaksid praegu öelda midagi toitumishäire tupikus olevale endale, siis mis see oleks?
Eliis: See on äärmiselt raske küsimus, sest kõik mõtted, mis mul tulevad pähe, on toitumishäire mõtted – mida kõike oleksin saanud teha enne seda, kui läksin haiglasse ning kogu perekond sai teada. Võib-olla prooviksin sellele tupikus olevale Eliisile selgeks teha, et need iluideaalid, mida ta igatseb, pole saavutatavad, sest need on kõhna lapse ja mitte teismelise ega täiskasvanu vormid.

Mina: Viimane küsimus: kas usud täielikku taastumisse?
Eliis: Jah, jah, jah! Aga ka ei, ei, ei! Ehk siis see on individuaalne – saadakse terveks ning ka mitte. Iseenda puhul ma ei hakka panema prognoosi, vaatab, kuhu elu mind viib!

Loodan väga, et see intervjuu andis kõigile selge pildi, et ükski toitumishäire teekond pole identne. Lisaks loodan, et loete kõik Eliisi raamatut “Teibitud suu”, sest Ta on seda väärt ja raamat on ülimalt hariv ja toob anoreksia mingisuguste ilustavate sõnadeta reaalsusesse.

Veel kord suurimad tänud Eliisile, et Ta minu küsimustele vastas!

Parimat lootes.

Gretel

One thought on “Intervjuu Eliis Grigoriga

  1. Mina lugesin seda raamatut vahetult peale endale tunnistamist, et mul on söömishäire ja tundsin seal nii palju ennast ära. Hoolimata sellest, et ma ise olen palju-palju vanem.

    Liked by 1 person

Leave a Reply

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out /  Change )

Google photo

You are commenting using your Google account. Log Out /  Change )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out /  Change )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out /  Change )

Connecting to %s