Motivatsioon

Hei.

Loodan, et kõik on hakanud praeguse olukorraga natuke paremini toime tulema. Enda kohta kahjuks seda öelda ei saa, kuid see on mõneks teiseks postituseks sobilik teema.
Arvan, et kuuleme/loeme kõik vähemalt korra päevas sõna “motivatsioon”. Aasta tagasi otsisin ma videoid ja artikleid, kuidas motiveerida end jõusaali minema ja dieeti jätkama. Nüüd otsin ma materjali, kuidas end motiveerida taastumisteekonnal. Olenevalt sellest, kus enda eluga parasjagu oleme, muutub sõna “motivatsioon” tähendus.
Motivatsiooniga on selline lugu, et sellele ei saa alati 100% tugineda. Vahepeal tuleb endale luua uusi harjumusi. Vahepeal tuleb end läbi pisarate sundida tegema seda, mida just kõige vähem teha sooviks. Siiski on motivatsioon üks väga hea abimees.
Nagu ma ütlesin, siis motivatsioonile alati tugineda ei saa. Ta tuleb ja läheb ja see on väga väsitav. Üks hetk võin ma mõelda, kuidas hakkan lõpuks enda keha kuulama ja 5 minutit hiljem nutan peegli ees. Sellele vaatamata on alati hea mõelda põhjustele, miks ma üldse taastumisega alustasin ja miks ka samal teekonnal jätkama peaksin. Minule on isiklikult alati väga meelepärased ja silmale meeldivad olnud nimekirjad, mistõttu hoian telefonis pikka rodu asjadest, mis panevad mind ignoreerima seda haigust enda peas. Noh, heal juhul. Vahel hakkan lihtsalt nutma, sest miski ei aita, aga jällegi, teise postituse teema. Tagasi nimekirjade juurde liikudes mõtlesin siin postituses jagada nimekirjast 10 asja. Kui keegi teist veel hetkel taastub, siis väga soovitan teilgi nimekiri koostada ja see alati kättesaadavas kohas hoida.

Minu 10 põhjust (mitmekümnest) taastumiseks:

  1. Perekond ja sõbrad. Suhteliselt iseenesest mõistetav, eks. Kurb on näha, kuidas ma vean pidevalt kõiki alt. Häbi on iga päev valetada. Teeselda, et olen koogist tüki maitsnud kui ise viskasin selle prügikasti ja väitsin, et mulle absoluutselt ei maitsenud. See oli vaid viimastest sündmustest üks näide. Paljud valed on sellest muidugi palju suuremad ja teevad mulle rohkem haiget, kuid need kisuvad juba liiga isiklikuks. Ma tahan lihtsalt olla võimeline minna perega välja, muretsemata kulutatud ja söödud kilokalorite või enda välimuse üle.
  2. Ma tahan tulevikus ema olla. Olen väikesest peale unistanud lapse saamisest. Ma tahan kedagi, kellele saan ma tagada endast olenevalt parimad mälestused ja rõõmsaima elu. Ma tahan oma lapsele õpetada enesearmastust ja teiste arvamusest sõltumatust 1. elupäevast. Lootus, et saan kunagi lapse on mind rohkem kui ühel korral päästnud. Kahjuks muidugi seda lootust palju pole, sest iga päevaga väheneb see tõenäosus aina enam.
  3. Haridus. Jällegi, lapsest saati on mul olnud unistus minna ülikooli. Ma isegi ei tea miks, aga on. Mulle meeldib kohutavalt õppida kui mind miski huvitab. Viimase 2 aasta jooksul pole mind kahjuks midagi peale “kui mitu kilokalorit ma täna süüa tohin” või “4h ja 36min pärast saan lõpuks süüa” huvitanud. Ma tahan tagasi seda elevust ja rõõmu, mida uue huvitava teema õppimine minuni tõi.
  4. Ma tahan veel vähemalt ühte head jõululaupäeva enda elus kogeda. Ma armastan jõule ja kõike pühadega seonduvat. Kahjuks pole ma viimaseid jõulupühi absoluutselt nautinud ja ma ei mäletagi enam, mis tunne oli olla elevil 24. detsembri hommikul. Muidugi on pühad nii palju rohkemat kui vaid jõululaupäev: see on aeg perekonnaga olemiseks ja tänulikkuseks.
  5. Ma tahan reaalset, täielikku vabadust kogeda. Seda on nüüd imelik seletada kui teil kunagi vaimse tervisega probleeme pole olnud, aga ma annan endast parima. Ma ärkan iga hommik südamevaluga. Vahel pole see füüsiline valu, aga juhtub ka, et on. Mu süda valutab nii mineviku ehk kõigi nende valede, vihahoogude, nälgitud tundide pärast kui ka tuleviku pärast. Tuleviku, kus pean enda toitumist jälgima, et ma paksuks ei läheks. Tuleviku, kus mina ei vääri taastumist nii palju kui teised. Tuleviku, kus pean 5 trenni tegema ja olen ikka suurem kui kõik teised inimesed mu elus. Põhimõtteliselt tuleviku pärast, millel pole mõtet.
  6. Ma ei taha terve elu olla 13aastase poisi kehas. Ausalt, kui mul on dressid jalas ja pusa seljas, näen ma kaugelt välja nagu mees. Mitte, et sellel midagi nüüd nii väga viga oleks, aga ma tahaks täiskasvanud naisena ka vastavas kehas olla.
  7. Inglismaale kolimine. Ma pole ennast kunagi Eestis kodus tundnud. Asjad, mis siin normid on ja mida aktsepteeritakse ei lähe mulle korda. Muidugi olen ma vägagi teadlik kui esimese maailma probleem see on ja kui õnnelikus positsioonis ma olen, et elan riigis, mis on turvaline. Aga nagu kunagi ütles mu õpetaja, siis “see, et kuskil mujal on suuremad probleemid, ei tähenda, et meie probleemid absoluutselt alusetud oleks”. Jah, Eesti võib olla “turvaline”, aga mitte turvaline minu ja paljude teiste vaimse heaolu jaoks. Igatahes, miks Inglismaa? Kui sinna 8aastasena esimest korda reisisin tundsin lõpuks seda kodust tunnet (klišee, ma tean). Tahaks seda nüüd 10 aastat omatud unistust ikka täide ka viia.
  8. Oma bucket listi täitmine. Ma pole jõudnud elus nii paljusid asju veel teha ja ei jõuagi kunagi kui kõik, mis mind huvitab on mu kehakaal ja nälgimine. Ma tahan minna eurovisioonile, näha oma vanaisa uhket nägu kui ma ülikooli lõpetan, inimesi aidata, teha oma unistuste tööd, endale koera võtta…
  9. Kuigi reisimine on ka muidugi mu bucket listis, arvan, et see on piisavalt tähtis eraldi mainimiseks. 5 aastat tagasi ma armastasin reisimist. Mul olid suured plaanid uutest riikidest, mida külastada tahtsin. Praegu polegi vist midagi õudsemat kui reisimine. Mitte, et miski mind hetkel reaalselt õnnelikuks teeks, aga reisimine omab ikka risti-vastupidist mõju. Ma tahan tunda jälle seda “ma ei suuda magada, sest olen nii elevil” tunnet, mis muuhulgas kaasnes just eriti reisimisega.
  10. Kõige tõsisem kõikidest nimekirjas olevatest soovidest on eesmärk surra vanadusse. Ma olen liiga paljudel kordadel olnud lähedal kõige lõpetamisele. Kahjuks on see mu geenides ja ma ei saa midagi parata. Kõige kurvem on tõdeda seda, et vahel kui inimesed mind õnneliku ja elurõõmsama näevad, ei oleta nad, et minu ainuke lootus on see, et ma saan selle lihtsalt ükskõik, mis hetkel lõpetada. Noh ja ma ei hakka rääkimagi sellest, kui väga mõjutab tervist nälgimine. Väike fakt ka siia: anoreksia on kõige tapvam vaimse tervise häire maailmas.

Ma ei valetanud kui ütlesin, et iga postitus ei saa meeletult positiivne olema. Ma olen praegu kõigega ummikus, seega väga rõõmsaid sõnu ekraanile lihtsalt ei ilmu. Ma loodan, et aasta pärast saan sellele postitusele tagasi vaadata ja mõista kui palju ma arenenud olen.
Mõnele päris otsekohesele punktile vaatamata loodan väga, et postitus oli huvitav. Anoreksia ei saa veel niipea minu minevikuks ja kui see tähendabki vahel negatiivsemaid postitusi, siis ma ei saa midagi parata.

Parimat lootes

Gretel

2 thoughts on “Motivatsioon

  1. Mina täitsa tundmatu lugejana hindan su ausust ja loodan, et nende asjade uuesti läbikirjutamine aitab neid ka kinnistada ja ellu viia. Elu haigusega ei saagi olla pidevalt roosiline ning loodan, et see on su turvaline koht, kus saad välja elada kõikvõimalikud emotsioonid.
    P.s. see on juba iseenesest hea näitaja, et sul on unistused ja miski, mille pärast tahad paraneda ja edasi elada. Aitäh, et kirjutad!

    Liked by 1 person

Leave a Reply

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out /  Change )

Google photo

You are commenting using your Google account. Log Out /  Change )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out /  Change )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out /  Change )

Connecting to %s