KMI, ideaalkaal ja muud müüdid

Hei.

Iga kord kui üritan tagasilangusest väljuda, meeldib mulle end harida. Nagu öeldakse: igast olukorrast annab midagi õppida. Praegugi olen väga palju lugenud toitumishäirete teemalisi postitusi ja mõelnud erinevatele müütidele, mida meisse maast madalast süstitud on. Selles postituses kirjutangi mõnest asjast, millele kell 5 hommikul mõelnud olen (mul ei eksisteeri hetkel unegraafikut).
! Millegipärast tunnen, et pean enne seda postitust väikese märke tegema. Muidugi pole ma ise arst, aga ma olen õppinud oma arstidest perekonnalt palju. See postitus koosneb puhtalt minu arvamustest, mis on kujunenud väga paljude teemakohaste artiklite ja vastavate uuringutulemuste lugemisest ning seeläbi enda harimisest !

Jah, te saite pealkirjast õigesti aru. KMI on müüt. Enne kui keegi hakkab vastu vaidlema, on mul palju punkte, mis seda tõestab. Alustame kõige tähtsamast punktist: enne 1998. aastat algas ülekaalulisus kehamassiindeksist 27. Juulis 1998 muudeti see number aga 25ks. Miks? Lihtsalt sellepärast, et 25 on ilus number, mida on parem meelde jätta. Mitte ühtegi uuringut. Mitte mingit teaduslikku alust. See tähendas muidugi seda, et üleöö olid miljonid inimesed maailmas korraga ülekaalulised. Tänapäeval on asja muidugi uuritud ja on selgunud, et kõige tervislikumad ongi tegelikult inimesed, kelle KMI on 27. Siiski on nad ülekaalulises kategoorias. Tegelikult ma ei nõustu üldse numbrite järgi oma tervise määramist, aga kõlab ju ebaloogiliselt? Ma arvan ka. Kui see kõik polnud veel piisav, siis mul on veel natuke kommentaare.
KMI on matemaatiline tehe, mille lõi 1830ndatel matemaatik. Mees, kellel polnud mingit pistmist meditsiiniga. See on umbes sama hea kui ma looks tehte selleks, et arvutada mitu korda me päevas hingata võime, olles ise gümnaasiumiõpilane. Me laseme ühel jagamistehtel määrata enda tervist ja rahulolu kehaga.
Viimase asjana tahan välja tuua selle, et KMI ei võta reaalselt mitte midagi arvesse, peale sinu pikkuse ja kaalu. See ei võta arvesse mõnd rasket haigust või geneetiliselt tulenevat erinevust kehakaalus. KMI ei arvesta seda kui palju on su kehal rasva ja palju musklit (muskel kaalub kordades rohkem kui rasv). Ja ei, ma ei ütle, et rasv on halb, vastupidi, aga see on lihtsalt veel üks näide sellest, miks kehamassiindeks meie tervist tihtipeale määrata ei saa. Ma saan väga hästi ennast siia näitena tuua: kui mu KMI oli “ülekaaluliste vahemikus”, (ma ei saanud aru kui lollilt see kõlabki enne kui selle välja kirjutasin) ei saanud ma suurt midagi enda tervise kohta kurta. Nüüd, kus ma olen “normaalkaalus”, jääb mul ühe käe näppudest kindlasti väheks, et üles lugeda, mitme terviseprobleemi pärast ma momendil arsti ukse taga järjekorras istuma peaksin. Muidugi ei hakka ma isegi valetama, et ma “rasvumise” ajal täiesti terve oleks olnud. Siis oli mul ka tervisega probleeme, AGA mitte sellepärast, et mu KMI nii ütles. Osad kehad on kõrgema kehakaalu juures palju tervislikumad. Minu keha polnud, nii samuti, nagu pole ta praegugi.

See toobki mind järgmise müüdini: “ideaalkaal”. Kui palju näeme me sotsiaalmeedias reklaame ideaalse kehakaalu saavutamiseks vajalikest toodetest, trennikavadest, menüüdest… Mõelge vaid KUI palju raha teenib dieedikultuur kogu selle müügi pealt. Ja see ongi kõik, mis asja point on. Raha. Kas te tõesti arvate, et suured ravimifirmad huvituvad sellest, kas teil on madalama kaalu pärast väiksem võimalus surra või tahavad nad lihtsalt teenida meedia tekitatud rahulolematuste pealt?
“Ideaalkaal” vajab veidi seletamist. Nagu kõik juba aru saite, siis KMIga ma ei nõustu, mis on ideaalkaalu arvutamiseks vajalik asi ja omakorda juba saate aru, et ei ole just kõige õigem. Mis aga pole müüt on see, et igal kehal on OMA ideaalne kaaluvahemik. Väga tähtis on see kaaluVAHEMIK. Kui sa pead praegu oma kaalu säilitamiseks tegema nädalas 10h trenni, sööma 1200 kilokalorit päevas (selleni ma veel jõuan) ja 16h paastuma, on mul kahju sulle öelda, et see pole sinu ideaalkaal. Ükski “normaalne inimene” (kellel pole toiduga probleeme) ei pea ennast piinama. Me kõik oleme loodud erinevalt. Igal kehal on vahemik, kus ta on õnnelik ja uskuge mind, ainuke viis see vahemik leida, on lõpuks reeglitest lahti lasta ja oma keha kuulata. Täiesti normaalne on peale dieeditamist kaalus juurde võtta. Ma tean, et isegi koolis õpetatakse, kuidas see kaalutõus on halb, aga kas kunagi olete mõelnud sellele, et hoopis dieetides võib peituda see paha? Sama ülesöömishoogudega (ma pole ise neid kogenud, kuid olen neist palju lugenud): söömine pole probleem, enda karistamine ja näljutamine on. Nälg ja keha soov juurde võtta on täiesti naturaalsed, oodatud ja vajalikud vastused dieetidele ja nälgimisele.

Seda puntki vihkan eriti, sest see on minu enda suurim probleem. Kilokalorite lugemine. Vana hea (okei, kohutav) “myfitnesspal on mu lemmik rakendus” ehk lause, mida mitte keegi ei tohiks öelda. Naljakas, kuidas praegu seda kirjutasin, samal ajal aasta tagasi arvavatavasti logisin just praegusel momendil grammi kaupa kaneeli sinna rakendusse, et ma ühtegi “üleliigset asja ei sööks” ja “lolle vigu ei teeks”.
Ma arvasin, et 1200 kilokalorit päevas on palju. Mõelge nüüd, 182cm pikkune (tegelikult pole absoluutselt vahet, mis mu pikkus ka poleks, lihtsalt parema ettekujutuse loomiseks) teismeline ja alla 1000 kilokalori päevas. Sellest ei hakka rääkimagi, et 5 päeval nädalas kulutasin sellest trennis veel vähemalt poole ära. 4aastane laps vajab 1400 kilokalorit päevas. 1400!!!! Mind ajab reaalselt vihale kui normaalseks on tehtud nälgimine. 1200 kilokalorit oli igal pool täiesti normaliseeritud. Jõudsin lõpuks puntki, kus olin elevil kui lubasin endale pühapäeviti 50g rohkem brokkolit. Ja ma reaalselt arvasin, et see on kõik normaalne. Ma ei arvanud kunagi, et mul on toitumishäire, sest ma ju sõin ja polnud peenike.

Kontseptsioon, et iga ülekaaluline inimene on ebatervislik ja kaalulangus on alati hea. Oehh, kust ma nüüd alustan. “Ülekaalulisuse” kohta ma juba avaldasin vist piisavalt arvamust, seega jätame selle sinnapaika. Räägime natuke kaalulangusest. Kui ma olin teises ebatervislikkuse otsas, arvasin, et kui ma kaalust alla võtan, on elu lõpuks üdini hea. Väike, aga tähtis vahemärkus: kui sa ei aktsepteeri oma keha praegu, ei aktsepteeri sa teda kunagi. Ma arvan praegugi, et alla võtmine teeb mu õnnelikumaks, aga nüüd ma tean omast kogemusest, et see on vist suurim vale, mida meile pähe määritakse. 2019 (aasta kui kõige rohkem alla võtsin) oli halvim aasta mu elus. Ma pole kunagi olnud nii suitsiidne, ebakindel, vihane, ebatervislik, väsinud, kurb… ja miks? Nälgimise pärast. Kaalulangus ei ole alati hea. Ma ei ütle, et uued tervislikud harjumused on halvad. Tähtis on meeles pidada, et tervis≠võimalikult madal kaal. Mind õnnitleti nii palju kaalulanguse puhul; öeldi, et olen inspiratsiooniks; sooviti minu tahtejõudu ja valati üle komplimentidega. Kuulsin mitu korda, et olen “nüüd ilusam”. Iga kord tundsin väikest valu südames ja kuulsin anoreksia väikest kommentaari: “Mis siis kui ma veel alla võtaksin ja saaksin veel paremaks?” INIMESED: ärge seostage kunagi kellegi väärtust nende kehakaalu/ välimusega! Ma saan aru, et enamus ei soovinud midagi halba, aga samas ei saa ka igaveseks ignorantseks jääda. Keegi ei õnnitlenud mind siis kui kaalulangus nii märgatav polnud, aga ma olin kõige tervislikum ja õnnelikum. Miks? Lihtsalt öeldes: inimesed väärtustavad kaalulangust, mitte tervist.

Viimane müüt on “rämpstoit”. Ma just märkasin kui palju jutumärke ma selles postituses juba kasutanud olen, vabandan. Igatahes, tagasi teema juurde. Rämpstoit. Ükski toit pole rämps ega halb, mis aga võib olla rämps, on meie suhtumine mingisse kindlasse toitu (või isegi toidugruppi). Okei võtame näiteks hamburgeri. Ütleme, et ma söön kuu aega ainult hamburgereid. Jah, see oleks ebatervislik. Võtame nüüd lillkapsa. Jällegi, söön kuu vältel vaid lillkapsast. Ka see oleks minu jaoks ebatervislik. Kokkuvõttes oleneb kõik portsjonitest. Uskuge mind kui ma ütlen, et toitude jagamine “headeks ja halbadeks” tekitab teis tegelikult veel suuremat sõltuvust nende “halbade toitudega”. Järgmine kord kui sul näiteks tulebki hamburgeri isu, siis pole vaja kommenteerida, kuidas sa “jälle rämpsu endale sisse ajad”. Ole õnnelik, et sa oled võimeline oma isudele vastama. Järgmine kord kui lillakapsast sööd, saad aru, et sellega sul halbu mõtteid ei teki, sest see on ju “tervislik”. Nii et ole õnnelik, et sa ei pea kuu aega ainult lillakapsast sööma.

Kokkuvõttes ei saa ma kellegi ei suhet toiduga ega ka suhtumist dieetidesse muuta. Siiski loodan, et see postitus oli põnev. Muide, väga palju infot ja mõtteid selleks postituseks tekkis lugedes raamatut “The f*ck it diet”. Isegi kui te olete see “normaalne inimene”, luban, et lugemine on põnev ja silmaringi avardav!

Ilusat maikuud ja ärge unustage, et suve tulemine ega ka karantiin ei tähenda vajadust “bikiinikeha” saavutada. Ükski aeg aastas ega su elus ei tohiks tähendada vajadust ennast muuta.

Parimat lootes

Gretel

2 thoughts on “KMI, ideaalkaal ja muud müüdid

Leave a Reply

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out /  Change )

Google photo

You are commenting using your Google account. Log Out /  Change )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out /  Change )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out /  Change )

Connecting to %s