Miks mina?

Hei.

Mõtlesin täna kirjutada sellest, kuidas ja miks minul toitumishäire tekkis. Muidugi ei saa ma täpset põhjust kunagi välja tuua, aga oskan oletada ja lihtsalt arutada oma mineviku eksimuste üle.

Üks peamiseid põhjuseid oli kindlasti see, et olin alati ülekaaluline ja mul oli väga madal enesehinnang. Viimasele ei aidanud kaasa ka see, et mind kiusati lastaias ja algklassides. Mäletan, kuidas pärast 1. klassi läksin reisile ja ei tahtnud piltidelgi olla, sest ma nägin “paks” välja. 8aastane laps ei peaks sellistele asjadele kunagi mõtlema, ometigi nii ta oli. Pärast algkooli kiusamine küll lõppes, kuid siiski kuulsin mitmeid kommentaare ja soovitusi kaalus alla võtmiseks. Siis tundus mulle, et mina olen selles kõiges süüdi. Ma arvasin, et probleem oli minu eksimustes ja valedes harjumustes. Jah, mu tervis oli tõesti halb ja tervislikumaid harjumusi oleks ma võinud ka omandada, kuid viga seisnes selles, et inimesed leidsid, (ja leiavad ikka veel) et teiste välimuse kommenteerimine on okei ja aktsepteeritav. Oleme ausad, ükski kommentaar, mida netiski öeldakse, pole sellepärast, et muretsetakse kellegi tervise pärast. Tavaliselt on kommenteerijad need, kellel on endaga probleemid ja nad leiavad lahenduse hoopis teistele haiget tegemises.

Kui ma hakkasin lõpuks kaalus alla võtma, tundsin, et elul on mõtet. Ma ei olnud küll komplimentide üle õnnelik ega ka tahtnud neid väga kuulda, sest iga kord mõtlesin ainult sellele, et “kurat, nad nägid mind veel paksuna, oleks võinud paari kuu pärast kohtuda, siis ma olen kindlasti peenike”. Jah, tõsi, olingi iga paari kuu pärast jälle peenem. Probleem oli aga selles, et ma polnud ammu enam paks, aga toitumishäire pani mind uskuma, et mida rohkem konte, seda parem. Kui sellises korduvas tsüklis kogu aeg elada, et mida enam sa kaalus alla võtad, seda parem sa oled, ei ole ime, et mõttemaailm muutub täiesti mustvalgeks. Kõik tiirleb ainult toidu ja trenni ümber. Minule piisas ühest kuust dieeditamisest ja enda kehakaalu teada saamisest ja mul oligi väljakujunenud toitumishäire. Siis ma muidugi seda endale ei tunnistanud, aga ma teadsin algusest peale, et mu mõtlemine pole enam korras.

Teine põhjus on geenid. Kusjuures, enamusel, kellel on toitumishäire (olnud), on suguvõsas ka keegi, kes ühe või teise vaimse tervise probleemi all kannatanud on. Nii on ka minul perekonnas toitumishäiretega võidelnud inimesi. Lisaks ka see, et nagu tänapäeval suhteliselt levinud on, kuulsin pidevalt, kuidas üks või teine pereliige läheb dieedile või on paksuks läinud. Need kommentaarid ei pruugi kõik lapsena kohale jõuda, kuid mõjutavad inimesi ikka kohutavalt. Kui ise kaalu aktiivselt alandasin, mõtlesin tihti mõne teise pereliikme halvale kommentaarile ja see “motiveeris” mind alati. Muide, ma ei süüdista kedagi. Tänapäeval ongi kahjuks normaalseks saanud laste juuresolekul enda keha halvustamine. Tegelikult, mis seal vahet on, kas lapsed on juures või ei, paljude inimeste mõtted keerlevad vaid “tervisliku eluviisi ümber”. Viimane jutumärkides sellepärast, et see eluviis, mida mina silmas pean pole tegelikult tervislik vaid vastupidi: haiglane ja sõltuvust tekitav.

Kindlasti mõjutasid minu teekonda tugevalt meedia ja lihtsalt ühiskonnas levinud ideed. Ma olen nii palju juba dieedikultuurist ja erinevatest müütidest kirjutanud, et ei hakka enam sellest vatrama, aga tahan seda küll öelda, et me kõik oleme loodud erinevatesse kehadesse. Kui isegi igaüks sööks grammi pealt täpselt samamoodi, oleks meie kehad ikkagi erinevad. Igasugused “söö 1200 kilokalorit päevas” ja “tee nädalas vähemalt 7h kardiot” ei kehti kõigile (mina ütleks, et ei kehti tegelikult mitte kellelegi, aga jätame selle sinnapaika). Vale on oletada, et iga paks inimene on halb, ebatervislik ja laisk ning kõik normaalkaalus inimesed on tervislikud. Mainin siinkohas ka ära, et sõna “paks” pole halvustav. Ma ei tea, kuidas ja mis hetkel sellele sõnale nii negatiivne alatoon külge on jäänud. Paks on üks kehatüüpidest, nagu on ka peenike. Jah, mõlemaid sõnu kasutatakse halvustavalt, mis jääb minu jaoks alati müsteeriumiks, sest ma ei saa reaalselt kunagi aru, mida inimesed saavad teiste kehade kommenteerimisest.

Viimane ja kõige väiksem põhjus, kuid siiski mainimist väärt, on minu sõltuvus numbritest, perfektsionism ja OCD. Kõik nad kokku suudavad moodustada kohutavalt tüütu hääle mu peas, mis viib tegudeni, mida ma tegelikult ei taha teha. Näiteks, kui nägin, et ma kaalusin 63,7 kg; pidin kohe selle 0,7 maha saama, sest siis on number ümmargune ja sellestki sai pidev nõiaring. Perfektsionism on mind terve elu saatnud. Kooliski pean alati viisi saama, sest juba üks neli tundub olevat maailmalõpp. Mind tegelikult ei huvita nii väga hinded, vaid numbrid ja lihtsalt see, et kõik oleks perfektne.
OCD on minu jaoks juba umbes 5 aastat suur probleem olnud. Paljud inimesed mõtlevad obsessiiv-kompulsiivsest häirest kui vaid rahulolematusest kui midagi on nt toas korrast ära. Jah, vahel võib ta ka nii väljenduda, kuid see on (minu jaoks) väikseim probleem. Mul on peas alati üks hääleke (lisaks veel toitumishäirele), mis ütleb asju nagu “kui sa 3 minuti jooksul telefoni ei puuduta, saad homme kontrolltöö viie” või “puuduta seda ukselinki 5 korda või muidu su lähedane sureb”. OCD on moodustanud mu päeva mitu rutiini, mida alati jälgima pean. Aga arvatavasti tekib küsimus, et kuidas see täpsemalt mu toitumist mõjutas? Kust ma alustan. Esiteks, mul läks einete söömisega vahel kuni tund aega, sest pidin iga ampsu vahele 5 minutit jätma või näiteks sööma alguses juurviljadest kõik porgandid ära, siis herned… Ja ma mõtlen “einete” all lastele piisavat kogust jogurtit või kaht võileiba. Lisaks muidugi pidin iga päev tegema kindla trennirutiini, et üldse süüa oleks võinud. “Patupäevadel” pidin vahele jätma lõunasöögi, et kõik oleks tasakaalus. Viimased kaks on muidugi ka ilma OCDta toitumishäire all kannatajatele probleemiks, aga minu jaoks olid need tihti kindlasti mõtted, mida käsutas see OCD hääl.

Ma ei taha, et see postitus kõlaks nagu halamine. Muidugi pole ma ainuke inimene maailmas, kellel toitumishäire on. Vahel lihtsalt tekib küsimus, et miks just mina pidin üks õnnetutest olema, kes peab selle all kannatama. Aga samas olen ma väga kindlal arvamusel, et igal asjal elus on mõte. Paljud kõige kurvemad ja traagilisemad momendid, mis mul minevikus olnud on, on nüüdseks toonud minu ellu võimalusi ja inimesi, millest/kellest poleks osanud unistadagi. Mu eesmärk ongi ühel ilusal päeval tagasi vaadata ja aru saada, miks ma toitumishäirega tegelikult võitlema pidin. Seni teen ma kõik, et selle päevani jõuda.

Parimat lootes

Gretel

One thought on “Miks mina?

Leave a Reply

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out /  Change )

Google photo

You are commenting using your Google account. Log Out /  Change )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out /  Change )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out /  Change )

Connecting to %s