“Ma tahan lihtsalt olla normaalne inimene”

Hei

!Enne kui ma üldse midagi kirjutama hakkan, tahan ma ette hoiatada, et kui sa ise põed mõnd toitumishäiret, siis see postitus võib olla häiriv. Ma ei hakanud peale iga enda minevikumõtte kirjeldamist seletama, et kõik see tegelikult pole nii. Tahan, et te teaksite, et kaalunumber on üks tühisemaid asju siin maailmas, sama moodi nagu tarbitud/kulutatud kalorite arv. Ülekaalulisus ei ole halb. Paks olla pole halb. Nii kaua kui sina oled tervislik ja õnnelik, pole mitte kellelgi õigust kommenteerida sinu tervist!

Mul vist pole mõtet hakatagi jahuma sellest, kuidas ma pole nii ammu postitanud. Nii ta muidugi ongi ja põhjus on see, et mul pole just hästi läinud. Okei, mida ma ikka asja ilustan, ma olin kõige suuremas tagasilanguses oma taastumisteekonna jooksul.
Mul on mõttes tohutult palju teemasid, mida ma selles postituses kasvõi puudutadagi sooviksin, seega ma jagan postituse 3 osaks: minevik, olevik ja tulevik. Ma arvan, et tänu sellisele jaotusele suudate teie lugejatena paremini asja jälgida ja mina saan teile mõistetavamalt kõik välja kirjutada.

Minevik

Mu tagasilangus sai alguse juba tegelikult eelmise aasta detsembris. Kui visata pilk tagasi mu postitustele, lähevad nad sellest hetkest ka kuidagi… murelikumaks. Ma ei oskagi õiget sõna leida nende kirjeldamiseks. Kohe kui ekstreemne nälg läbi sai, oli minu uuest “miinimumist” juba saanud maksimum. Ma ei kuulanud enam enda keha vaid hoopis toitumishäiret. Nii ma siis sõingi täpselt nii vähe, et alla miinimumi jääda ja ei kuulanud absoluutselt näljasignaale enam. Viimane tähendas seda, et varsti kadusid näljasignaalid üldse ära ja toidust said tegelikult vaid kalorid. Tegin ikka võimalikult väikese toiteväärtusega sööke, väljas söömas ei käinud, üritustel kooki ei söönud, koolis lugesin peas iga jumala kalori üle…saate toimuvast aru küll. Ja vaikselt hakkas iga kuuga see maksimum ka vähenema. Aga siiski arvasin mina ja kõik teised ka minu ümber, et kõik on korras, sest ma sõin. Ja sõin ka toite, mis varem olid hirmutoidud. Mida keegi (k.a mina) ei täheldanud oli see, et portsjonid olid väikesed, kellaajad olid ranged, nö spontaansus puudus ja tegelikult olid tekkinud ka juba uued hirmutoidud ja vanadest saanud hoopis turvalised ja korduvad söögid.
Kuni veebruarini polnud mul õrna aimugi kui palju ma kaalun. Ma teadsin väga hästi, et ma olin juurde võtnud, kuid täpset numbrit ei osanud arvatagi. Veebruari alguses läksin tervisetõendit tegema ja saingi selle neetud numbri teada. Olin ekstreemse näljaga 10kg juurde võtnud. Teoreetiliselt teadsin väga hästi, et päevade tagasi saamiseks ja üleüldiselt ENDA KEHA JAOKS tervislikuks olemiseks oleksin pidanud veel 10kg juurdegi võtma. Selleks, et mu väljatorkivad kondid oleks ära kadunud. Selleks, et mu keha lihtsalt normaalselt funktsioneeriks. Aga kuna ma juba piirasin ennast, hakkasin seda veelgi enam tegema. Ega ma siis peas endale täpselt ei öelnud, et vot nüüd hakkan alla võtma, aga eks sellest kõik alguse sai.
Kõige hullemaks läks asi karantiini ajal. Ma ei tea, millest see tingitud oli, aga kohe kui kogu see koroona asi algas, läks mu vaimne tervis nulli. Ja ma mõtlen ka kõik muud hädad peale anoreksia olid ikka väga hullus seisus. Ehk olete kuulnud, et toitumishäiretega inimesed kasutavad oma haigust nö kontrolli leidmiseks. See ongi täpselt see, mida ka mina tegin. Hakkasin uuesti trenni tegema, iga päev suurt ringi kõndima ja mu maksimumiks sai 1500 kilokalorit (mis on piisav kogus 3aastasele lapsele muideks). Hakkasin päeval magama ja öösel ärkvel olema, et saaksin paastuda (sõin 6h jooksul ja olin söömata 18h). Öösiti tegin ka enda kõnde. Jah, kõndisingi kell 4/5 öösel. Kas see on ohtlik? Muidugi. Kas 10000 sammu täitumine oli minu jaoks tähtsam kui enda ohutus? Muidugi. Ülejäänud aeg kulus oma keha pärast nutmisele. Tegin pidevalt “kontrollpilte” ja “-videoid”, et näha KUI paks ma välja ikkagi näen. Vahtisin end igast aknast ka kõndides ja mõtlesin, et olen ikka õudselt paksuks läinud küll. See kõik jätkus mai lõpuni kui läksin günekoloogi juurde, kus mind kaaluti. Olin tegelikult üpris elevil, sest arvestasin otseloomulikult kaalulangusega. Tuli välja, et olin hoopis juurde võtnud. See oleks pidanud olema suur punane hüüumärk. Ma oleks pidanud mõistma, et mu keha on reaalselt shokis. No tegelikult oleksin seda pidanud juba mõistma detsembris, et ma ise aeglustasin oma ainevahetuse, sest kui ma oleks enda keha reaalselt kuulama hakanud, oleks ainevahetus ilusti töötanud ja organism poleks tundnud vajadust varusid koguma hakata. See selleks, nagu arvatavasti juba aimate, hakkasin end veel enam piirama. Läksin ka uuesti jõusaali ja hakkasingi seal regulaarselt 5 päeva nädalas käima. Sõin alla 800 kilokalori päevas. Põhimõtteliselt olin ma kõndiv nuttev zombie. Tegelikult ma tahtsin abi, lihtsalt ma ei öelnud seda kunagi välja. Ma tahtsin, et keegi oleks mulle öelnud, et ma pean juurde võtma. Arvasin, et ma ei vääri enam taastumist, sest olen paks. Kartsin, et olengi “ülekaaluliseks” loodud ja et mina seda kunagi aktsepteerida ei suudaks. Kandsin enamasti üht suurt kleiti, et oleks võimalikult palju näha kui välja mu kondid jälle tulnud olid. Siiski, ei ühtegi murelikku küsimust, vaid hoopis rõõmustati, et mul läheb paremini. Toitumishäirest taastujale kõlab “sa näed nii hea välja” või “ma olin nii rõõmus sind nähes, sul läheb kindlasti hästi kõigega” tihtipeale kokkuvõttes “sa oled paksuks läinud”. See oli muidugi viimane asi, mida ma kuulda tahtsin.
Umbes juuni keskel oli mul kõigest nii villand, et tahtsin kõigele lõppu teha. Ma tean, et see on sünge teema, aga mul pole seda ka mõtet varjata. Õnneks sattusin video peale, kus samuti “normaalkaalus” taastuja rääkis enda kogemusest ja kuidas tema nüüdseks ongi nagu normaalne inimene. Mäletan, kuidas hakkasin oma kõndide ajal unistamagi lihtsalt normaalsest elust. Ma tahtsin olla tavaline inimene, kes on toidu ümber vaba ja ei näe vajadust võimalikult haige välja näha. Siis ka mõistsin, et enam vana moodi edasi ei saa ja tuleb muutuda.
Kuna kalorsus oli mul väga madal, sain aru, et pean asja rahulikult võtma. Peale tagasilangusi on reeglina refeedimise (kui tahate rohkem infot selle kohta, siis googeldage, aga kokkuvõtlikult võin öelda, et vägaväga raske ja ohtlik asi) võimalus üpris kõrge, seega teadsin, et üritan seda iga hinna eest vältida. Nii leidsingi endale meetodi, kus olen vaikselt iga nädal 100 kilokalori kaupa rohkem söönud. Alguses oli kõige jubedam paastumise lõpetamine, kuid kui sellest hirmust üle sain (lihtsalt sellega, et lõpetasin selle jama ära), läks asi juba veidi ladusamalt. Jõusaalile tõmbasin praeguseks (tuleb hiljem veel juttu) kriipsu peale, sest hakkasin tööl käima ja lihtsalt ei jaksanud enam trenni ka teha.

Arvasin siin, et olen tohutult paks ja ei kõlba enam taastujaks.

Olevik

Olemegi jõudnud tänasesse päeva. Kaalun praegu põhimõtteliselt sama palju kui eelmise aasta suve lõpus. Taastumist alustasin ma juuni keskel, mis tähendab, et ega see number tolleks hetkeks minu madalaimast palju tõusnud polnud. Jällegi, ma teoreetiliselt ju tean, et menstruatsiooni naasmiseks on mul vaja juurde võtta. Enda arust näen ma muidugi paks välja, aga on kommenteeritud ka seda, et välimuseltki pole ma just terveim. Praegu võitlengi hirmuga kaalutõusu ees, aga toiduga läheb tegelikult üpris hästi.

Tulevik

Ma olen endale nüüdseks selgeks teinud, et igasugu meetodid minuga ei toimi. Võtame minnie maudi– jah, kodus jõudsin ma oma miinimumideni, aga kohe kui olin ebamugavas situatsioonis,(klassiekskursioon, üritus…) ei söönud ma mitte midagi. Mu pea toimis siiski kui kalorikalkulaator ja ma jäen kõikide turvaliste toitude juurde. Nüüd olen võtnud eesmärgiks iga nädal lisada kilokaloreid, kuni saan oma keha reaalselt kuulata. Nii saab ka mu ainevahetus uuesti tööle hakata ja loodetavasti ma enam näljutama ei hakka ehk kui ma teda pidevalt ka töös hoian, saangi see “lihtsalt normaalne inimene” olla. Tahan teha täpselt nii palju või vähe trenni kui ma tahan ja mis mulle endale meeldib. Soovin väga ENDA jaoks olla tugevam ja ma tegelikult naudin jõutrenni, seni, kui ma ei tapa end 2h järjest. Tahan, et ma ei peaks tegema iga 5 minuti tagant oma kehast “kontrollpilti” või küsima sõbralt, kas ma olen paks. Ühesõnaga, lugege postituse pealkirja. Nüüd on vabadus minu ainus eesmärk. See kõik võtab kindlasti tohutult aega, aga ma teen seda vaid iseenda jaoks.
Tegelikult mul on üks eesmärk veel. Soovin hakata veganiks. Las ma nüüd seletan, enne, kui mõni selle elustiili täielik mittepooldaja vastu jõuab hakata vaidlema. Ma olen tahtnud veganiks hakata juba paar aastat tegelikult, aga anoreksia pole mul seda lubanud. Kui tihti on vastupidi- veganlus valitakse valel eesmärgil ehk et ennast piirata, siis ma teadsin alati, et tahaksin taimetoitlasena olla vaba. Lisaks pole tihtipeale taimseid versioone nö light variandis valida ja kõik on ka toitainete rikkam (mis on suurepärane). Ma olen (vähemalt praegu) lõpuks jõudnud kohta, kus olen valmis veganlusega alustama. Muide, ma siiski ei usu, et toitumishäirest saab paraneda olles 100% taimetoitlane, sest toitumishäired kasutavad selliseid elustiile väga tihti ära. Aga mina tunnen tõesti praegu, et ma olen lõpuks valmis ja ma ei suuda ära kirjeldada kui elevil ma olen. Muidugi, kui mingil hetkel tunnen ja tunnistan, et hakkan ennast jälle piirama, lõpetan, aga ma annan endast tõesti kõik, et seda ei juhtuks. Kui mõtlete, et mis siis koolitoidust saab, siis jah, enam ma seal söömas ei hakka käima, aga õnneks polnud see enam ka absoluutselt hirm, vaid ainuke probleem sellega oligi pidev kilokalorite peas kokkulugemine.

Kokkuvõttes võib öelda, et ma pean töötama oma ainevahetuse ja eneseaktsepteerimise kallal. Kui peale eelmist tagasilangust mõtlesin, et hakkan uuesti taastuma, siis nüüd olen aru saanud, et ilma vahel seisma jäämata või lausa unne suikumata sa pikka teed ju läbida ei suuda. Taastumine on tohutult pikk protsess ja ma olen õnnelik, et saan seda siin blogis jagada. Ka teadmine, et kirjutan millalgi seda postitust, aitas mind nii paljustki läbi, seega aitäh, kui oled siiani lugenud!

Parimat lootes

Gretel

4 thoughts on ““Ma tahan lihtsalt olla normaalne inimene”

    1. Olen juba pikalt vegangruppides olnud ja jälgin paljusid veganeid mujalgi sotsiaalmeedias! Aga aitäh soovituse ja edu eest!❤️

      Like

  1. Hei

    Mul on väike küsimus selle komplimentide tegemise teema kohta. Kirjutasid, kui olid juba olulises alakaalus, siis need positiivsed kommentaarid pigem andsid halbadele mõtetele hoogu juurde.
    Ma olen vahel näinud tänaval jne inimesi, kes on suures alakaalus – kui okei oleks nende juurde minna ja viisakalt öelda, et nad tunduvad alakaalus ning kui neil on vaja, siis abi leidub? Muidugi tundub see privaatsuse rikkumine, kuid ehk kui nad saavad võõralt sellise kommentaari, siis võiks see mõtted liikuma lükata?
    Kuidas seda teha sõprade puhul?

    Olen ise ka olnud pisikese söömishäirega kimpus, mitte kunagi eluohtlikult, kuigi muidugi päevad kadusid vahepeal pikaks ajaks. Igatahes enamvähem mõistan seda, kuidas need mõtted lihtsalt jäävad pommitama, muidugi minu puhul oli see kõik palju-palju väiksem.

    Like

    1. Hei!
      Vabandan hilinenud vastuse pärast.
      Esiteks tahan öelda, et ükskõik kui “ebaoluline” või “väike” Sinu kogemus Sulle endale tundub, ei tähenda, et see tõsine polnud! Loodan, et oled paranenud ja saavutanud oma toidu ja kehaga rahu, sest võin kihla vedada, et oled täpselt sellisena nagu Sa oled ikka väga ilus inimene!
      Vastuseks Sinu küsimusele oskan ainult nii palju öelda, et kõik oleneb kohutavalt inimesest. Näiteks, kui minule keegi tänaval midagi ütleks, aitaks see mind arvatavasti, sest kipun oma probleemi eitama ja tundma, et ma ei vääri taastumist (mis on muidugi absurdne). Samas jah, arvan, et kaalumuutuseid ei tohiks kunagi kommenteerida või pigem kaalulangust komplimenteerida. Viimane võib tõesti viia uute kinnisideede ja halbade mõtete tekkimiseni. Kui oled mures, ürita läheneda kuidagi teisiti: küsides, kas saad kuidagi aidata või lihtsalt kellelegi meelde tuletades, et ta väärib armastust ja on vajalik!
      Sõprade puhul üritagi nendega reaalselt rääkida. Kui arvad, et keegi on hädas ja söömisega kimpus, siis rääkimine võib olla õudne, aga palun proovi. Usu mind, Su sõbrad ei ole Sinu peale pahased ja kui nad tõesti pole veel oma häda jagamiseks valmis, saavadki nad nii öelda. Samas on sõbrad teadlikud, et keegi on nende jaoks alati olemas.
      Loodan, et vastasin Su küsimustele! Kui soovid rohkem küsida või arutada, võid alati mulle teada anda 🙂

      Like

Leave a Reply

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out /  Change )

Google photo

You are commenting using your Google account. Log Out /  Change )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out /  Change )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out /  Change )

Connecting to %s