Teiste arvamus

Jällegi, väike hoiatus: paks olla pole halb! Paks on lihtsalt üks iseloomustav sõna, mis omab 0 kaasnevat emotsiooni, sarnaselt nagu pikk, lühike või kõhn. Minu hirm paksuks minemise ees tuleneb traumadest ja toitumishäirest, aga see hirm kinnistub vaid minule.

Hei

Ma tagasi. Selline tunne, nagu eelmisest postitusest oleks terve igavik möödas. Ausalt öeldes ei saa vastu ka vaielda, viimane kirjutis siin ongi augusti lõpust, mis teeb kokku juba lausa 3 kuud. Siinkohal ei saa ma nüüd küll ainus olla, kes tunneb, et aeg lendab praegu ikka kahtlase kiirusega. Ma olen pikalt juba üpris veendunud olnud, et aeg ongi kapitalismi kontseptsioon (ei lasku sügavale, aga ma võiks kapitalismist küll mingi uurimistöö vist kirjutada), aga no elu heidab aina enam tõestust sellest mulle teele ka veel lisaks.

Alustan pigem väikesest ülevaatest, et mis kolme kuuga toimunud on ja siis eks ma kuidagi sujuvalt leian tee ka teiste arvamusest rääkimiseni, sest nagu alati, on mul palju öelda.

Mu elukorralduses on viimase aasta/pooleteisega tohutult palju muutunud. Suur muutus toimus ka juba kevadel, aga konkreetselt septembri alguses. Lõppude-lõpuks on aga see positiivne ja ma saan tänu toimunule oma parimat sõpra iga päev näha. Jättes kõrvale kõik teised plussid, on see ka väga hea minu taastumisteekonnale, sest mul on (kõige paremas mõttes üldse) alati kontroll peal.
Samas on elu pidev muutumine ka minu taastumist varasemalt palju mõjutanud. Jagan siin küll põhimõtteliselt kõike, aga eelmine aasta ei rääkinud näiteks kahe väga lähedase (loe: kõige lähedasema) inimese surmast midagi. Eks ma olengi tihtipeale tunnete mahasuruja ja elu on mitmel korral tõestanud, et ega see parim oskus pole. Mul oli juba siis kindlasti väikest mentaalset puhkust vaja, et emotsioonidega tegeleda, aga selle asemel ma kas matsin end töö või kooli alla ja nii need tunded puutumata jäidki. Nüüd ma loomulikult kahetsen seda, sest ei möödu päeva, kus ma ennast igatsusest magama ei nutaks. Lihtsalt, et kindel olla, ei räägi ma seda selleks, et keegi nüüd kahetsema hakkaks. Eesmärk on pigem toonitada, et emotsioonidega tegelemine on ülimalt oluline, ükskõik kui valus ja raske see ka poleks.

Hüpates nüüd rohkem tänasesse päeva, ei oskagi ma öelda, kuidas mul läheb. Hästi, sest ma ei näljuta ennast (muide, pildil mina uue lemmik söögiga-sushi)? Halvasti, sest mu minapilt ja kehataju on täiesti alla arvestuse (muide, tahtsin pärast selle pildi nägemist alla võtta)? Normaalselt, sest tundeid on nii palju? Ma ei tea ise ka. Hoidun kaalutõusust suure hirmuga, sest ma kardan väga jälle kevadisse situatsiooni sattuda. Samas tean, et ma polnud siiski oma keha jaoks õiges kohas. Toitumishäire arvas siis, et olen tohutult paks ja taastumist enam ei vääri. Mitte, et praegu samad mõtted peas ei tiirutaks, aga kaalunumber on toitumishäirele vastuvõtavam, mis ka vaigistab kõiki mõtteid natuke. Ikkagi on nii palju on neid kohti, kus ma tean midagi, aga toitumishäire suudab üle võtta ja mind kõhklema panna.

See toob mind ka lõpuks postituse teemani. Kuna mul endal on alates kevadest nii palju vastastikkuseid mõtteid peas olnud, olen tohutult hakanud kalduma teiste arvamusele mõtlema ja seda ka kõiges arvestama. Ma ei saanudki alguses aru kui toksiline see on, aga olen jõudnud punkti, kus püüan lõpuks sellest ringist (teiste arvamuse küsimine/eeldamine=>selle järgi käitumine=>enda alt vedamine) välja saada.

Kevadise tagasilanguse ajal küsisin PIDEVALT kõigilt (ja vist ka kõigelt) kas ma olen paks ja kas ma pean juurde võtma. Põhjuseid, miks ma olin kindel, et ma veel tohutult juurde võtan, oli kaks. Esiteks, ma teadsin, et menstruatsioon ei naase niipea ja et minu setpoint (kaal, kus keha enda kõige paremini tunneb ja mille säilitamiseks “vaeva” ei pea nägema) ongi naturaalselt veidi kõrgem. Teiseks olin ma juba pikalt olnud nö poole kohaga taastumises ja näljasignaale ignoreerinud, seega kartsin uut ekstreemset nälga. Kahjuks sai toitumishäire nii ulatuslikult ohjad enda kätte, et ma ei kontrollinud enam ühtegi mõtet, mis mu peakesse ringlema sattus. Tegin pidevalt endast kontrollpilte ainult selleks, et pärast iga klõpsu tegemist nutma hakata ja järgmises trennis natuke rohkem pingutada. Ma olin täiesti kinni selles, kuidas inimesed minusse küll suhtuvad, kui ma tervislikuks saan. Kui mul menstruatsioon taastub. Ma olin lõpuks kogenud kõhna inimese elu ja sellest lahtilaskmine oli hirmutav. See kevadine tagasilangus oligi kokkuvõttes üritus veel natukenegi selles laastavas ringis püsida, lihtsalt sellepärast, et ma olin veel kõhn (jällegi, ma teadsin, et ma pole paksuks läinud, aga toitumishäire arvamus jäi peale).

Palju mõjutavad meid ka väikesed kommentaarid, mida igapäevaselt ümberringi kuuleme. Need ei pruugigi alati otseselt meie pihta suunatud olla, aga korda lähevad nad vaatamata sellele. Isegi teiste arvamus neist endist mõjutab meid. Kui keegi ütleb enda kohta suur või paks (ja seda negatiivse alatooniga, mis iseenesest on juba vale), hakkan mina kindlasti tahest-tahtmata end nendega võrdlema. Tänaseks olen palju siin kirjutanud dieedikultuurist, seega keegi enam ei imesta, et ka selle siia näiteks toon, aga hulk neid kommentaare, mida ma päevast-päeva kuulen, on jube. Krõpsud on alati vastikud ja rasvased ning šokolaad teeb su paksuks. Toit on tänaseks justkui ainult moraalset väärtust omav asjake, mis pole absoluutselt loomulik. Selliseid mõtteid pidevalt kuuldes tekivad paljudel (k.a mina, jällegi, ise seda tahtmata) täiesti iseenesest toimivad refleksid. Näiteks, kui keegi kommi pakub, keeldun, sest kuulsin paar päeva tagasi, kuidas kolleeg sõi nii palju magusat, mis on vastik ja tegelikult ebavajalik. Kahjuks läheb teiste kommentaaride mõju vähendamiseks tohutult aega, aga seni tuleta endale lihtsalt meelde, et see reaalselt ei loe. Lihtne öelda, aga vahel selles just võlu peitubki.

Teiste arvamus on jällegi üks põnev kontseptsioon. Ma ei tea, miks inimesed on seda nii tohutult hindama hakanud. Siin on vaid mõned põhjused, miks teiste arvamus reaalselt absoluutselt EI loe:

  1. me kõik elame ühel kivikesel suureks galaktikas, mis omakorda on veel ümbritsetud tont teab millega. Kas tõesti on mõtet kõrvalseisja kommentaari pärast terve elu muuta, lihtsalt, et neile meelepärane olla?
  2. iga inimene elab oma reaalsuses. Okei, toon näite kevadest: mõni ütles imestunult, et muidugi pean ma veel juurde võtma, mõni samas, et näen väga hea välja. Konks ongi selles, et kõik teavad ja näevad sind erinevalt. Me ju tegelikult ei teagi, kas inimesed näevad värve samamoodi, kuidas peaks siis teisedki silmaga nähtavate asjade kohta kehtivad arvamused alati ühtima?
  3. miks nad peaks lugema? Oma elu elamine nii õnneliku ja tervislikuna kui SINA ise tahad peaks olema kõigi eesmärk. Ometi anname me jõu sellele nõmedale teiste arvamusele, olgu see siis heakskiit või halvustus.
    Põhjuseid on tegelikult veel loomulikult palju, aga neid kolme püüan ma alati peas korrata.

Muidugi on situatsioone, kus teiste arvamus on oluline ja vajalik. Võib isegi tekkida olukordi, kus teiste arvamuse puudumine teeb haiget, sest jääb mulje, et sinust ei hoolita. Näiteks osad lähedased on täiesti ükskõikselt öelnud, et nemad seda blogi ei loe. Muidugi on see täiesti nende endi otsus ja ma ei suru seda kunagi kellelegi kohustusena peale. Aga sisimas tahame kõik olla aktsepteeritud ja armastatud, kuid siin tulebki mängu see, millist hinda aktsepteerityse eest maksma peab. Rahulolu enda eluga peab alati olema esikohal, sest milleks meile need tühised aastad siis siin tiirleval keral keset galaktikat antud on?

Ma loodan, et tänane postitus tõi natuke selgust, et miks toitumishäiretega inimesed nii tihti teiste arvamust küsivad. Tegelikult, kui aus olla, olen ma terve elu tohutu people pleaser olnud ja tahtnud kõigile meelepärane olla. Just viimasel ajal olen mõistnud, et see pole võimalik. Jah, kuuleme kõik igast nurgast, kuidas ka tuntud inimesed räägivad mingisugusest “ahhaa” hetkest, kus mõistsid, et kõigile meelepärane olla on võimatu. Selle aastani mõtlesin, et küll ma suudan, aga nüüd olen alla andnud. Ja ma olen rõõmus selle üle.

Lootes parimat

Gretel

2 thoughts on “Teiste arvamus

  1. Hea postitus jällegi. Mul endal on ka see arvamuse küsimine täiega sisse kujunenud. Päris igaühelt mitte, aga noh, lähedastelt ja perelt küll ja siis kui saan kommentaari, et “sa näed parem välja” on see otsekui signaal tagasilanguseks. Õudselt närvi ajab. 😀

    Liked by 1 person

Leave a Reply

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out /  Change )

Google photo

You are commenting using your Google account. Log Out /  Change )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out /  Change )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out /  Change )

Connecting to %s