Uus (elu)aasta

Hei

Ilusat uut aastat pole vist enam kombeks soovida, seega need kaunid sõnad jäävad tänase postituse algusesse kirjutamata. Tegelikult üritan ma tõest kaarega mööda vaadata ja teeselda, et ma pole jälle mitu kuud kadunud olnud, aga no blogipostituste kuupäevad räägivad enda eest. Asi pole selles, et mul nii kiire oleks või hoopis, et oleksin taastumise ja seeläbi ka blogi unarusse jätnud. Pigem olen lihtsalt kuidagi kinni jäänud ja ei tea, mida teha ja kuidas edasi minna.

Kuigi statistiliselt viimases postituses rääkisin (kirjutasin) teiste arvamusest, siis hiliseimas elulises postituses vatrasin (kirjutades) hoopis tagasilangusest ja tulevastest plaanidest. Eks ma olengi vaikselt püüdnud jälle taastumisega nö sinaks saada, aga kas see on ka õnnestunud? See küsimärk pole seal lause ilustamiseks või tekstis esile tõstmiseks, vaid ma reaalselt ei teagi vastust. Ühest küljest läheb mul umbes 10x paremini kui kevadel. Samas jällegi, kas seda saab üldse skaalaks võtta, kui sõin siis alla 1000 kilokalori 6 tunni jooksul ning ülejäänud 18 tundi nälgisin? Arvatavasti mitte. Toiduga läheb hetkel tõesti enamvähem, julgen proovida uusi maitseid ja katsetada uute toiduainetega, kuid viimane tähendab muidugi võimalikult madala toiteväärtusega tooteid. Kasutan ka pidevalt köögikaalu, jään ühtedesse kellaaegadesse kinni ja kordan eineid (ehk nt on iga päev lõunasöök TÄPSELT sama ja on olnud alates augustist). Aga samas jällegi, seis on parem kui isegi aasta tagasi, seega üritan positiivseks jääda.

Kehapildiga on aga lood üpris halvad. Okei, väga halvad. Ma näen ennast koledana. Ma ei taha kirjutada paksuna, sest viimane ei tähenda koledat ja halba, nagu ühiskond on otsustanud selle sõna millegipärast tõlgendada. Lihtsam on öelda, et ma näen midagi, mida ma ei taha aboluutselt näha ja see tekitab kohutavat paanikat. Paanikat, mis paneb mind iga päev kleite ja teisi riideid selga proovima, et näha, kas nad on kitsamad või ei. Paanikat, mis on täitnud mu telefonigalerii kontrollpiltide ja -videotega, mille kõrval on vanad jäädvustused minust, et saaksin võrrelda ja iga võimaliku muutuse tuvastada. Peaasi, et kiiresti jälile jõuda. Peaasi, et saaksin momentaarselt tegutseda, et muutusi kustutada. See kõik on nii kohutavalt väsitav ja kurnav. Pideva ärevuse tundmine ja keha üksikasjalik uurimine ei tee ei vaimsele- ega füüsilisele tervisele mitte midagi head, aga ma ei suuda lõpetada.

Ma ei tea, kuidas mul need sissejuhatused alati meetripikkusteks venivad, aga lähme ka lõpuks peale väga vähe muutunud elu ülevaadet postituse tegeliku teema juurde: uus eluaasta. Nagu ma ka alguses kuidagi kunstiliselt üritasin mainida, pole uuest aastast enam väga mõtet rääkida. Minul on õnneks vedanud, sest juba sel laupäeval on tulemas mu 19. sünnipäev. Seega uue aasta soovide ja eesmärkide asemel saan loetleda need hoopis uueks eluaastaks.

  • Rohkem positiivsust ja häid asju ellu manifesteerida. Manifesteerime me alati ja pidevalt, endale teadmata, mistõttu pidasin vajalikuks kirjutada just positiivsuse manifesteerimisest. Ma olen terve elu ennast haletsenud ja maha teinud, mis on juhtumisi ka aina enamale negatiivsele energiale üpris atraktiivne. Seega olengi nüüd sihiks võtnud hoopis tänulikkuse ja tõsiselt heade asjade ellu ettekujutamise ning seni on see lausa suurepäraselt toiminud. Näiteks sain kätte juhiload ja ka üllatavalt kiiresti endale auto, mis tõi juba rohkem ka vabadust ellu juurde.
  • Taastuda. Ja selle all ei mõtle ma “ära taastuda”. Ma ei tea veel, kas ma arvangi, et täielik taastumine võimalik on. See pole muide halb asi. Lihtsalt kuna ma pole veel nii kaugele hetkekski jõudnud, ei tea ma, kuidas ma taastunud olekut endale lahti mõtestama hakkan. Selleks aastaks mõtlen taastumise all lihtsalt õigel teel jätkamist. Suurte tagasilangusteta oleks suurepärane saavutus, kuid ka need on osa teekonnast. Ma pole tegelikult viimasel ajal toitumishäirest paranemisele enam üldse mõelnud, sest ma olen ausalt öeldes peas endale asjad sõnastanud, justkui mul poleks probleemi. Tähendab, probleem on olemas, aga see on hoopis minu kõrge kaal ja halb välimus. Igatahes, nüüd kirja pannes ongi järjekordne seletus, mida ma taastumise all mõtlen. Lihtsalt pürgida toitumishäirest vähemalt 95% vaba elu poole.
  • Reisida. Okei, tean-tean, koroona on veel liikvel ja arvatavasti jääbki igaveseks meie elu ühes osaks. Ka eelmisel aastal panin üheks eesmärgiks muide maailma avastamise, kuid viirus varastas selle võimaluse meid kõigilt. Pean vajalikuks ära mainida, et ma ei kurda. Koroona on kohutav ja tõsine ning see, et ma reisida pole saanud ja ehk ei saa ka palju lähitulevikus, pole midagi võrreldes kannatustega, mida peavad läbi elama kas viirusesse ise haigestunud või haigete lähedastega inimesed. Ma olen nii tänulik, et kõik minule tähtsad ja kallid inimesed on terved ja see on ka minu soov tulevikuks. Rääkides siiski reisimisest, kui sel aastal veel peaks veidike ringi rändamiseks võimalus tekkima, siis püüan sellest kindlasti kahe käega haarata. See on seni minu jaoks suur väljakutse, kuid seda ka (kriisi möödudes ja turvalistes oludes) 100% väärt. Muuhulgas annaks see võimaluse külastada ka perekonda Inglismaal, keda tohutult igatsen!
  • Tartu Ülikooli ajakirjanduse erialale sisse saada. Kuna lõpetan juba poole aastakese pärast gümnaasiumi, on järgmine suur samm juba täieliku iseseisvuse ja täiskasvanu elu suunas vaja ka varsti astuda. Ühest küljest olen väga hirmul, kuid samas suuremas osas äraütlemata elevil, sest ei suuda praeguses kodukohas enam pikalt elada. Ma ei tea, kas ma üldse kuskil pikalt elada enam suudan, aga eriti mitte siin. Praegune elukoht hoiab mind muuhulgas ka taastumises justkui tabalukuga pimedas kastis ja ma ei saa mitte kuidagi välja. Mis puutub aga just ülikooli minekusse, siis edasi olen ma alati tahtnud õppida, seega seda plaani olen viljelenud arvatavasti 16 aastat nüüd juba. Ajakirjanduski tundub nii loogiline ja huvitav, et hirmu pigem pole. Ma ei suuda ära oodata, et saaksin tegeleda selle ühe asjaga, mis mulle tänapäeval veel huvi ja rõõmu pakub- kirjutamine.
  • Surma vastu mitte nii neutraalne olla. Okei, jätsin vist õudseimad deemonid nüüd siia viimasesse punkti, ebamugavatest situatsioonidest hoiduja nagu ma olen. Ma ei teagi, mida öelda. Surm ei tekita minus mitte mingit reaktsiooni. Ma ei taha öelda, et ma elada ei taha, aga ma ei saa ka väita, et tahan. Ma ei taha (hetkel) endalt elu võtta, aga mõte sellest, et ma saan (või lõppeb see eluke mõnda muud moodi) on vahel lausa elevust tekitav. Ma tean, et see on veel sügavam ja probleemsem kui see kõlab, aga minul endal pole ühtki emotsiooni selle kõigega seotud. Ma ei näe seda probleemina, vaid lihtsalt minu kui isiksuse ühe osana. Väga keeruline seletada, aga kokkuvõttes tahangi, et sellest saaks minu peas probleem. Et ma mõistaks, et neutraalne/ positiivne suhtumine elu lõppu vajab muutmist.

Lisaks tahan öelda, et kuigi praegu on meedia ja lihtsalt ka ümberringi igapäevaelus kõik täis dieedijutte ja muinaslugusid pühadeagsetest suurtest söömaaegadest, (mille pärast seni end halvasti tuntakse ja maagiliselt 5kg juurde võeti) pole vaja midagi enda juures muuta! Meie kehad on tohutult targad ja teavad ise kõige paremini, kuidas meid elus hoida. Kui kellelgi on eesmärgiks seatud kaalu langetada või dieedikultuuri reeglite järgi “tervislikult” toituma hakata, siis äkki võtate hetke ja mõtlete, mida tegelikult soovite? Ehk on soov hoopis muuta suhet oma kehaga ja lõpuks end õppida kasvõi aktsepteerima (kui mitte armastama) sellisena, nagu oled? Või hakata rohkem keha kuulama ja vastama tema vajadustele? Tasub meeles pidada, et kaal ega söök pole vaenlased, hoopis ühiskonna loodud ideaalid ja reeglid on.

Loodan, et talvekuud kedagi masendanud pole, sest minuni hakkab küll see pimedus ja külm vaikselt jõudma. Igatahes, püsige kõik terved ja võimalikult palju kodus!

Parimat lootes

Gretel

Leave a Reply

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out /  Change )

Google photo

You are commenting using your Google account. Log Out /  Change )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out /  Change )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out /  Change )

Connecting to %s