Kuidas läheb?

Hei

No mis ma ikka ütlen, jälle tuhat aastat möödunud eelmisest kirjutisest. Ma ei tea, miks ma alati postitusi lõpetan “lubadusega”, et hakkan rohkem kirjutama, kui tegelikult tean, et seda ei juhtu. Mitte, et mul kirjutamise vastu midagi oleks, pigem vastupidi. Ma olin taastumisega pikalt väga veidras kohas ja lihtsalt ei osanud midagi kirjutada. Mul justkui ei läinud halvasti, aga samas ega hästi ka mitte. Tänaseks olen jõudnud mõttemaailmaga tegelikult nii mõnusasse kohta, et ma tahan seda siin ka jagada. Muidu äkki tõesti jätan mulje, et aina vingun ja halan, kuid midagi ei muutu.

Getteri (ma jamasin just selle lingiga kortsus kulmuga mitu minutit, seega parem oleks, et tema blogile ka pilgu peale viskate) soovitusel panin aja psühhiaatri vastuvõtule. Jep, Raja tänavale minek, kas pole mitte meeldiv. Ei tegelikult, nalja pole mõtet visata, mul oli tohutult abi vaja ja ilma professionaalideta ei tea, millises augus ma seni lamaks. Esimene visiit oli nagu ikka, palju juttu, ülestunnistusi ja verevalamist analüüside näol. Kui esmavisiidid ongi üldiselt sellised klassikalised ja korduvad tihtipeale, siis analüüside tulemusi ei tea kunagi ette ja ütleme nii, et antud otsustasid üllatada, negatiivselt muidugi. Kui tulevikus lapsi tahan saada, pole enam tervenemiseks kaua aega jäänud; kaaliuminäit kõrge (tavaliselt on ta seda buliimia puhul); rauda pole olemas; kehatemperatuur umbes 33 kraadi ja no probleemide nimekiri jätkub, aga kes see ikka viitsib lugeda (mina näiteks mitte). Samas olles kõike seda öelnud, oli kaal ka tõusnud, seda põhjuseta. Või noh, põhjusega, aga selleks pole söömine. Kuigi ma siin hiilisin söömisest kirjutamisest alati kuidagi kõrvale, teadsin ja tõdesin endale vägagi selgelt, et mul ei lähe hästi. Kaalunumber ongi suurem vaid keha hädaolukorras eksisteerimise pärast. Mõelge ise, kui te poleks umbes aasta pooltki vajalikust energiast saanud, siis umbes pool aastat oleks piisavalt energiat jagunud ja seda pidevalt ning korraga jälle puuduses elanud, varuks te ju ka igal võimalusel KÕIKE, mida võimalik (isegi kui ei tohiks võimalik olla). Muidugi ajab see mind paanikasse, isegi, kui tean, et olen selles ise süüdi ja mõistan loogikat. Igatahes, arstiabi oli nagu rusikas silmaauku praegu, sest kuigi vereproovi tulemused olid õudsed ja kehatemperatuur on lolli mänginud, saan ma lõpuks aru KUI haige ma olen. Arutasime isegi haiglasse minekut, kuid hetkel olen “katseajal” ehk üritan kodus veel järjele saada. Tasub ära mainida, et see tähendab ka seda, et vegan ma enam pole. Nagu eelnevalt mainitud, pole mul veres rauda ja kuigi ma rauapreparaatideta ei saa niikuinii hakkama, on vaja ka “normaalset toitu”, nagu mõni mu pereliige öelda armastab. Muidugi on vegan toit normaalne, aga praegu sellest ei piisa.

Kuidas aga vaimselt toime olen tulnud? Oi. Noh, ütleme nii, et iga päev on mõnusad ameerika mäed. Ma saan loogiliselt, “kaine mõistuse” juures väga hästi aru, et vajan tervenemist ja sellega kaasneb kaalutõus. See aga ei tähenda, et ma iga päev umbes tunnike või paar oma keha ei kontrolliks, sellepärast ei nutaks või toidukordi väiksemaks teha ei üritaks. Siiski, minu jaoks on tähtsaim, et tegelikult mõistan, et taastuma ma pean. Okei, pigem, et millalgi niikuinii pean. Kas ma tõesti enne lihtsalt sureks kui jõuaks oma tervise ja rõõmuni? Kui selleks, et ma tervislik ja vaba oleks, peab keha vajalikuks kaalutõusu, siis las ta nii olla. Lõpuks pean ma sellega leppima, ükskõik, kui väga seda edasi üritan lükata. Ma ju tean ise ka, et valik on rõõmsa, enda ootustele vastava tuleviku ja masendava viimse päeva vahel. Kui see tulevik tähendab kümmet “lisakilo”, siis kas see number peaks mind tõesti kõigutama nii kohutavalt? Pluss ma tean väga hästi, milline ma nägin välja õnneliku, tervisliku ja vabana. Ajal, mil mul viimast korda oli ka menstruatsioon ja mil ma ei teadnud, mis õudus mind ees ootab. Samas see oli ka aeg, kui mul polnud õrna aimu, mida uurimistööks näiteks teha või mida õppima minna ja mõlemad ideed tõi minuni lõpuks söömishäire. Loo moraal: näljutamine annab ideid😍 ok, nali. Pigem nagu: iga asi juhtub põhjusega.

Tegelikult ma arvan tõesti, et olen jõudnud parimasse kohta seni. Ei, ma ei ole tohutult motiveeritud. Ei, ma ei taha kaalus juurde võtta. Ei, ma ei taha süüa. Pole mitte mingit soovi kuulda, et “minu arust sa näed juba hea välja” või tunda teksade pigistamist kõhu ümber. Siit tulenevalt on tähtsam see, et mul on veel vähem soovi istuda Raja tänaval nelja seina vahel. Või 2 aasta pärast kahetseda, et end just praegu, selle postituse kirjutamise ajal kokku ei võtnud. Või 8 aasta pärast nutta ja tõdeda, et oma pere alustamise tegi võimatuks ei keegi muu kui mina. Mu ainuke mõte ja killuke motivatsiooni ongi see, et teeks ära. Kuulaks lihtsalt keha, laseks tal teha oma töö ja vabaneda paanikast. Jah, see võib tähendada, et võtan alguses juurde rohkem kui “vaja”. Aga ma olen sellest ka varem kirjutanud ehk lühidalt paanika möödudes leiab keha ise endale mugava vahemiku, kus organism funktsioneerib ja ka mõistuse stabiilsena hoiab. Kuigi ma pidevalt halan kaalutõusu üle, pole mulle ükski riideese veel tegelikult taastumise ajal väikeseks jäänud ehk ma pole tõsiselt seda kogenudki, aga eks te loete esimesena, kui sellepärast 4 ja pool päeva nutnud olen ja ei tea, kuidas taastumisega edasi minna. Igatahes, selle postituse märklause (?) võiks olla: “teeme ära, saab lõpuks kaelast!”

Siia ka pildike, mida mulle tihti vaadata meeldib. Olen siin “ülekaaluline”, -õnnelik, -terve ja -vaba 🙂

Mu eelmiste postituste lõpud on liiga formaalsed olnud. Pigem sooviks midagi erinevat iga kirjutise lõpuks küsida või mingit arutelu alustada. Teeks algust näiteks sellega, et kui viitsite, siis kommenteerige 3 põnevat suvalist fakti enda kohta. See ei haaku nagu üldse postitusega, aga mulle VÄGA meeldib lugeda selliseid asju. Ma võin alustada (sest te minu 1000sõnalistest postitustest pole kindlasti piisavalt õppinud):

  • mul on lapsest saati nohutrauma, sest mul oli vähemalt kord kuus nina kinni (ja kinni all mõtlen ma lukus, taba ees) ja ma ei saanud magada ega istuda, ainult nutsin vastikusest. Nüüd on mul sellepärast igas toas, taskus ja kotis Otrivini;
  • ma tahan tulevikus oma lapsele panna nimeks Fööniks (kui keegi selle nime praegu minult ära varastab, solvun ma igaveseks);
  • mu lemmik film on “Harry Potter ja Segavereline prints” (tegelikult suva, peaasi, et Harry Potter).

Oletan, et saan mõne päeva pärast siit palju põnevaid fakte lugeda, et imestada ja muljetada. Tunnen, et kõik mu varasemad postitused olid kuidagi nii… jäigad ja ma ei õppinud oma jälgijaskonda üldse tundma. On aeg seda muuta.

Soovin teile mõnusaid pühi, kui te neid tähistate. Kui ei, siis vaba reede oli ikka meeldiv. Tsauu.

4 thoughts on “Kuidas läheb?

  1. Hmmm kolm fakti:
    1. Ma olen õppinud inglise, vene, jaapani ja korea keelt.
    2. Mu lemmiktegelane Harry Potteris on Snape.
    3. Ma joon vahest marineeritud asjade vedelikku (seened, sibul, kurk jne) hahahhaaaa.

    Liked by 1 person

    1. 1. Jaapani ja korea keele õpingud kõlavad hirmutavalt, aga samas nii lahedalt😄
      2. Unpopular opinion, aga ma ei saa aru, kuidas Snapele andestatakse. Minu lemmik on Ron.
      3. Toome salati mahl on hää nendest😄

      Liked by 1 person

  2. 1. Ma pole vist 2 aastat kandnud jalas midagi muud peale tossude, tenniste ja plätude.
    2. Mulle meeldib romantika ja armastuse teema nii filmides kui raamatutes. Mul lemmik on Jane Austen ja mu meelest üks ilusaima pildikeelega filme on 2020 aasta Emma.
    3. Ma arrrrmastan punaseid juukseid ja tedretähti! Nii meestel kui naistel. Endal pole kahjuks kumbagi, aga mees on punapea 🙂

    Like

    1. 1. Mu lemmikjalanõud on Crocsid, seega loodan, et plätude all mõtled neid😄
      2. Jane Austen oli mu vanaema üks lemmikuid, seega nüüd pärast seda kommentaari pean kohe kindlasti lugema hakkama! Aga jaa, romantika ja armastuse teema on… armas?
      3. Nii lahe, Iirimaa Sulle vist meeldiks siis (ma pakun, et see pole esimene kord, kui seda elus kuuled😄).

      Like

Leave a Reply

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out /  Change )

Google photo

You are commenting using your Google account. Log Out /  Change )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out /  Change )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out /  Change )

Connecting to %s