Traumad

!Kirjutan siin postituses välja selle, mida mõtlen, seega kui see võib olla Sinu jaoks häiriv või ebameeldiv, siis palun ära loe. Internet on täis telefoninumbreid, mis abivajajatele kasulikud võivad olla, siin on nimekiri mõnest:

  • 116 006 -Ohvriabi kriisitelefon
  • 116 123hingehoiu telefon
  • 6558 088 (eesti keel), 655 5688 (vene keel) – eluliin

Hei

Jõudsin ka lõpuks postitust kirjutama. Ma olen harjutanud end söömise ajal üldse mitte telefoni vaatama, seega nüüd eineid nosides tekib nii mõnigi mõte pähe. Umbes 95% ajast on need segavad, paanikat tekitavad mõtted, umbes et kas uks on ikka lukus või kui palju kaloreid ma pool alles jättes säästa saaksin. See ülejäänud viis protsendikest aga tõi mind tänase õhtusöögi ajal näiteks mõtetes selle postituseni, seega vist on söömise ajal tähelepanu häirijate eemaldamine vahel ka produktiivsete väljunditeni viiv komme, soovitan. Nimelt sõin oma kevadrulle ja jäin mõtlema, kuidas ma alati naeratan; annan endast parima, et kõigi käekäigu kohta uurida, aga siiski tunnen end üksikult ja nagu mitte keegi minule samaga ei vastaks. Ma tean, et viimased mõtted on suuremas osas tingitud minu traumadest ja mahasurutud vihast, millega seni tegeleda pole suutnud. Kuna ma viimastest palju siin kirjutanud pole ja üldse end nendel teemadel väljendada pole suutnud, arvasin, et võiksin end lõpuks kokku võtta. Kuigi ma siin otseselt söömishäirest ja taastumisest ei räägi, loodan, et kirjutis on ikka huvitav.

Ma pole kunagi üritanud varjata, et mul on raskusi suitsiidsete mõtetega. Loodan, et 21. sajandil mõistavad kõik, et viimaste puhul ei nuta inimene terved päevad voodis või kirjuta märkmikusse tuhandeid lahkumiskirju. Ma suudan siiski elada nagu “normaalne” inimene: naerda, rõõmustada ja mälestusi koguda. Hetk, kus tunnen end üksikuna või mahajäetuna on see, kus surm tundub ilusaim ja rahulikuim väljapääs. Need mõtted võivad peas tiirelda mõni tund või paar minutit. Vahel tundub, et unistan elulõpuni … elu lõpust, seega miks seda lõppu kaua oodata, eks. Siin mainin ka ära, et ma pole kunagi nii lähedal olnud, et vot nüüd kohe sussid ise jalast õhku viskan, mille vältimiseks olen ka abi otsinud.

Enesetapumõtted on vaid üks traumadest tingitud mõttemuster. Mu käitumine on minevikus läbielatust nii palju mõjutatud, et vahel tunnengi end nagu üks traumapall. Nagu ma veereks ja veereks, iga väike kivike teel mind natuke jälle lõhuks ning edasi kulgeks tee aina valusamalt ja vaevalisemalt.

Ma püüan alati inimeste jaoks olemas olla. Üritan sõnumitele võimalikult kiiresti vastata ja teha kõik, mida suudan, et kellegi päeva veidikenegi paremaks muuta. Olgu see minu sõber või täiesti juhuslik inimene internetis. Kui ma loeksin kokku, mitu vähemalt 200-sõnalist sõnumit olen võõrastele inimestele netis saatnud, kes end üksikult või halvasti tundsid, saaksin ma arvatavasti küll mingi Guiness’i rekordi. Ja ma ei ütle seda sellepärast, et ma mingi pühak oleksin. Ma olen elus nii palju vigu teinud, mis teisi haavanud on. Ma saaksin enda kaitseks muidugi välja tuua, et kõik mu valed otsused on traumadest tingitud olnud, kuid teistele valutekitamine pole kunagi enda probleemidega vabandatav.

Lisaks olemas olemisele annan endast kõik, et inimesed end minuga turvaliselt ja hästi tunneksid. Olgu see siis mitte ühesõnaline vastus sõnumile või tänulikkus ka vähimagi heatahtliku žesti eest. Kuna ise kardan elusjuhtunu pärast tohutult, et kellelgi saab minust lihtsalt ühel hetkel kõrini ja ta ignoreerib mind kuid, kui mitte igavesti, on see ka üks põhjus, miks kommunikatsioon minu jaoks nii tähtis on. Ka sõbralikkus ja naeratused on näole kasvõi pisaraid varjates manatud, et keegi minu pärast muretsema ei peaks, sest jällegi, tean liigagi hästi, mis tunne on muretseda iga väiksemagi asja pärast.

Aga millest minu traumad siis tingitud on? Minus on nendest avalikult (mitte, et mu blogi nüüd tohutult suur oleks, aga saate aru ikka, mida silmas pean) rääkimine alati vastastikkuseid emotsioone tekitanud. Ühelt küljelt tunnen, et teisedki elult sarnaseid lööke saanud noored peaksid leidma kellegigi, kellega samastuda, olgu see siis üks suvaline tüdruk maalt ja hobusega. Samal ajal ma püüan end ka Maale (või maale, peab ikka võimalust kasutama eks) tagasi tõmmata ja endale meelde tuletada, et ma ise püüan alles emotsioone tundmagi hakata. Kuna tänase postituse eesmärk pole siin minu elukesest hullult heietama hakata, toon lihtsalt 3 pisikest näidet ja kuidas need vastavalt minu käitumist ja mõttemaailma mõjutanud on. Leian, et tihti inimesed ei mõista traumasid ja kui raske nendega tegelikult toime on tulla, seega äkki minu kogemused annavad mingitki aimu asjast.

Olen traumatiseeritud lasteaiast kuni 4.klassini toimunud lasteaia- ja koolikiusamisest. Üritan neid aastaid oma ajust ära kustutada: ma pole sellest absoluutselt rääkinud ja erinevaid koolikiusamisvastaseid kampaaniaid vaadates läheb mul hetk aega, et resoneeruda teemaga; mõista, et oi, kunagi olin ju mina see kiusatav. Kuna mu aju on oma kõvaketast juba hea 8 aastat nendest mälestustest puhastanud, on mälupildid hägused. Siiski meenub selgelt igal hommikul nutmine, aga juba 6aastase lapsena tundsin kiusamise tagajärjel, et olen eikeegi ja seega ei peaks mu pisaraid teised nägema ega probleemiga tegelema. Kokkuvõttes olid mul väljakujunenud oma nipid, kuidas pisaraid tagasi hoida ja silmi kiiresti kuivatada. Viimane instinkt (et olen eikeegi) on seni mu nr 1 vaenlane. Just seetõttu on mul raske ka professionaalset abi otsida, sest tunnen, et ma ei vääri seda.

Koolikiusamisega seoses mäletan ka hetke, mil mõistsin, et asjade kinkimine vabastab mu üheks päevaks nende katkiste inimeste hingekildude rusude alt, mis mind igapäevaselt lämmatasid. See oli vist küll liiga ilus viis, kuidas öelda vaimne terror. Igatahes, hakkasin oma ilusaid, Inglismaalt ema käest saadud asju kooli vedama. Need olid justkui minu heaolu lunastuseks ja ma olin selleks igati valmis. Mõelge nüüd, algklasside õpilane on nõus oma roosasid Hello Kitty asjakesi ära andma, midagi peab ikka nihu olema, eks. Muidugi aitäh kiusajad, tänu sellele on eluks ajaks materjaalsetest väärtustest ükskõik. Tõsisemal toonil rääkides see üksildus ja alavääristamine haavasid mind elulõpuni ja tuleviku teraapiatunnid lähevad palju maksma. Jällegi, hea on, et materjaalsetest väärtustest ükskõik.

Eelnevalt mainitud vastastikkuseid emotsioone tekitavad aga hoopis pigem hiljutised traumad. Taastumise esimese kuu jooksul suri mu ema ning vähem kui pool aastat hiljem vanaema. Pakun, et kellelegi ei tule üllatusena, et emotsioonid on täiesti vussis omadega ja mõlemad löögid olid tugevad. Siiski olid kogemused väga erinevad ja arvan, et seegi peaks meedias kajastatud olema. Sa ei ole halb inimene, kui igatsed üht surnut rohkem kui teist. Täiesti normaalne on kogeda erinevaid leinaperioodi emotsioone või vastupidi, olla tundetu.

Ema surma järel ei tundnud ma mitte midagi. Ma olin tuim ja seni olen. Lendasime alla 24 tunniks tema matustele, Inglismaale. Magasin umbes 18 tundi kogu sellest ajast. Ei söönud midagi (noh see pole vist ime muidugi). Arvasin, et see tuleb vaid šokiseisundist, kuid ei, iga järgnev päev on emotsioonide kohalt sama olnud. Ma olen ema surma pärast nutnud ~2,5 pisarat ja needki olid matustel punnitatud. Ma ei tea, kas asi on selles, et süüdistan ennast. Mõtlen pidevalt, mida ma oleks saanud teha. Milliseid jutte pidanuks pingsamalt kuulama. Äkki on asi lihtsalt selles, et ma surun seni kõiki tundeid võimalikult alla, et ma ise ellu jääks. Vaevalt suudaksin ma veel praegugi kõigega toime tulla, rääkimata veel taastumise alguses.

Ema surmaga seoses olen tohutult hirmul, kui keegi mu telefonikõne vastu ei võta või pikalt internetist kadunud on. Jaanipäeval perekeskis telefonist kuulda, et su vanem on siit ilmast lahkunud ei ole just selline kogemus, mis ajju haava ei jäta. Ka see on üks põhjus, miks teiste jaoks olemas olen- tean, kui väsitav ja tuntavalt närvirakke sööv on kellegi pärast muretsemine.

Vanaema surm oli erinev. Ma teadsin pikalt, et see päev on tulemas. Tundub, et oleksin selleks emotsionaalselt pidanud rohkem valmis olema, aga tutkit, praegugi pole jutuga kuhugi jõudnudki, aga juba pisar voolab vaikselt põske mööda alla. Pole möödunud päevagi, kui ma teda ei igatseks või taga ei nutaks. Mu vanaema vääris ausalt kõige paremat ja ehk surm päästiski ta haiguse piinadest. Kõige rohkem kahetsen lihtsalt viimast aastat, mida oli mul au temaga veeta. Olin siis toitumishäire lõksus ja mul polnud millegi ega kellegi jaoks aega. Kui ma vaid siis oleks teadnud, kui raske on vanaemata…noh tegelikult ega ma vist midagi teisiti teinud poleks. Tean, et need -ks lõpuga sõnad, nagu oleks ja poleks, pole tegelikult kunagi head, aga tahest-tahtmata nad lihtsalt hüppavad pähe ja nii veedadki päevi muudkui unistades sellest perfektsest, samm-sammult läbimõeldud reaalsusest kaugest minevikust.

Mõlemast traumast kokkuvõtlikult võin öelda, et tunnen ennast tihti väga üksi. 19aastasena võiks mõelda, et elus peabki juba üksinda hakkama saama, aga nii järsult polnud ma selleks küll valmis. Rõhutada tasub, et see üksildus on vaid tunne. Mul on tohutult toetav pere ja lähedased sõbrad, kes mind kunagi unarusse ei jätaks. Üksilduski on emotsioon, mis traumatiseeritud inimesega käib elus lihtsalt kaasas ja tuletab ennast igal võimalikul hetkel meelde.

Kokkuvõttes tahan veel kord märkida, et ma pole pühak. Ma olen teinud, teen ja teen ka tulevikuski veel vigu, aga üks on kindel: traumad on mind ka paremaks inimeseks vorminud. Tänusõnu ma traumadele küll edastada ei taha, aga mainida tuleb, et ma tean, kuidas inimeste murekohtadele läheneda. Tasub mõista, et kui keegi oma hädasid kurdab, pole soovitatav kunagi samastada neid oma elukogemustega. Kui ma saaksin euro iga kord, kui keegi on mulle öelnud, et ta teab, mida ma tunnen, sest ka tema vanavanem on hauas, saaksin ma äkki kõikide nende Hello Kitty asjakeste raha tagasi. Absoluutselt, kõik kaotused on rasked ja nad pole ka võistlusnumbrid, mis üksteist üle peaksid trumpama, kuid mõjutatus ja suhe lähedasega on igal inimesel individuaalne. Mina ja mu vanaema olime nagu sukk ja saabas: ma usaldasin teda kõigega; ta oli alati esimene, kellele ma nii halvast kui heast uudisest rääkisin ja ka ühtlasi minu lemmikinimene terves universumis (oletame, et inimolevused ikka pole ainsad elajad reaalsuses). Vastupidiselt paljud oma kogemust samastavad inimesed ei tea, millal nende vanavanaema sünnipäev oli või mis tunne oli nende naeru peale igal pühapäeval ärgata, sest televisioonist käis vana hea Vene Rooside sõda. Tasub arvestada iga inimese emotsioonidega ja mõista, et kõik me tajume elu erinevalt. Samastamine võib aga inimeste tundeid alavääristada ja neid end nõrgana tundma panna.

See postitus oli küll nüüd väike tasuta teraapia mulle, tore. Ma loodan, et te viitsisite mu vahel poeetilist kirjutist lugeda, aga mis seal ikka, arvan, et melanhooliakski on vahel oma koht. Pidage meeles, et abi küsimine ja traumatiseeritus pole kumbki häbiväärne.

Parimat lootes

Gretel

2 thoughts on “Traumad

Leave a Reply

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out /  Change )

Google photo

You are commenting using your Google account. Log Out /  Change )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out /  Change )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out /  Change )

Connecting to %s