Viimane postitus

Hei

Juba on väga veider kirjutada, kuna tean, et uued tuttavad ja kursakaaslased võivad lugeda, aga samas oleks mul veel veidram korraga lihtsalt kõik postitused kustutada ja ära kaduda.

Mis ma siin ikka pikalt jahun- jah, see on tõenäoliselt minu viimane postitus. Vähemalt praeguseks. Ma tahaks öelda, et olen täielikult söömishäirest taastunud ja seetõttu pole mul enam millestki kirjutada, kuid kahjuks pole ma veel nii palju jõudnud areneda. Tõsi, ma olen nii vaimselt kui ka söömise poolelt paremas seisus kui kunagi varem, aga pole tõusujoonel piisavalt kaua olnud, et ennast 100% usaldada.

Kuidas jõudsin siis otsuseni blogi lõpetada? Põhjuseid on palju ja samas mitte ühtegi. Pean siinkohal andma selle nõmedalt klassikalise vastuse, et “sisetunne ütles nii”. Samas tundsin ka, et Värskast (endine elukoht) väljasaamine oli parim asi, mis minuga juhtunud on ja blogi jäi siiski kripeldama justkui mälestusena minevikust.

Nagu just mainisin, oli Värskast väljasaamine parim otsus, mille kunagi langetanud olen. Okei, tegelikult, ega ma väga mingit otsust just ei langetanud- bussijaam ei sobi ju ülikooliks ja Sanatooriumi elulõpuni koristajaks jääda ei saa. See aga ei tähenda, et ma nüüd Tartus elades vaid häid mõtteid oleks mõlgutanud (jah, siin oli väike pun). Viimased kaks kuud on olnud emotsionaalselt KÕIGE raskemad ja kurnavamad. Mu lähedasemad sõbrad teavad ja nägid isegi pealt, kuidas ma umbes kuu aega järjest iga päev vähemalt paar tundi nutsin. Tegelikult hoidsin tohutult palju endasse, kartes teisi koormata ehk võitlesin kõigega jälle üksi (võiks oma minevikust tegelikult õppida ju, onju). Tahaks öelda, et keha soolavarud on juba otsas, aga eks praegugi tuleb ette päevi, mil pisarad aina voolavad ja süda valutab. Püüan ikka meenutada, et saatusel on alati plaan ja kõik, mis juhtub, juhtub põhjusega, aga kurat see minu saatuse koostatud plaan nii halb olema peab. Pealekauba olen ma ka suitsiidsem kui kunagi varem ja see on hirmutav. Ma ei lasku detailidesse, sest kellel neid ikka põnev on lugeda, aga mõtteid tekib iga päevaga aina juurde ja fantaasiad sellest, kuidas kõigil ilma minuta parem oleks, muutuvad aina usutavamaks. Ma ei kirjutaks sellest nii ükskõikselt, kui ma aktiivselt abi ei otsiks ja probleemiga ei tegeleks, seega muretsemiseks pole põhjust. Probleemide jagamise mõte on see, et kuigi mu elu on olnud reaalne pettumusi täis põrgu, olen ma loonud tutvusi, kogenud suurepäraseid emotsioone ja proovinud tohutult uusi asju. Tean, et kunagi ma mõistan, miks asjad on juhtunud nii, nagu on.

Raske eluperiood on mulle meenutanud, kui väga ma oma perekonda armastan. Ma päriselt ei tea, kas ma enam oleks siin ilma nendeta. Kui te jälgite/ olete jälginud ka teisi söömishäire-teemalisi blogisid/ sotsiaalmeediakanaleid, olete tõenäoliselt märganud, et oleme ka Getteriga palju aega koos veetnud (@getterjakass instagramis). Ka temale olen tohutult tänulik, sest kelle teise õlakese peal ma ikka nutnud oleks ja millisest külmkapist head kohupiimakreemi pisaratevalamise turgutuseks saanud. Getteriga tutvusime muide blogide kaudu ja kui see pole saatus, siis ma ei tea, mis on.

Kuigi ootasin aastaid, et Värskast välja saada, oli ka kolimine emotsioonide ülekülluse tõttu raske. Samas on kodukohast ärakolimine mulle väga palju õpetanud. Esiteks- su kodu on su mugavustsoon. Jah, ma ei kannata silmaotsaski kohta, kust tulen, aga tunnen siiski, et elu seal oli kordades mugavam, ilusam ja stressivabam. Ka vanad kodukoha tuttavad ongi just seda- vanad tuttavad. Vaid sinu tõelised sõbrad jäävad sinuga ka siis, kui iga päev enam näost-näkku ei näe. See pisiasi ka, et mulle ei meeldi üldse täiskasvanud inimene olla. Selline tunne, et hingamine ka maksab juba.

Olen nüüdseks ülikoolis käinud nädalakese ja võin juba väita, et tegin õige erialavaliku. Okei, äkki oleks näitlemine ka sobinud, sest viimaste kuude jooksul olen vajadusel tohutult hästi suutnud teeselda, et kõik on korras. Nali naljaks, kes veel ei tea ja ei aima, siis läksin Tartu Ülikooli ajakirjandust ja kommunikatsiooni õppima. Uhke värk, eks. Ega see pole veel tegelikult kohale jõudnud, et olen tudeng ja ei tea, kas kunagi jõuabki, aga tunne on hea (stressirohke ka). Ega ma ülikooli kohta muud kirjutada ei oskagi, olen alles selles faasis, kus kõik ajab segadusse ja süsteemist veel päris täpselt aru ei saa. Hea uudis on see, et isegi täieliku introverdina olen kursakaaslaste seast juba häid ja veelgi paremaid sõpru leidnud.

Räägin siis natuke taastumisest ka, sest millest muust see blogi ikka alguse sai, eks. Kevade algus ja suve lõpp olid minu jaoks kõige raskemad kuud taastumises. Absoluutselt kõik oli söömishäire jaoks segav ja vale ja valus ja … ühesõnaga halb. Tegin sel ajaperioodil ka teistele palju liiga ja käisin pidevalt küsimustega pinda. Väga-väga-väga raske oli. Kuid järjekordselt- Tartusse kolimine aitas ka sellega! Mul oli korraga palju vähem aega keskenduda oma kehale, palju rohkem võimalusi väljakutseteks ja reeglite unustamiseks. Kuigi mu kehapilt on tihti KOHUTAV, olen hakanud ma palju loogilisemalt mõistma, miks halvad emotsioonid mind valdavad ja mida teha/ mitte teha.

Vaimse tervise teemaga jätkates on mul hea meel öelda, et suutsin lausa 3 teraapiaseanssi läbida. Tahaksin öelda, et need olid vaid algus, kuid kahjuks vähemalt sama terapeudi juures hinnakirja tõttu ma jätkata ei saa. Siiski avas see kogemus mu silmad selle kohalt, kui hädavajalik teraapia minu jaoks on. Olen hetkel uue haigekassa poolt rahastatud terapeudi otsingutel, seega kui kellelgi on soovitusi, võib need kommentaaridesse jätta 🙂 Lisaks tegin suure sammu ja palusin endale antidepressandid välja kirjutada. Pärast ema enesetappu ei julgenud ma neid aastaid võtta, kartes, et äkki geenid teevad oma töö ja lähen tema jälgedes. Issand kui depressiivne see eelmine lause oli. Igatahes, tajusin juba pikalt, et ilma ma enam ei saa ja otsustasin, et proovida tasub. Eks näis, mis sellest saab.

Põnev on võrrelda minu esimest ja viimast blogipostitust. Isiksuse arengut ja iseloomumuutusi lausa õhkab. Ma olen tänu kirjutamisele leidnud endale eriala, saanud tohutult uusi teadmisi ja avanud kuskil mingi kolmanda silmagi vist. See blogi oli mu tugi ja lausa teraapia terve taastumise jooksul ja olen selle eest ülimalt tänulik! Ma olen blogi kaudu leidnud nii palju toredaid inimesi, mis on minu jaoks suurim võit (taastumise arengu kõrval muidugi). Aitäh kõigile, kes aktiivselt lugenud ja kommenteerinud on! Ok, asi läheb läilaks, kõlan nagu mul oleks 100000 jälgijat ja fänniklubi. Kokkuvõttes: praeguseks head aega!

Lootes parimat

Gretel

(ma ei osanud midagi muud pildiks panna, seega imetlege mind ja minu blonde kiharaid)

Leave a Reply

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out /  Change )

Google photo

You are commenting using your Google account. Log Out /  Change )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out /  Change )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out /  Change )

Connecting to %s