Mis nüüd?

Heihei

Nii kaua minu “blogimatus” siis kestiski. Millegipärast ei tulnud ma nädalake tagasi mõttele, et äkki on mul kõrini ühes teemas kinni olemisest, mitte blogimisest endast. See lollus tundub peaaegu nagu halvas 2010ndate romantilises filmis, kus peategelased ei mõista kõige elementaarsemat ja vaataja röögib juukseid peast kiskudes televiisori ees. Ainult mina? Okei :))))

Igatahes, mis mind tagasi toob? Lühike vastus: ma käin endale ja teistele pinda. Aitäh lugemast ja järgmise korrani! Olgu, pikk vastus ka: ma olen märganud, et kui mind teema kõnetab, hakkab mu mõistus plaksti kohe mingit teksti looma. Ja siis ma muudkui vatran ja vatran endale peas tabavaid lauseid ja vingeid järeldusi. Need lõputud mõtisklused on mind nüüdseks väsitama hakanud, sest mul pole väljundit, kus neid teistega jagada. Lähedastegi närvid on läbi, sest mitu korda päevas soovid sa ikka kahekümnest pikast sõnumist koosnevat jada näha ühest mõttearendusest, mis sind tegelikult ei pruugi huvitadagi. Nüüd saan vatramise hoopis blogisse kolida ja selle lugemine/mittelugemine on juba vabatahtlik. Lisaks ei pea keegi mind ignoreerima ega ka tabavaimat ühesõnalist vastust välja mõtlema. Fenomenaalne, kas pole?

See “kõik teemad sobivad” pärusmaa on minu jaoks veel uus, seega vabandan ette, kui miski alguses loogiline ei tundu. Mõnus elevus tekib, kui mõtlen, et iga põlev lambipirnike leiab oma tee klaviatuuriklõbina ja arvutiekraanini. Mis aga peamine- pikad ajufailid saavad päriselt tekstideks ja mõttemaailmast välja. Juba lapsena leidsin, et ma talletan ajus liialt, märkan pisemaidki detaile, kuulen kõike, mõtisklen tunde… lõpuks saab mõtteruum otsa ja muu talletamine tuleb juba energia arvelt. Ka siis soovitas mu vanaisa mul leida “prügikast”, kuhu informatsiooni üleküllusel teemasid paigutada. Noh, see blogi siis ongi mu prügikast. Kindlasti olme, kuhu kõik jäätmed sobivad.

Kokkuvõttes pole vist mõtet seletada, millest edaspidi kirjutama hakkan, nagu ma ütlesin- olmeprügi! Esimene (korralik) postitus on juba (peas) kirjutatud, seega prügiautod valmis! (Ma istusin just viis minutit ja mõtlesin, kas see eelmine lause ajab oksele või ei. Tegelt vist ikka ajab, aga ma ei viitsi midagi paremat välja mõelda)

Ahjaa, ma kirjutasin selle blogipostituse mustandi PABERILE. That’s how you know it’s serious.

tsautsau

Gretel

Leave a Reply

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out /  Change )

Google photo

You are commenting using your Google account. Log Out /  Change )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out /  Change )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out /  Change )

Connecting to %s