Ajakirjandus?

Tere!

Peate vist minu formaalsete algustega ära harjuma. Ärge mu postitamisega (veel) ära harjuge, mul hakkab varsti ülikoolis teine semester ja hea, kui ma suveni elus püsin, rääkimata blogis postitamisest.

Mainisin eelmise postituse lõpus mõnda teemat, millest kirjutada tahaksin. Ülikooliteema viis mind aga mõtteni, et tegelikult võiksin teha blogisse lausa eraldi selleteemalise ploki – erialavalikust iga semestri emotsioonideni. Näiteks. Ma tean, et mul endal oleks paar aastat tagasi olnud hädasti vaja kellegi teekonnast niimoodi lugeda. Kui keegi vähegi viitsib, siis andke teada, kas see võiks reaalselt põnev või abistav olla.

Mõtlesin pikalt, et millest võiksin alustada. Ühe kaalukausi peal oli kohe esimese semestri emotsioonidest kirjutamine, teisel see, kuidas oma erialani üldse jõudsin. Viimane teema tundus mulle alguspunktiks palju optimaalsem, sest saan oma seosest ajakirjandusega pikalt ja laialt heietada ning ei pea järgmistes postituses enam kuidagi kaudselt teemale viitama. Samas kardan alati, et ma jahun liiga palju oma minevikust ja keegi ei viitsigi tegelikult mu elu kohta midagi lugeda. Lõpuks jõudsin järelduseni, et erinevates digitaalsetes seadmetes on selline huvitav võimalus lihtsalt kas a) internetis browser ristikesest kinni panna või b) seadmeke välja lülitada. Ja lõppude lõpuks – milleks blogid ikka muuks mõeldud on :D. Seega, selles postituses seletan lahti selle, kuidas jõudsin ajakirjanduse ja kommunikatsiooni õppimiseni. Postitus tuleb tõenäoliselt pikk (teades mind onju), seega ma pole absoluutselt solvunud, kui keegi süvitsi lugeda ei viitsi.

Alustame kohe lapsepõlvest. Mu perekonnas on kõik reaalainete inimesed, kellest minu vanavanemad (kellega mina üles kasvasin) olid mõlemad arstid ka. Arvatavasti ei teadnud minu lapseaju, et maailmas on ka muid võimalusi, peale arstiameti, seega sellest sai väga kiiresti minu tulevikukarjääri unistus. Ma tegelikult kunagi sellele väga pikalt ei mõelnudki, sest ka minu vanaisa korrutas mulle tihti, et kui ma raha tahan teenida, pean arstiks saama (praegu see vist väga paika ei pea? :D).

Kõige tähtsam pusletükk sellest, kuidas lõpuks ajakirjandust õppima läksin, on minu lapsepõlve lugemishullus. Ma ei tea, kas minu ajal (appi, ma hakkan kohe nutma, ma olen nii vana, et see on reaalselt aktsepteeritav ajaühik) olid lastele kriteeriumid (?) kuidagi teised (võrreldes tänapäevaga, kui lapsed õpivad alles koolis lugema? vist?), aga mäletan selgelt, et samal ajal kui kõik lasteaias juba veerisid, ei saanud mina sellega hakkama. Siis oli see suur košmaar, mäletan seda ka, kuidas vanaema ja onu lihtsalt istusid ja püüdsid mulle selgeks teha, kuidas neid tähekesi kokku peaks lugema. Probleem polnud selles, et ma tähestikku ei tundnud – teadsin väga hästi, et a on a ja b on b. Ma võisin ilusti kõik tähed öelda, aga mis sõna kokku tuli, polnud õrna aimu ka. Aga ühel maagilisel õhtul (olin siis vist viie-aastane) jõudsin lasteaiast koju, võtsin “Mõmmi aabitsa” kätte ja hakkasin aga vurinal lugema. Ma mäletan ikka veel (ja päriselt mäletan, mul on veider pikaajaline mälu) oma vanaema ja onu nägusid – kui ma ütlen, et nad olid šokeeritud, siis Edvard Munchi “Karje” sai tõenäoliselt nende näolappidest inspiratsiooni. Too maagiline õhtu oligi minu lugemishulluse algus. Jällegi, kui ütlen hullus, siis ma mõtlen HULLUS. Meil oli kodus PALJU lasteraamatuid ja kuna ma lugesin päevas vabalt kaks/kolm raamatut läbi, said need kiiresti otsa. Siis hakkasin iga päev lasteaia all asuvas raamatukogus käima. Lõpuks jõudsin selleni, et hakkasin kuue-aastasena kodukappidest ka muid raamatuid lugema. Alguses sirvisin Eesti entsüklopeediaid, aga kuna seal mingit storyline‘i polnud, hakkasin “Tõde ja õigust” lugema. Ega ma vist väga hästi aru ei saanud, mida Tammsaare öelda soovis, aga loetud ta sai, sest see oli parem kui mitte midagi. Kui te mõtlete, et kuidas mul teiste lastega mängimise kõrvalt lugemiseks aega oli, siis ma ei mänginud teiste lastega. Mul polnud ühtegi sõpra. Kuna mind kiusati lasteaias ja ma elasin ka Värska keskusest kaugemal, siis raamatud olidki minu ainukesed sõbrakesed. Päriselt.
Võiks/tahaks arvata, et kogu see lugemine andis mulle juba siis aimu, et äkki olen pigem humanitaarvallas hea ja tahaksin tulevikuski sellega tegeleda, siis ei. Mina tahtsin ikka arstiks saada :). Kõik need raamatud ja ikka nii loll laps.

Väike põnev fakt siia vahele – ajakirjandusele viitas ka see, et ühel suvel võtsin kätte ja hakkasin käsitsi ajalehti vorpima. “Postimees” oli kujunduse inspiratsiooniks ja puha. Kirjutasingi uudiseid ja artikleid, osad eesti keeles, osad läti keeles. Muidugi müüsin ajalehti oma perele ja saadud tulu läks Põlva Selveri loomade varjupaiga kogumiskasti.

Ma ei teagi, kas olin algklassides parem matemaatikas või eesti keeles, oskasin vist mõlemat võrdselt hästi. Alles põhikoolis hakkasin vaikselt mõistma, et äkki naudin pigem ikka eesti keelt või üleüldiselt keelte õppimist. 6. klassis võitsin nii emakeele- kui ka vene keele olümpiaadi. Samas meeldis mulle ka väga keemia ja ega ma arvutamiseski väga kehv polnud. Nii olingi 8. klassini kindel, et minust saab siiski arst.

8. klassis jõudsin mõtetega hoopis sinna, et ma ei lähe üldse ülikooli. Põhjuseks oli nii puberteet kui ka see, et kogesin mitu korda võrdlust minu ja minu pere vahel. No umbes, et “Gretel, sul ju kõik arstid peres, sa pead ikka viisi saama” :). Lõpuks viskas mul nii üle, et otsustasin olla niiiiii erinev oma perest, niiiiiiiiii lahe ja niiiiiiiii vinge, et ülikooli ei lähegi üldse!!!!!!!!!!!!!!! Õnneks tuli mõistus pigem kiiresti pähe tagasi ja enne põhikooli lõpetamist teadsin, et tahan hoopis Tallinnasse filmindust õppima minna. Tegelikult oli sellise soovini jõudmine väga loogiline – nautisin nii fotograafiat kui erinevate videote monteerimist. Arvan, et ka filmindus oleks mulle täitsa hästi sobinud, kuid tegelikult tundsin kogu aeg, et ma eiran oma tõelist soovi.
Tõeline soov oli loomulikult kirjutamine ja oma arvamuse avaldamine. Ja selle soovi tunnistamiseni jõudsin ainult tänu blogikesele. Kui olin siin umbes pool aastat kirjutanud, hakkasin mõistma, et tegelikult saan ju ajakirjanduses oma (vahel liiga) konkreetse arvamuse (mille pärast ma koolis muide tihti sõimata ka sain) ja armastuse kirjutamise vastu kokku siduda. Lõpuks rääkisin kõigest ka vanaisale (sest temaga planeerisime ka muud minu õpingutega seoses, näiteks Tallinnasse korteri ostmist jne). Kahju öelda, et toetav pere on vedamine, aga minul igatahes vedas. Ükskõik, mis mu soov ka polnud, motiveerisid mind kõik püüdlema ja soovi täitma. Vanaisa otsis mulle pidevalt elamispinda, vanaema oli lihtsalt nunnupall ja elevil, onu ja vanatädi viitsisid minuga mu tulevikust pikalt rääkida jne. Kokkuvõttes olid kõik alati VÄGA kaasatud, huvitatud ja nunnukesed (nagu alati 🙂 ).

Pikk jutt ära kirjutatud ja ma ei teagi nüüd, kuidas kõike kokku võtta. Ma praegu mõtlen asjale nii, et tegelikult teadsin juba lapsena, mida õppida tahan, aga ma ei teadvustanud seda endale. Osa minust kartis teiste arvamust, kuid kõige rohkem kartsin hoopis seda, et mis siis, kui ma lõpuks oma soovis põrun ning ennast ja oma perekonda alt vean. Läbikukkumise hirm on lihtsalt minu loomuses, seega ükski minu pereliige seda kindlasti ei põhjustanud, vastupidi. See on küll juba järgmise postituse teema, kuid kui nüüd suvel enda sisseastumise katsete tulemusi ootasin, nutsin ennast õhtuti magama, sest ma kartsin, et kui ma sisse ei saa, valmistan vanaisale pettumust. Ükskõik, et kõik mind julgustasid ja ütlesid, et kuigi nad minus üldse ei kahtle, saan ju järgmisel aastal lihtsalt uuesti kandideerida ja midagi pole katki.

Mis on minu nipp selleks, et aru saada, mida tulevikus õppida? Noh, nagu näha, läks minul 17 aastat, et ILMSELGEST faktist aru saada ehk pole ma just pädev siin nippe andma :))), aga minu kogemusest saab välja lugeda, et leia üles enda nõrkused teiste silmis. Kas see lause oli loogiline? Igatahes, mida ma selle all mõtlen on see, et lapsepõlves mind kiusati – mul polnud sõpru ja seega oli mul aega (liiga) palju raamatuid lugeda. Koolis võrreldi mind minu perekonnaga – sain vähemalt aru, et arsti minust ei saa. Sain oma konkreetse arvamuse ja selle avaldamise tõttu tihti teistelt noomitusi – ajakirjanduses oluline omadus. Lisaks usu ka saatusesse, sest ilma söömishäireta poleks ma blogi alustanud ja ilma blogita ma poleks äkki üldse jõudnudki ajakirjanduseni. Kuna ma lugesin hiljuti oma esimest postitust, siis seda ma tean kindlasti, et vähemalt kirjutamisoskus ja -stiil on mul leebelt öeldes arenenud, seega blogi oli boonus igatahes.

Nüüd, kui see kaugest minevikust heietamine on tehtud, saan järgmistes postitustes keskenduda pigem lähiminevikule. Järgmisena tahan kirjutada oma kogemusest ülikooli kandideerimisega. Mäletan, kuidas ennast juunis hulluks guugeldasin, sest tahtsin väga teada, kuidas keegi teine ärevusega hakkama sai ja kainet mõistust suutis säilitada. Loodangi, et see ülikooliteemaline plokk siin aitab mõnda meeleheitel abiturienti, et ta ei peaks motivatsioonikirja kirjutades iga viie minuti tagant nutupausi tegema :).

Tahaks tegelikult väga teada, kas keegi jõudis erialavalikuni juba lapsepõlves ka? Ma tean, et minul vedas tegelikult väga, sest gümnaasiumi lõpuklassis olin juba erialasoovis kindel. Samas oleks lahe teada saada, kas keegi teadis juba lapsena, et tahab näiteks raamatupidajaks saada. Kas see on üldse võimalik? 😀

Luban, et kirjutan järgmisel nädalal uue postituse!!

Tsautsauu