Traumad

!Kirjutan siin postituses välja selle, mida mõtlen, seega kui see võib olla Sinu jaoks häiriv või ebameeldiv, siis palun ära loe. Internet on täis telefoninumbreid, mis abivajajatele kasulikud võivad olla, siin on nimekiri mõnest:

  • 116 006 -Ohvriabi kriisitelefon
  • 116 123hingehoiu telefon
  • 6558 088 (eesti keel), 655 5688 (vene keel) – eluliin

Hei

Jõudsin ka lõpuks postitust kirjutama. Ma olen harjutanud end söömise ajal üldse mitte telefoni vaatama, seega nüüd eineid nosides tekib nii mõnigi mõte pähe. Umbes 95% ajast on need segavad, paanikat tekitavad mõtted, umbes et kas uks on ikka lukus või kui palju kaloreid ma pool alles jättes säästa saaksin. See ülejäänud viis protsendikest aga tõi mind tänase õhtusöögi ajal näiteks mõtetes selle postituseni, seega vist on söömise ajal tähelepanu häirijate eemaldamine vahel ka produktiivsete väljunditeni viiv komme, soovitan. Nimelt sõin oma kevadrulle ja jäin mõtlema, kuidas ma alati naeratan; annan endast parima, et kõigi käekäigu kohta uurida, aga siiski tunnen end üksikult ja nagu mitte keegi minule samaga ei vastaks. Ma tean, et viimased mõtted on suuremas osas tingitud minu traumadest ja mahasurutud vihast, millega seni tegeleda pole suutnud. Kuna ma viimastest palju siin kirjutanud pole ja üldse end nendel teemadel väljendada pole suutnud, arvasin, et võiksin end lõpuks kokku võtta. Kuigi ma siin otseselt söömishäirest ja taastumisest ei räägi, loodan, et kirjutis on ikka huvitav.

Ma pole kunagi üritanud varjata, et mul on raskusi suitsiidsete mõtetega. Loodan, et 21. sajandil mõistavad kõik, et viimaste puhul ei nuta inimene terved päevad voodis või kirjuta märkmikusse tuhandeid lahkumiskirju. Ma suudan siiski elada nagu “normaalne” inimene: naerda, rõõmustada ja mälestusi koguda. Hetk, kus tunnen end üksikuna või mahajäetuna on see, kus surm tundub ilusaim ja rahulikuim väljapääs. Need mõtted võivad peas tiirelda mõni tund või paar minutit. Vahel tundub, et unistan elulõpuni … elu lõpust, seega miks seda lõppu kaua oodata, eks. Siin mainin ka ära, et ma pole kunagi nii lähedal olnud, et vot nüüd kohe sussid ise jalast õhku viskan, mille vältimiseks olen ka abi otsinud.

Enesetapumõtted on vaid üks traumadest tingitud mõttemuster. Mu käitumine on minevikus läbielatust nii palju mõjutatud, et vahel tunnengi end nagu üks traumapall. Nagu ma veereks ja veereks, iga väike kivike teel mind natuke jälle lõhuks ning edasi kulgeks tee aina valusamalt ja vaevalisemalt.

Ma püüan alati inimeste jaoks olemas olla. Üritan sõnumitele võimalikult kiiresti vastata ja teha kõik, mida suudan, et kellegi päeva veidikenegi paremaks muuta. Olgu see minu sõber või täiesti juhuslik inimene internetis. Kui ma loeksin kokku, mitu vähemalt 200-sõnalist sõnumit olen võõrastele inimestele netis saatnud, kes end üksikult või halvasti tundsid, saaksin ma arvatavasti küll mingi Guiness’i rekordi. Ja ma ei ütle seda sellepärast, et ma mingi pühak oleksin. Ma olen elus nii palju vigu teinud, mis teisi haavanud on. Ma saaksin enda kaitseks muidugi välja tuua, et kõik mu valed otsused on traumadest tingitud olnud, kuid teistele valutekitamine pole kunagi enda probleemidega vabandatav.

Lisaks olemas olemisele annan endast kõik, et inimesed end minuga turvaliselt ja hästi tunneksid. Olgu see siis mitte ühesõnaline vastus sõnumile või tänulikkus ka vähimagi heatahtliku žesti eest. Kuna ise kardan elusjuhtunu pärast tohutult, et kellelgi saab minust lihtsalt ühel hetkel kõrini ja ta ignoreerib mind kuid, kui mitte igavesti, on see ka üks põhjus, miks kommunikatsioon minu jaoks nii tähtis on. Ka sõbralikkus ja naeratused on näole kasvõi pisaraid varjates manatud, et keegi minu pärast muretsema ei peaks, sest jällegi, tean liigagi hästi, mis tunne on muretseda iga väiksemagi asja pärast.

Aga millest minu traumad siis tingitud on? Minus on nendest avalikult (mitte, et mu blogi nüüd tohutult suur oleks, aga saate aru ikka, mida silmas pean) rääkimine alati vastastikkuseid emotsioone tekitanud. Ühelt küljelt tunnen, et teisedki elult sarnaseid lööke saanud noored peaksid leidma kellegigi, kellega samastuda, olgu see siis üks suvaline tüdruk maalt ja hobusega. Samal ajal ma püüan end ka Maale (või maale, peab ikka võimalust kasutama eks) tagasi tõmmata ja endale meelde tuletada, et ma ise püüan alles emotsioone tundmagi hakata. Kuna tänase postituse eesmärk pole siin minu elukesest hullult heietama hakata, toon lihtsalt 3 pisikest näidet ja kuidas need vastavalt minu käitumist ja mõttemaailma mõjutanud on. Leian, et tihti inimesed ei mõista traumasid ja kui raske nendega tegelikult toime on tulla, seega äkki minu kogemused annavad mingitki aimu asjast.

Olen traumatiseeritud lasteaiast kuni 4.klassini toimunud lasteaia- ja koolikiusamisest. Üritan neid aastaid oma ajust ära kustutada: ma pole sellest absoluutselt rääkinud ja erinevaid koolikiusamisvastaseid kampaaniaid vaadates läheb mul hetk aega, et resoneeruda teemaga; mõista, et oi, kunagi olin ju mina see kiusatav. Kuna mu aju on oma kõvaketast juba hea 8 aastat nendest mälestustest puhastanud, on mälupildid hägused. Siiski meenub selgelt igal hommikul nutmine, aga juba 6aastase lapsena tundsin kiusamise tagajärjel, et olen eikeegi ja seega ei peaks mu pisaraid teised nägema ega probleemiga tegelema. Kokkuvõttes olid mul väljakujunenud oma nipid, kuidas pisaraid tagasi hoida ja silmi kiiresti kuivatada. Viimane instinkt (et olen eikeegi) on seni mu nr 1 vaenlane. Just seetõttu on mul raske ka professionaalset abi otsida, sest tunnen, et ma ei vääri seda.

Koolikiusamisega seoses mäletan ka hetke, mil mõistsin, et asjade kinkimine vabastab mu üheks päevaks nende katkiste inimeste hingekildude rusude alt, mis mind igapäevaselt lämmatasid. See oli vist küll liiga ilus viis, kuidas öelda vaimne terror. Igatahes, hakkasin oma ilusaid, Inglismaalt ema käest saadud asju kooli vedama. Need olid justkui minu heaolu lunastuseks ja ma olin selleks igati valmis. Mõelge nüüd, algklasside õpilane on nõus oma roosasid Hello Kitty asjakesi ära andma, midagi peab ikka nihu olema, eks. Muidugi aitäh kiusajad, tänu sellele on eluks ajaks materjaalsetest väärtustest ükskõik. Tõsisemal toonil rääkides see üksildus ja alavääristamine haavasid mind elulõpuni ja tuleviku teraapiatunnid lähevad palju maksma. Jällegi, hea on, et materjaalsetest väärtustest ükskõik.

Eelnevalt mainitud vastastikkuseid emotsioone tekitavad aga hoopis pigem hiljutised traumad. Taastumise esimese kuu jooksul suri mu ema ning vähem kui pool aastat hiljem vanaema. Pakun, et kellelegi ei tule üllatusena, et emotsioonid on täiesti vussis omadega ja mõlemad löögid olid tugevad. Siiski olid kogemused väga erinevad ja arvan, et seegi peaks meedias kajastatud olema. Sa ei ole halb inimene, kui igatsed üht surnut rohkem kui teist. Täiesti normaalne on kogeda erinevaid leinaperioodi emotsioone või vastupidi, olla tundetu.

Ema surma järel ei tundnud ma mitte midagi. Ma olin tuim ja seni olen. Lendasime alla 24 tunniks tema matustele, Inglismaale. Magasin umbes 18 tundi kogu sellest ajast. Ei söönud midagi (noh see pole vist ime muidugi). Arvasin, et see tuleb vaid šokiseisundist, kuid ei, iga järgnev päev on emotsioonide kohalt sama olnud. Ma olen ema surma pärast nutnud ~2,5 pisarat ja needki olid matustel punnitatud. Ma ei tea, kas asi on selles, et süüdistan ennast. Mõtlen pidevalt, mida ma oleks saanud teha. Milliseid jutte pidanuks pingsamalt kuulama. Äkki on asi lihtsalt selles, et ma surun seni kõiki tundeid võimalikult alla, et ma ise ellu jääks. Vaevalt suudaksin ma veel praegugi kõigega toime tulla, rääkimata veel taastumise alguses.

Ema surmaga seoses olen tohutult hirmul, kui keegi mu telefonikõne vastu ei võta või pikalt internetist kadunud on. Jaanipäeval perekeskis telefonist kuulda, et su vanem on siit ilmast lahkunud ei ole just selline kogemus, mis ajju haava ei jäta. Ka see on üks põhjus, miks teiste jaoks olemas olen- tean, kui väsitav ja tuntavalt närvirakke sööv on kellegi pärast muretsemine.

Vanaema surm oli erinev. Ma teadsin pikalt, et see päev on tulemas. Tundub, et oleksin selleks emotsionaalselt pidanud rohkem valmis olema, aga tutkit, praegugi pole jutuga kuhugi jõudnudki, aga juba pisar voolab vaikselt põske mööda alla. Pole möödunud päevagi, kui ma teda ei igatseks või taga ei nutaks. Mu vanaema vääris ausalt kõige paremat ja ehk surm päästiski ta haiguse piinadest. Kõige rohkem kahetsen lihtsalt viimast aastat, mida oli mul au temaga veeta. Olin siis toitumishäire lõksus ja mul polnud millegi ega kellegi jaoks aega. Kui ma vaid siis oleks teadnud, kui raske on vanaemata…noh tegelikult ega ma vist midagi teisiti teinud poleks. Tean, et need -ks lõpuga sõnad, nagu oleks ja poleks, pole tegelikult kunagi head, aga tahest-tahtmata nad lihtsalt hüppavad pähe ja nii veedadki päevi muudkui unistades sellest perfektsest, samm-sammult läbimõeldud reaalsusest kaugest minevikust.

Mõlemast traumast kokkuvõtlikult võin öelda, et tunnen ennast tihti väga üksi. 19aastasena võiks mõelda, et elus peabki juba üksinda hakkama saama, aga nii järsult polnud ma selleks küll valmis. Rõhutada tasub, et see üksildus on vaid tunne. Mul on tohutult toetav pere ja lähedased sõbrad, kes mind kunagi unarusse ei jätaks. Üksilduski on emotsioon, mis traumatiseeritud inimesega käib elus lihtsalt kaasas ja tuletab ennast igal võimalikul hetkel meelde.

Kokkuvõttes tahan veel kord märkida, et ma pole pühak. Ma olen teinud, teen ja teen ka tulevikuski veel vigu, aga üks on kindel: traumad on mind ka paremaks inimeseks vorminud. Tänusõnu ma traumadele küll edastada ei taha, aga mainida tuleb, et ma tean, kuidas inimeste murekohtadele läheneda. Tasub mõista, et kui keegi oma hädasid kurdab, pole soovitatav kunagi samastada neid oma elukogemustega. Kui ma saaksin euro iga kord, kui keegi on mulle öelnud, et ta teab, mida ma tunnen, sest ka tema vanavanem on hauas, saaksin ma äkki kõikide nende Hello Kitty asjakeste raha tagasi. Absoluutselt, kõik kaotused on rasked ja nad pole ka võistlusnumbrid, mis üksteist üle peaksid trumpama, kuid mõjutatus ja suhe lähedasega on igal inimesel individuaalne. Mina ja mu vanaema olime nagu sukk ja saabas: ma usaldasin teda kõigega; ta oli alati esimene, kellele ma nii halvast kui heast uudisest rääkisin ja ka ühtlasi minu lemmikinimene terves universumis (oletame, et inimolevused ikka pole ainsad elajad reaalsuses). Vastupidiselt paljud oma kogemust samastavad inimesed ei tea, millal nende vanavanaema sünnipäev oli või mis tunne oli nende naeru peale igal pühapäeval ärgata, sest televisioonist käis vana hea Vene Rooside sõda. Tasub arvestada iga inimese emotsioonidega ja mõista, et kõik me tajume elu erinevalt. Samastamine võib aga inimeste tundeid alavääristada ja neid end nõrgana tundma panna.

See postitus oli küll nüüd väike tasuta teraapia mulle, tore. Ma loodan, et te viitsisite mu vahel poeetilist kirjutist lugeda, aga mis seal ikka, arvan, et melanhooliakski on vahel oma koht. Pidage meeles, et abi küsimine ja traumatiseeritus pole kumbki häbiväärne.

Parimat lootes

Gretel

Kuidas läheb?

Hei

No mis ma ikka ütlen, jälle tuhat aastat möödunud eelmisest kirjutisest. Ma ei tea, miks ma alati postitusi lõpetan “lubadusega”, et hakkan rohkem kirjutama, kui tegelikult tean, et seda ei juhtu. Mitte, et mul kirjutamise vastu midagi oleks, pigem vastupidi. Ma olin taastumisega pikalt väga veidras kohas ja lihtsalt ei osanud midagi kirjutada. Mul justkui ei läinud halvasti, aga samas ega hästi ka mitte. Tänaseks olen jõudnud mõttemaailmaga tegelikult nii mõnusasse kohta, et ma tahan seda siin ka jagada. Muidu äkki tõesti jätan mulje, et aina vingun ja halan, kuid midagi ei muutu.

Getteri (ma jamasin just selle lingiga kortsus kulmuga mitu minutit, seega parem oleks, et tema blogile ka pilgu peale viskate) soovitusel panin aja psühhiaatri vastuvõtule. Jep, Raja tänavale minek, kas pole mitte meeldiv. Ei tegelikult, nalja pole mõtet visata, mul oli tohutult abi vaja ja ilma professionaalideta ei tea, millises augus ma seni lamaks. Esimene visiit oli nagu ikka, palju juttu, ülestunnistusi ja verevalamist analüüside näol. Kui esmavisiidid ongi üldiselt sellised klassikalised ja korduvad tihtipeale, siis analüüside tulemusi ei tea kunagi ette ja ütleme nii, et antud otsustasid üllatada, negatiivselt muidugi. Kui tulevikus lapsi tahan saada, pole enam tervenemiseks kaua aega jäänud; kaaliuminäit kõrge (tavaliselt on ta seda buliimia puhul); rauda pole olemas; kehatemperatuur umbes 33 kraadi ja no probleemide nimekiri jätkub, aga kes see ikka viitsib lugeda (mina näiteks mitte). Samas olles kõike seda öelnud, oli kaal ka tõusnud, seda põhjuseta. Või noh, põhjusega, aga selleks pole söömine. Kuigi ma siin hiilisin söömisest kirjutamisest alati kuidagi kõrvale, teadsin ja tõdesin endale vägagi selgelt, et mul ei lähe hästi. Kaalunumber ongi suurem vaid keha hädaolukorras eksisteerimise pärast. Mõelge ise, kui te poleks umbes aasta pooltki vajalikust energiast saanud, siis umbes pool aastat oleks piisavalt energiat jagunud ja seda pidevalt ning korraga jälle puuduses elanud, varuks te ju ka igal võimalusel KÕIKE, mida võimalik (isegi kui ei tohiks võimalik olla). Muidugi ajab see mind paanikasse, isegi, kui tean, et olen selles ise süüdi ja mõistan loogikat. Igatahes, arstiabi oli nagu rusikas silmaauku praegu, sest kuigi vereproovi tulemused olid õudsed ja kehatemperatuur on lolli mänginud, saan ma lõpuks aru KUI haige ma olen. Arutasime isegi haiglasse minekut, kuid hetkel olen “katseajal” ehk üritan kodus veel järjele saada. Tasub ära mainida, et see tähendab ka seda, et vegan ma enam pole. Nagu eelnevalt mainitud, pole mul veres rauda ja kuigi ma rauapreparaatideta ei saa niikuinii hakkama, on vaja ka “normaalset toitu”, nagu mõni mu pereliige öelda armastab. Muidugi on vegan toit normaalne, aga praegu sellest ei piisa.

Kuidas aga vaimselt toime olen tulnud? Oi. Noh, ütleme nii, et iga päev on mõnusad ameerika mäed. Ma saan loogiliselt, “kaine mõistuse” juures väga hästi aru, et vajan tervenemist ja sellega kaasneb kaalutõus. See aga ei tähenda, et ma iga päev umbes tunnike või paar oma keha ei kontrolliks, sellepärast ei nutaks või toidukordi väiksemaks teha ei üritaks. Siiski, minu jaoks on tähtsaim, et tegelikult mõistan, et taastuma ma pean. Okei, pigem, et millalgi niikuinii pean. Kas ma tõesti enne lihtsalt sureks kui jõuaks oma tervise ja rõõmuni? Kui selleks, et ma tervislik ja vaba oleks, peab keha vajalikuks kaalutõusu, siis las ta nii olla. Lõpuks pean ma sellega leppima, ükskõik, kui väga seda edasi üritan lükata. Ma ju tean ise ka, et valik on rõõmsa, enda ootustele vastava tuleviku ja masendava viimse päeva vahel. Kui see tulevik tähendab kümmet “lisakilo”, siis kas see number peaks mind tõesti kõigutama nii kohutavalt? Pluss ma tean väga hästi, milline ma nägin välja õnneliku, tervisliku ja vabana. Ajal, mil mul viimast korda oli ka menstruatsioon ja mil ma ei teadnud, mis õudus mind ees ootab. Samas see oli ka aeg, kui mul polnud õrna aimu, mida uurimistööks näiteks teha või mida õppima minna ja mõlemad ideed tõi minuni lõpuks söömishäire. Loo moraal: näljutamine annab ideid😍 ok, nali. Pigem nagu: iga asi juhtub põhjusega.

Tegelikult ma arvan tõesti, et olen jõudnud parimasse kohta seni. Ei, ma ei ole tohutult motiveeritud. Ei, ma ei taha kaalus juurde võtta. Ei, ma ei taha süüa. Pole mitte mingit soovi kuulda, et “minu arust sa näed juba hea välja” või tunda teksade pigistamist kõhu ümber. Siit tulenevalt on tähtsam see, et mul on veel vähem soovi istuda Raja tänaval nelja seina vahel. Või 2 aasta pärast kahetseda, et end just praegu, selle postituse kirjutamise ajal kokku ei võtnud. Või 8 aasta pärast nutta ja tõdeda, et oma pere alustamise tegi võimatuks ei keegi muu kui mina. Mu ainuke mõte ja killuke motivatsiooni ongi see, et teeks ära. Kuulaks lihtsalt keha, laseks tal teha oma töö ja vabaneda paanikast. Jah, see võib tähendada, et võtan alguses juurde rohkem kui “vaja”. Aga ma olen sellest ka varem kirjutanud ehk lühidalt paanika möödudes leiab keha ise endale mugava vahemiku, kus organism funktsioneerib ja ka mõistuse stabiilsena hoiab. Kuigi ma pidevalt halan kaalutõusu üle, pole mulle ükski riideese veel tegelikult taastumise ajal väikeseks jäänud ehk ma pole tõsiselt seda kogenudki, aga eks te loete esimesena, kui sellepärast 4 ja pool päeva nutnud olen ja ei tea, kuidas taastumisega edasi minna. Igatahes, selle postituse märklause (?) võiks olla: “teeme ära, saab lõpuks kaelast!”

Siia ka pildike, mida mulle tihti vaadata meeldib. Olen siin “ülekaaluline”, -õnnelik, -terve ja -vaba 🙂

Mu eelmiste postituste lõpud on liiga formaalsed olnud. Pigem sooviks midagi erinevat iga kirjutise lõpuks küsida või mingit arutelu alustada. Teeks algust näiteks sellega, et kui viitsite, siis kommenteerige 3 põnevat suvalist fakti enda kohta. See ei haaku nagu üldse postitusega, aga mulle VÄGA meeldib lugeda selliseid asju. Ma võin alustada (sest te minu 1000sõnalistest postitustest pole kindlasti piisavalt õppinud):

  • mul on lapsest saati nohutrauma, sest mul oli vähemalt kord kuus nina kinni (ja kinni all mõtlen ma lukus, taba ees) ja ma ei saanud magada ega istuda, ainult nutsin vastikusest. Nüüd on mul sellepärast igas toas, taskus ja kotis Otrivini;
  • ma tahan tulevikus oma lapsele panna nimeks Fööniks (kui keegi selle nime praegu minult ära varastab, solvun ma igaveseks);
  • mu lemmik film on “Harry Potter ja Segavereline prints” (tegelikult suva, peaasi, et Harry Potter).

Oletan, et saan mõne päeva pärast siit palju põnevaid fakte lugeda, et imestada ja muljetada. Tunnen, et kõik mu varasemad postitused olid kuidagi nii… jäigad ja ma ei õppinud oma jälgijaskonda üldse tundma. On aeg seda muuta.

Soovin teile mõnusaid pühi, kui te neid tähistate. Kui ei, siis vaba reede oli ikka meeldiv. Tsauu.

Uus (elu)aasta

Hei

Ilusat uut aastat pole vist enam kombeks soovida, seega need kaunid sõnad jäävad tänase postituse algusesse kirjutamata. Tegelikult üritan ma tõest kaarega mööda vaadata ja teeselda, et ma pole jälle mitu kuud kadunud olnud, aga no blogipostituste kuupäevad räägivad enda eest. Asi pole selles, et mul nii kiire oleks või hoopis, et oleksin taastumise ja seeläbi ka blogi unarusse jätnud. Pigem olen lihtsalt kuidagi kinni jäänud ja ei tea, mida teha ja kuidas edasi minna.

Kuigi statistiliselt viimases postituses rääkisin (kirjutasin) teiste arvamusest, siis hiliseimas elulises postituses vatrasin (kirjutades) hoopis tagasilangusest ja tulevastest plaanidest. Eks ma olengi vaikselt püüdnud jälle taastumisega nö sinaks saada, aga kas see on ka õnnestunud? See küsimärk pole seal lause ilustamiseks või tekstis esile tõstmiseks, vaid ma reaalselt ei teagi vastust. Ühest küljest läheb mul umbes 10x paremini kui kevadel. Samas jällegi, kas seda saab üldse skaalaks võtta, kui sõin siis alla 1000 kilokalori 6 tunni jooksul ning ülejäänud 18 tundi nälgisin? Arvatavasti mitte. Toiduga läheb hetkel tõesti enamvähem, julgen proovida uusi maitseid ja katsetada uute toiduainetega, kuid viimane tähendab muidugi võimalikult madala toiteväärtusega tooteid. Kasutan ka pidevalt köögikaalu, jään ühtedesse kellaaegadesse kinni ja kordan eineid (ehk nt on iga päev lõunasöök TÄPSELT sama ja on olnud alates augustist). Aga samas jällegi, seis on parem kui isegi aasta tagasi, seega üritan positiivseks jääda.

Kehapildiga on aga lood üpris halvad. Okei, väga halvad. Ma näen ennast koledana. Ma ei taha kirjutada paksuna, sest viimane ei tähenda koledat ja halba, nagu ühiskond on otsustanud selle sõna millegipärast tõlgendada. Lihtsam on öelda, et ma näen midagi, mida ma ei taha aboluutselt näha ja see tekitab kohutavat paanikat. Paanikat, mis paneb mind iga päev kleite ja teisi riideid selga proovima, et näha, kas nad on kitsamad või ei. Paanikat, mis on täitnud mu telefonigalerii kontrollpiltide ja -videotega, mille kõrval on vanad jäädvustused minust, et saaksin võrrelda ja iga võimaliku muutuse tuvastada. Peaasi, et kiiresti jälile jõuda. Peaasi, et saaksin momentaarselt tegutseda, et muutusi kustutada. See kõik on nii kohutavalt väsitav ja kurnav. Pideva ärevuse tundmine ja keha üksikasjalik uurimine ei tee ei vaimsele- ega füüsilisele tervisele mitte midagi head, aga ma ei suuda lõpetada.

Ma ei tea, kuidas mul need sissejuhatused alati meetripikkusteks venivad, aga lähme ka lõpuks peale väga vähe muutunud elu ülevaadet postituse tegeliku teema juurde: uus eluaasta. Nagu ma ka alguses kuidagi kunstiliselt üritasin mainida, pole uuest aastast enam väga mõtet rääkida. Minul on õnneks vedanud, sest juba sel laupäeval on tulemas mu 19. sünnipäev. Seega uue aasta soovide ja eesmärkide asemel saan loetleda need hoopis uueks eluaastaks.

  • Rohkem positiivsust ja häid asju ellu manifesteerida. Manifesteerime me alati ja pidevalt, endale teadmata, mistõttu pidasin vajalikuks kirjutada just positiivsuse manifesteerimisest. Ma olen terve elu ennast haletsenud ja maha teinud, mis on juhtumisi ka aina enamale negatiivsele energiale üpris atraktiivne. Seega olengi nüüd sihiks võtnud hoopis tänulikkuse ja tõsiselt heade asjade ellu ettekujutamise ning seni on see lausa suurepäraselt toiminud. Näiteks sain kätte juhiload ja ka üllatavalt kiiresti endale auto, mis tõi juba rohkem ka vabadust ellu juurde.
  • Taastuda. Ja selle all ei mõtle ma “ära taastuda”. Ma ei tea veel, kas ma arvangi, et täielik taastumine võimalik on. See pole muide halb asi. Lihtsalt kuna ma pole veel nii kaugele hetkekski jõudnud, ei tea ma, kuidas ma taastunud olekut endale lahti mõtestama hakkan. Selleks aastaks mõtlen taastumise all lihtsalt õigel teel jätkamist. Suurte tagasilangusteta oleks suurepärane saavutus, kuid ka need on osa teekonnast. Ma pole tegelikult viimasel ajal toitumishäirest paranemisele enam üldse mõelnud, sest ma olen ausalt öeldes peas endale asjad sõnastanud, justkui mul poleks probleemi. Tähendab, probleem on olemas, aga see on hoopis minu kõrge kaal ja halb välimus. Igatahes, nüüd kirja pannes ongi järjekordne seletus, mida ma taastumise all mõtlen. Lihtsalt pürgida toitumishäirest vähemalt 95% vaba elu poole.
  • Reisida. Okei, tean-tean, koroona on veel liikvel ja arvatavasti jääbki igaveseks meie elu ühes osaks. Ka eelmisel aastal panin üheks eesmärgiks muide maailma avastamise, kuid viirus varastas selle võimaluse meid kõigilt. Pean vajalikuks ära mainida, et ma ei kurda. Koroona on kohutav ja tõsine ning see, et ma reisida pole saanud ja ehk ei saa ka palju lähitulevikus, pole midagi võrreldes kannatustega, mida peavad läbi elama kas viirusesse ise haigestunud või haigete lähedastega inimesed. Ma olen nii tänulik, et kõik minule tähtsad ja kallid inimesed on terved ja see on ka minu soov tulevikuks. Rääkides siiski reisimisest, kui sel aastal veel peaks veidike ringi rändamiseks võimalus tekkima, siis püüan sellest kindlasti kahe käega haarata. See on seni minu jaoks suur väljakutse, kuid seda ka (kriisi möödudes ja turvalistes oludes) 100% väärt. Muuhulgas annaks see võimaluse külastada ka perekonda Inglismaal, keda tohutult igatsen!
  • Tartu Ülikooli ajakirjanduse erialale sisse saada. Kuna lõpetan juba poole aastakese pärast gümnaasiumi, on järgmine suur samm juba täieliku iseseisvuse ja täiskasvanu elu suunas vaja ka varsti astuda. Ühest küljest olen väga hirmul, kuid samas suuremas osas äraütlemata elevil, sest ei suuda praeguses kodukohas enam pikalt elada. Ma ei tea, kas ma üldse kuskil pikalt elada enam suudan, aga eriti mitte siin. Praegune elukoht hoiab mind muuhulgas ka taastumises justkui tabalukuga pimedas kastis ja ma ei saa mitte kuidagi välja. Mis puutub aga just ülikooli minekusse, siis edasi olen ma alati tahtnud õppida, seega seda plaani olen viljelenud arvatavasti 16 aastat nüüd juba. Ajakirjanduski tundub nii loogiline ja huvitav, et hirmu pigem pole. Ma ei suuda ära oodata, et saaksin tegeleda selle ühe asjaga, mis mulle tänapäeval veel huvi ja rõõmu pakub- kirjutamine.
  • Surma vastu mitte nii neutraalne olla. Okei, jätsin vist õudseimad deemonid nüüd siia viimasesse punkti, ebamugavatest situatsioonidest hoiduja nagu ma olen. Ma ei teagi, mida öelda. Surm ei tekita minus mitte mingit reaktsiooni. Ma ei taha öelda, et ma elada ei taha, aga ma ei saa ka väita, et tahan. Ma ei taha (hetkel) endalt elu võtta, aga mõte sellest, et ma saan (või lõppeb see eluke mõnda muud moodi) on vahel lausa elevust tekitav. Ma tean, et see on veel sügavam ja probleemsem kui see kõlab, aga minul endal pole ühtki emotsiooni selle kõigega seotud. Ma ei näe seda probleemina, vaid lihtsalt minu kui isiksuse ühe osana. Väga keeruline seletada, aga kokkuvõttes tahangi, et sellest saaks minu peas probleem. Et ma mõistaks, et neutraalne/ positiivne suhtumine elu lõppu vajab muutmist.

Lisaks tahan öelda, et kuigi praegu on meedia ja lihtsalt ka ümberringi igapäevaelus kõik täis dieedijutte ja muinaslugusid pühadeagsetest suurtest söömaaegadest, (mille pärast seni end halvasti tuntakse ja maagiliselt 5kg juurde võeti) pole vaja midagi enda juures muuta! Meie kehad on tohutult targad ja teavad ise kõige paremini, kuidas meid elus hoida. Kui kellelgi on eesmärgiks seatud kaalu langetada või dieedikultuuri reeglite järgi “tervislikult” toituma hakata, siis äkki võtate hetke ja mõtlete, mida tegelikult soovite? Ehk on soov hoopis muuta suhet oma kehaga ja lõpuks end õppida kasvõi aktsepteerima (kui mitte armastama) sellisena, nagu oled? Või hakata rohkem keha kuulama ja vastama tema vajadustele? Tasub meeles pidada, et kaal ega söök pole vaenlased, hoopis ühiskonna loodud ideaalid ja reeglid on.

Loodan, et talvekuud kedagi masendanud pole, sest minuni hakkab küll see pimedus ja külm vaikselt jõudma. Igatahes, püsige kõik terved ja võimalikult palju kodus!

Parimat lootes

Gretel

Teiste arvamus

Jällegi, väike hoiatus: paks olla pole halb! Paks on lihtsalt üks iseloomustav sõna, mis omab 0 kaasnevat emotsiooni, sarnaselt nagu pikk, lühike või kõhn. Minu hirm paksuks minemise ees tuleneb traumadest ja toitumishäirest, aga see hirm kinnistub vaid minule.

Hei

Ma tagasi. Selline tunne, nagu eelmisest postitusest oleks terve igavik möödas. Ausalt öeldes ei saa vastu ka vaielda, viimane kirjutis siin ongi augusti lõpust, mis teeb kokku juba lausa 3 kuud. Siinkohal ei saa ma nüüd küll ainus olla, kes tunneb, et aeg lendab praegu ikka kahtlase kiirusega. Ma olen pikalt juba üpris veendunud olnud, et aeg ongi kapitalismi kontseptsioon (ei lasku sügavale, aga ma võiks kapitalismist küll mingi uurimistöö vist kirjutada), aga no elu heidab aina enam tõestust sellest mulle teele ka veel lisaks.

Alustan pigem väikesest ülevaatest, et mis kolme kuuga toimunud on ja siis eks ma kuidagi sujuvalt leian tee ka teiste arvamusest rääkimiseni, sest nagu alati, on mul palju öelda.

Mu elukorralduses on viimase aasta/pooleteisega tohutult palju muutunud. Suur muutus toimus ka juba kevadel, aga konkreetselt septembri alguses. Lõppude-lõpuks on aga see positiivne ja ma saan tänu toimunule oma parimat sõpra iga päev näha. Jättes kõrvale kõik teised plussid, on see ka väga hea minu taastumisteekonnale, sest mul on (kõige paremas mõttes üldse) alati kontroll peal.
Samas on elu pidev muutumine ka minu taastumist varasemalt palju mõjutanud. Jagan siin küll põhimõtteliselt kõike, aga eelmine aasta ei rääkinud näiteks kahe väga lähedase (loe: kõige lähedasema) inimese surmast midagi. Eks ma olengi tihtipeale tunnete mahasuruja ja elu on mitmel korral tõestanud, et ega see parim oskus pole. Mul oli juba siis kindlasti väikest mentaalset puhkust vaja, et emotsioonidega tegeleda, aga selle asemel ma kas matsin end töö või kooli alla ja nii need tunded puutumata jäidki. Nüüd ma loomulikult kahetsen seda, sest ei möödu päeva, kus ma ennast igatsusest magama ei nutaks. Lihtsalt, et kindel olla, ei räägi ma seda selleks, et keegi nüüd kahetsema hakkaks. Eesmärk on pigem toonitada, et emotsioonidega tegelemine on ülimalt oluline, ükskõik kui valus ja raske see ka poleks.

Hüpates nüüd rohkem tänasesse päeva, ei oskagi ma öelda, kuidas mul läheb. Hästi, sest ma ei näljuta ennast (muide, pildil mina uue lemmik söögiga-sushi)? Halvasti, sest mu minapilt ja kehataju on täiesti alla arvestuse (muide, tahtsin pärast selle pildi nägemist alla võtta)? Normaalselt, sest tundeid on nii palju? Ma ei tea ise ka. Hoidun kaalutõusust suure hirmuga, sest ma kardan väga jälle kevadisse situatsiooni sattuda. Samas tean, et ma polnud siiski oma keha jaoks õiges kohas. Toitumishäire arvas siis, et olen tohutult paks ja taastumist enam ei vääri. Mitte, et praegu samad mõtted peas ei tiirutaks, aga kaalunumber on toitumishäirele vastuvõtavam, mis ka vaigistab kõiki mõtteid natuke. Ikkagi on nii palju on neid kohti, kus ma tean midagi, aga toitumishäire suudab üle võtta ja mind kõhklema panna.

See toob mind ka lõpuks postituse teemani. Kuna mul endal on alates kevadest nii palju vastastikkuseid mõtteid peas olnud, olen tohutult hakanud kalduma teiste arvamusele mõtlema ja seda ka kõiges arvestama. Ma ei saanudki alguses aru kui toksiline see on, aga olen jõudnud punkti, kus püüan lõpuks sellest ringist (teiste arvamuse küsimine/eeldamine=>selle järgi käitumine=>enda alt vedamine) välja saada.

Kevadise tagasilanguse ajal küsisin PIDEVALT kõigilt (ja vist ka kõigelt) kas ma olen paks ja kas ma pean juurde võtma. Põhjuseid, miks ma olin kindel, et ma veel tohutult juurde võtan, oli kaks. Esiteks, ma teadsin, et menstruatsioon ei naase niipea ja et minu setpoint (kaal, kus keha enda kõige paremini tunneb ja mille säilitamiseks “vaeva” ei pea nägema) ongi naturaalselt veidi kõrgem. Teiseks olin ma juba pikalt olnud nö poole kohaga taastumises ja näljasignaale ignoreerinud, seega kartsin uut ekstreemset nälga. Kahjuks sai toitumishäire nii ulatuslikult ohjad enda kätte, et ma ei kontrollinud enam ühtegi mõtet, mis mu peakesse ringlema sattus. Tegin pidevalt endast kontrollpilte ainult selleks, et pärast iga klõpsu tegemist nutma hakata ja järgmises trennis natuke rohkem pingutada. Ma olin täiesti kinni selles, kuidas inimesed minusse küll suhtuvad, kui ma tervislikuks saan. Kui mul menstruatsioon taastub. Ma olin lõpuks kogenud kõhna inimese elu ja sellest lahtilaskmine oli hirmutav. See kevadine tagasilangus oligi kokkuvõttes üritus veel natukenegi selles laastavas ringis püsida, lihtsalt sellepärast, et ma olin veel kõhn (jällegi, ma teadsin, et ma pole paksuks läinud, aga toitumishäire arvamus jäi peale).

Palju mõjutavad meid ka väikesed kommentaarid, mida igapäevaselt ümberringi kuuleme. Need ei pruugigi alati otseselt meie pihta suunatud olla, aga korda lähevad nad vaatamata sellele. Isegi teiste arvamus neist endist mõjutab meid. Kui keegi ütleb enda kohta suur või paks (ja seda negatiivse alatooniga, mis iseenesest on juba vale), hakkan mina kindlasti tahest-tahtmata end nendega võrdlema. Tänaseks olen palju siin kirjutanud dieedikultuurist, seega keegi enam ei imesta, et ka selle siia näiteks toon, aga hulk neid kommentaare, mida ma päevast-päeva kuulen, on jube. Krõpsud on alati vastikud ja rasvased ning šokolaad teeb su paksuks. Toit on tänaseks justkui ainult moraalset väärtust omav asjake, mis pole absoluutselt loomulik. Selliseid mõtteid pidevalt kuuldes tekivad paljudel (k.a mina, jällegi, ise seda tahtmata) täiesti iseenesest toimivad refleksid. Näiteks, kui keegi kommi pakub, keeldun, sest kuulsin paar päeva tagasi, kuidas kolleeg sõi nii palju magusat, mis on vastik ja tegelikult ebavajalik. Kahjuks läheb teiste kommentaaride mõju vähendamiseks tohutult aega, aga seni tuleta endale lihtsalt meelde, et see reaalselt ei loe. Lihtne öelda, aga vahel selles just võlu peitubki.

Teiste arvamus on jällegi üks põnev kontseptsioon. Ma ei tea, miks inimesed on seda nii tohutult hindama hakanud. Siin on vaid mõned põhjused, miks teiste arvamus reaalselt absoluutselt EI loe:

  1. me kõik elame ühel kivikesel suureks galaktikas, mis omakorda on veel ümbritsetud tont teab millega. Kas tõesti on mõtet kõrvalseisja kommentaari pärast terve elu muuta, lihtsalt, et neile meelepärane olla?
  2. iga inimene elab oma reaalsuses. Okei, toon näite kevadest: mõni ütles imestunult, et muidugi pean ma veel juurde võtma, mõni samas, et näen väga hea välja. Konks ongi selles, et kõik teavad ja näevad sind erinevalt. Me ju tegelikult ei teagi, kas inimesed näevad värve samamoodi, kuidas peaks siis teisedki silmaga nähtavate asjade kohta kehtivad arvamused alati ühtima?
  3. miks nad peaks lugema? Oma elu elamine nii õnneliku ja tervislikuna kui SINA ise tahad peaks olema kõigi eesmärk. Ometi anname me jõu sellele nõmedale teiste arvamusele, olgu see siis heakskiit või halvustus.
    Põhjuseid on tegelikult veel loomulikult palju, aga neid kolme püüan ma alati peas korrata.

Muidugi on situatsioone, kus teiste arvamus on oluline ja vajalik. Võib isegi tekkida olukordi, kus teiste arvamuse puudumine teeb haiget, sest jääb mulje, et sinust ei hoolita. Näiteks osad lähedased on täiesti ükskõikselt öelnud, et nemad seda blogi ei loe. Muidugi on see täiesti nende endi otsus ja ma ei suru seda kunagi kellelegi kohustusena peale. Aga sisimas tahame kõik olla aktsepteeritud ja armastatud, kuid siin tulebki mängu see, millist hinda aktsepteerityse eest maksma peab. Rahulolu enda eluga peab alati olema esikohal, sest milleks meile need tühised aastad siis siin tiirleval keral keset galaktikat antud on?

Ma loodan, et tänane postitus tõi natuke selgust, et miks toitumishäiretega inimesed nii tihti teiste arvamust küsivad. Tegelikult, kui aus olla, olen ma terve elu tohutu people pleaser olnud ja tahtnud kõigile meelepärane olla. Just viimasel ajal olen mõistnud, et see pole võimalik. Jah, kuuleme kõik igast nurgast, kuidas ka tuntud inimesed räägivad mingisugusest “ahhaa” hetkest, kus mõistsid, et kõigile meelepärane olla on võimatu. Selle aastani mõtlesin, et küll ma suudan, aga nüüd olen alla andnud. Ja ma olen rõõmus selle üle.

Lootes parimat

Gretel

“Ma tahan lihtsalt olla normaalne inimene”

Hei

!Enne kui ma üldse midagi kirjutama hakkan, tahan ma ette hoiatada, et kui sa ise põed mõnd toitumishäiret, siis see postitus võib olla häiriv. Ma ei hakanud peale iga enda minevikumõtte kirjeldamist seletama, et kõik see tegelikult pole nii. Tahan, et te teaksite, et kaalunumber on üks tühisemaid asju siin maailmas, sama moodi nagu tarbitud/kulutatud kalorite arv. Ülekaalulisus ei ole halb. Paks olla pole halb. Nii kaua kui sina oled tervislik ja õnnelik, pole mitte kellelgi õigust kommenteerida sinu tervist!

Mul vist pole mõtet hakatagi jahuma sellest, kuidas ma pole nii ammu postitanud. Nii ta muidugi ongi ja põhjus on see, et mul pole just hästi läinud. Okei, mida ma ikka asja ilustan, ma olin kõige suuremas tagasilanguses oma taastumisteekonna jooksul.
Mul on mõttes tohutult palju teemasid, mida ma selles postituses kasvõi puudutadagi sooviksin, seega ma jagan postituse 3 osaks: minevik, olevik ja tulevik. Ma arvan, et tänu sellisele jaotusele suudate teie lugejatena paremini asja jälgida ja mina saan teile mõistetavamalt kõik välja kirjutada.

Minevik

Mu tagasilangus sai alguse juba tegelikult eelmise aasta detsembris. Kui visata pilk tagasi mu postitustele, lähevad nad sellest hetkest ka kuidagi… murelikumaks. Ma ei oskagi õiget sõna leida nende kirjeldamiseks. Kohe kui ekstreemne nälg läbi sai, oli minu uuest “miinimumist” juba saanud maksimum. Ma ei kuulanud enam enda keha vaid hoopis toitumishäiret. Nii ma siis sõingi täpselt nii vähe, et alla miinimumi jääda ja ei kuulanud absoluutselt näljasignaale enam. Viimane tähendas seda, et varsti kadusid näljasignaalid üldse ära ja toidust said tegelikult vaid kalorid. Tegin ikka võimalikult väikese toiteväärtusega sööke, väljas söömas ei käinud, üritustel kooki ei söönud, koolis lugesin peas iga jumala kalori üle…saate toimuvast aru küll. Ja vaikselt hakkas iga kuuga see maksimum ka vähenema. Aga siiski arvasin mina ja kõik teised ka minu ümber, et kõik on korras, sest ma sõin. Ja sõin ka toite, mis varem olid hirmutoidud. Mida keegi (k.a mina) ei täheldanud oli see, et portsjonid olid väikesed, kellaajad olid ranged, nö spontaansus puudus ja tegelikult olid tekkinud ka juba uued hirmutoidud ja vanadest saanud hoopis turvalised ja korduvad söögid.
Kuni veebruarini polnud mul õrna aimugi kui palju ma kaalun. Ma teadsin väga hästi, et ma olin juurde võtnud, kuid täpset numbrit ei osanud arvatagi. Veebruari alguses läksin tervisetõendit tegema ja saingi selle neetud numbri teada. Olin ekstreemse näljaga 10kg juurde võtnud. Teoreetiliselt teadsin väga hästi, et päevade tagasi saamiseks ja üleüldiselt ENDA KEHA JAOKS tervislikuks olemiseks oleksin pidanud veel 10kg juurdegi võtma. Selleks, et mu väljatorkivad kondid oleks ära kadunud. Selleks, et mu keha lihtsalt normaalselt funktsioneeriks. Aga kuna ma juba piirasin ennast, hakkasin seda veelgi enam tegema. Ega ma siis peas endale täpselt ei öelnud, et vot nüüd hakkan alla võtma, aga eks sellest kõik alguse sai.
Kõige hullemaks läks asi karantiini ajal. Ma ei tea, millest see tingitud oli, aga kohe kui kogu see koroona asi algas, läks mu vaimne tervis nulli. Ja ma mõtlen ka kõik muud hädad peale anoreksia olid ikka väga hullus seisus. Ehk olete kuulnud, et toitumishäiretega inimesed kasutavad oma haigust nö kontrolli leidmiseks. See ongi täpselt see, mida ka mina tegin. Hakkasin uuesti trenni tegema, iga päev suurt ringi kõndima ja mu maksimumiks sai 1500 kilokalorit (mis on piisav kogus 3aastasele lapsele muideks). Hakkasin päeval magama ja öösel ärkvel olema, et saaksin paastuda (sõin 6h jooksul ja olin söömata 18h). Öösiti tegin ka enda kõnde. Jah, kõndisingi kell 4/5 öösel. Kas see on ohtlik? Muidugi. Kas 10000 sammu täitumine oli minu jaoks tähtsam kui enda ohutus? Muidugi. Ülejäänud aeg kulus oma keha pärast nutmisele. Tegin pidevalt “kontrollpilte” ja “-videoid”, et näha KUI paks ma välja ikkagi näen. Vahtisin end igast aknast ka kõndides ja mõtlesin, et olen ikka õudselt paksuks läinud küll. See kõik jätkus mai lõpuni kui läksin günekoloogi juurde, kus mind kaaluti. Olin tegelikult üpris elevil, sest arvestasin otseloomulikult kaalulangusega. Tuli välja, et olin hoopis juurde võtnud. See oleks pidanud olema suur punane hüüumärk. Ma oleks pidanud mõistma, et mu keha on reaalselt shokis. No tegelikult oleksin seda pidanud juba mõistma detsembris, et ma ise aeglustasin oma ainevahetuse, sest kui ma oleks enda keha reaalselt kuulama hakanud, oleks ainevahetus ilusti töötanud ja organism poleks tundnud vajadust varusid koguma hakata. See selleks, nagu arvatavasti juba aimate, hakkasin end veel enam piirama. Läksin ka uuesti jõusaali ja hakkasingi seal regulaarselt 5 päeva nädalas käima. Sõin alla 800 kilokalori päevas. Põhimõtteliselt olin ma kõndiv nuttev zombie. Tegelikult ma tahtsin abi, lihtsalt ma ei öelnud seda kunagi välja. Ma tahtsin, et keegi oleks mulle öelnud, et ma pean juurde võtma. Arvasin, et ma ei vääri enam taastumist, sest olen paks. Kartsin, et olengi “ülekaaluliseks” loodud ja et mina seda kunagi aktsepteerida ei suudaks. Kandsin enamasti üht suurt kleiti, et oleks võimalikult palju näha kui välja mu kondid jälle tulnud olid. Siiski, ei ühtegi murelikku küsimust, vaid hoopis rõõmustati, et mul läheb paremini. Toitumishäirest taastujale kõlab “sa näed nii hea välja” või “ma olin nii rõõmus sind nähes, sul läheb kindlasti hästi kõigega” tihtipeale kokkuvõttes “sa oled paksuks läinud”. See oli muidugi viimane asi, mida ma kuulda tahtsin.
Umbes juuni keskel oli mul kõigest nii villand, et tahtsin kõigele lõppu teha. Ma tean, et see on sünge teema, aga mul pole seda ka mõtet varjata. Õnneks sattusin video peale, kus samuti “normaalkaalus” taastuja rääkis enda kogemusest ja kuidas tema nüüdseks ongi nagu normaalne inimene. Mäletan, kuidas hakkasin oma kõndide ajal unistamagi lihtsalt normaalsest elust. Ma tahtsin olla tavaline inimene, kes on toidu ümber vaba ja ei näe vajadust võimalikult haige välja näha. Siis ka mõistsin, et enam vana moodi edasi ei saa ja tuleb muutuda.
Kuna kalorsus oli mul väga madal, sain aru, et pean asja rahulikult võtma. Peale tagasilangusi on reeglina refeedimise (kui tahate rohkem infot selle kohta, siis googeldage, aga kokkuvõtlikult võin öelda, et vägaväga raske ja ohtlik asi) võimalus üpris kõrge, seega teadsin, et üritan seda iga hinna eest vältida. Nii leidsingi endale meetodi, kus olen vaikselt iga nädal 100 kilokalori kaupa rohkem söönud. Alguses oli kõige jubedam paastumise lõpetamine, kuid kui sellest hirmust üle sain (lihtsalt sellega, et lõpetasin selle jama ära), läks asi juba veidi ladusamalt. Jõusaalile tõmbasin praeguseks (tuleb hiljem veel juttu) kriipsu peale, sest hakkasin tööl käima ja lihtsalt ei jaksanud enam trenni ka teha.

Arvasin siin, et olen tohutult paks ja ei kõlba enam taastujaks.

Olevik

Olemegi jõudnud tänasesse päeva. Kaalun praegu põhimõtteliselt sama palju kui eelmise aasta suve lõpus. Taastumist alustasin ma juuni keskel, mis tähendab, et ega see number tolleks hetkeks minu madalaimast palju tõusnud polnud. Jällegi, ma teoreetiliselt ju tean, et menstruatsiooni naasmiseks on mul vaja juurde võtta. Enda arust näen ma muidugi paks välja, aga on kommenteeritud ka seda, et välimuseltki pole ma just terveim. Praegu võitlengi hirmuga kaalutõusu ees, aga toiduga läheb tegelikult üpris hästi.

Tulevik

Ma olen endale nüüdseks selgeks teinud, et igasugu meetodid minuga ei toimi. Võtame minnie maudi– jah, kodus jõudsin ma oma miinimumideni, aga kohe kui olin ebamugavas situatsioonis,(klassiekskursioon, üritus…) ei söönud ma mitte midagi. Mu pea toimis siiski kui kalorikalkulaator ja ma jäen kõikide turvaliste toitude juurde. Nüüd olen võtnud eesmärgiks iga nädal lisada kilokaloreid, kuni saan oma keha reaalselt kuulata. Nii saab ka mu ainevahetus uuesti tööle hakata ja loodetavasti ma enam näljutama ei hakka ehk kui ma teda pidevalt ka töös hoian, saangi see “lihtsalt normaalne inimene” olla. Tahan teha täpselt nii palju või vähe trenni kui ma tahan ja mis mulle endale meeldib. Soovin väga ENDA jaoks olla tugevam ja ma tegelikult naudin jõutrenni, seni, kui ma ei tapa end 2h järjest. Tahan, et ma ei peaks tegema iga 5 minuti tagant oma kehast “kontrollpilti” või küsima sõbralt, kas ma olen paks. Ühesõnaga, lugege postituse pealkirja. Nüüd on vabadus minu ainus eesmärk. See kõik võtab kindlasti tohutult aega, aga ma teen seda vaid iseenda jaoks.
Tegelikult mul on üks eesmärk veel. Soovin hakata veganiks. Las ma nüüd seletan, enne, kui mõni selle elustiili täielik mittepooldaja vastu jõuab hakata vaidlema. Ma olen tahtnud veganiks hakata juba paar aastat tegelikult, aga anoreksia pole mul seda lubanud. Kui tihti on vastupidi- veganlus valitakse valel eesmärgil ehk et ennast piirata, siis ma teadsin alati, et tahaksin taimetoitlasena olla vaba. Lisaks pole tihtipeale taimseid versioone nö light variandis valida ja kõik on ka toitainete rikkam (mis on suurepärane). Ma olen (vähemalt praegu) lõpuks jõudnud kohta, kus olen valmis veganlusega alustama. Muide, ma siiski ei usu, et toitumishäirest saab paraneda olles 100% taimetoitlane, sest toitumishäired kasutavad selliseid elustiile väga tihti ära. Aga mina tunnen tõesti praegu, et ma olen lõpuks valmis ja ma ei suuda ära kirjeldada kui elevil ma olen. Muidugi, kui mingil hetkel tunnen ja tunnistan, et hakkan ennast jälle piirama, lõpetan, aga ma annan endast tõesti kõik, et seda ei juhtuks. Kui mõtlete, et mis siis koolitoidust saab, siis jah, enam ma seal söömas ei hakka käima, aga õnneks polnud see enam ka absoluutselt hirm, vaid ainuke probleem sellega oligi pidev kilokalorite peas kokkulugemine.

Kokkuvõttes võib öelda, et ma pean töötama oma ainevahetuse ja eneseaktsepteerimise kallal. Kui peale eelmist tagasilangust mõtlesin, et hakkan uuesti taastuma, siis nüüd olen aru saanud, et ilma vahel seisma jäämata või lausa unne suikumata sa pikka teed ju läbida ei suuda. Taastumine on tohutult pikk protsess ja ma olen õnnelik, et saan seda siin blogis jagada. Ka teadmine, et kirjutan millalgi seda postitust, aitas mind nii paljustki läbi, seega aitäh, kui oled siiani lugenud!

Parimat lootes

Gretel

Miks mina?

Hei.

Mõtlesin täna kirjutada sellest, kuidas ja miks minul toitumishäire tekkis. Muidugi ei saa ma täpset põhjust kunagi välja tuua, aga oskan oletada ja lihtsalt arutada oma mineviku eksimuste üle.

Üks peamiseid põhjuseid oli kindlasti see, et olin alati ülekaaluline ja mul oli väga madal enesehinnang. Viimasele ei aidanud kaasa ka see, et mind kiusati lastaias ja algklassides. Mäletan, kuidas pärast 1. klassi läksin reisile ja ei tahtnud piltidelgi olla, sest ma nägin “paks” välja. 8aastane laps ei peaks sellistele asjadele kunagi mõtlema, ometigi nii ta oli. Pärast algkooli kiusamine küll lõppes, kuid siiski kuulsin mitmeid kommentaare ja soovitusi kaalus alla võtmiseks. Siis tundus mulle, et mina olen selles kõiges süüdi. Ma arvasin, et probleem oli minu eksimustes ja valedes harjumustes. Jah, mu tervis oli tõesti halb ja tervislikumaid harjumusi oleks ma võinud ka omandada, kuid viga seisnes selles, et inimesed leidsid, (ja leiavad ikka veel) et teiste välimuse kommenteerimine on okei ja aktsepteeritav. Oleme ausad, ükski kommentaar, mida netiski öeldakse, pole sellepärast, et muretsetakse kellegi tervise pärast. Tavaliselt on kommenteerijad need, kellel on endaga probleemid ja nad leiavad lahenduse hoopis teistele haiget tegemises.

Kui ma hakkasin lõpuks kaalus alla võtma, tundsin, et elul on mõtet. Ma ei olnud küll komplimentide üle õnnelik ega ka tahtnud neid väga kuulda, sest iga kord mõtlesin ainult sellele, et “kurat, nad nägid mind veel paksuna, oleks võinud paari kuu pärast kohtuda, siis ma olen kindlasti peenike”. Jah, tõsi, olingi iga paari kuu pärast jälle peenem. Probleem oli aga selles, et ma polnud ammu enam paks, aga toitumishäire pani mind uskuma, et mida rohkem konte, seda parem. Kui sellises korduvas tsüklis kogu aeg elada, et mida enam sa kaalus alla võtad, seda parem sa oled, ei ole ime, et mõttemaailm muutub täiesti mustvalgeks. Kõik tiirleb ainult toidu ja trenni ümber. Minule piisas ühest kuust dieeditamisest ja enda kehakaalu teada saamisest ja mul oligi väljakujunenud toitumishäire. Siis ma muidugi seda endale ei tunnistanud, aga ma teadsin algusest peale, et mu mõtlemine pole enam korras.

Teine põhjus on geenid. Kusjuures, enamusel, kellel on toitumishäire (olnud), on suguvõsas ka keegi, kes ühe või teise vaimse tervise probleemi all kannatanud on. Nii on ka minul perekonnas toitumishäiretega võidelnud inimesi. Lisaks ka see, et nagu tänapäeval suhteliselt levinud on, kuulsin pidevalt, kuidas üks või teine pereliige läheb dieedile või on paksuks läinud. Need kommentaarid ei pruugi kõik lapsena kohale jõuda, kuid mõjutavad inimesi ikka kohutavalt. Kui ise kaalu aktiivselt alandasin, mõtlesin tihti mõne teise pereliikme halvale kommentaarile ja see “motiveeris” mind alati. Muide, ma ei süüdista kedagi. Tänapäeval ongi kahjuks normaalseks saanud laste juuresolekul enda keha halvustamine. Tegelikult, mis seal vahet on, kas lapsed on juures või ei, paljude inimeste mõtted keerlevad vaid “tervisliku eluviisi ümber”. Viimane jutumärkides sellepärast, et see eluviis, mida mina silmas pean pole tegelikult tervislik vaid vastupidi: haiglane ja sõltuvust tekitav.

Kindlasti mõjutasid minu teekonda tugevalt meedia ja lihtsalt ühiskonnas levinud ideed. Ma olen nii palju juba dieedikultuurist ja erinevatest müütidest kirjutanud, et ei hakka enam sellest vatrama, aga tahan seda küll öelda, et me kõik oleme loodud erinevatesse kehadesse. Kui isegi igaüks sööks grammi pealt täpselt samamoodi, oleks meie kehad ikkagi erinevad. Igasugused “söö 1200 kilokalorit päevas” ja “tee nädalas vähemalt 7h kardiot” ei kehti kõigile (mina ütleks, et ei kehti tegelikult mitte kellelegi, aga jätame selle sinnapaika). Vale on oletada, et iga paks inimene on halb, ebatervislik ja laisk ning kõik normaalkaalus inimesed on tervislikud. Mainin siinkohas ka ära, et sõna “paks” pole halvustav. Ma ei tea, kuidas ja mis hetkel sellele sõnale nii negatiivne alatoon külge on jäänud. Paks on üks kehatüüpidest, nagu on ka peenike. Jah, mõlemaid sõnu kasutatakse halvustavalt, mis jääb minu jaoks alati müsteeriumiks, sest ma ei saa reaalselt kunagi aru, mida inimesed saavad teiste kehade kommenteerimisest.

Viimane ja kõige väiksem põhjus, kuid siiski mainimist väärt, on minu sõltuvus numbritest, perfektsionism ja OCD. Kõik nad kokku suudavad moodustada kohutavalt tüütu hääle mu peas, mis viib tegudeni, mida ma tegelikult ei taha teha. Näiteks, kui nägin, et ma kaalusin 63,7 kg; pidin kohe selle 0,7 maha saama, sest siis on number ümmargune ja sellestki sai pidev nõiaring. Perfektsionism on mind terve elu saatnud. Kooliski pean alati viisi saama, sest juba üks neli tundub olevat maailmalõpp. Mind tegelikult ei huvita nii väga hinded, vaid numbrid ja lihtsalt see, et kõik oleks perfektne.
OCD on minu jaoks juba umbes 5 aastat suur probleem olnud. Paljud inimesed mõtlevad obsessiiv-kompulsiivsest häirest kui vaid rahulolematusest kui midagi on nt toas korrast ära. Jah, vahel võib ta ka nii väljenduda, kuid see on (minu jaoks) väikseim probleem. Mul on peas alati üks hääleke (lisaks veel toitumishäirele), mis ütleb asju nagu “kui sa 3 minuti jooksul telefoni ei puuduta, saad homme kontrolltöö viie” või “puuduta seda ukselinki 5 korda või muidu su lähedane sureb”. OCD on moodustanud mu päeva mitu rutiini, mida alati jälgima pean. Aga arvatavasti tekib küsimus, et kuidas see täpsemalt mu toitumist mõjutas? Kust ma alustan. Esiteks, mul läks einete söömisega vahel kuni tund aega, sest pidin iga ampsu vahele 5 minutit jätma või näiteks sööma alguses juurviljadest kõik porgandid ära, siis herned… Ja ma mõtlen “einete” all lastele piisavat kogust jogurtit või kaht võileiba. Lisaks muidugi pidin iga päev tegema kindla trennirutiini, et üldse süüa oleks võinud. “Patupäevadel” pidin vahele jätma lõunasöögi, et kõik oleks tasakaalus. Viimased kaks on muidugi ka ilma OCDta toitumishäire all kannatajatele probleemiks, aga minu jaoks olid need tihti kindlasti mõtted, mida käsutas see OCD hääl.

Ma ei taha, et see postitus kõlaks nagu halamine. Muidugi pole ma ainuke inimene maailmas, kellel toitumishäire on. Vahel lihtsalt tekib küsimus, et miks just mina pidin üks õnnetutest olema, kes peab selle all kannatama. Aga samas olen ma väga kindlal arvamusel, et igal asjal elus on mõte. Paljud kõige kurvemad ja traagilisemad momendid, mis mul minevikus olnud on, on nüüdseks toonud minu ellu võimalusi ja inimesi, millest/kellest poleks osanud unistadagi. Mu eesmärk ongi ühel ilusal päeval tagasi vaadata ja aru saada, miks ma toitumishäirega tegelikult võitlema pidin. Seni teen ma kõik, et selle päevani jõuda.

Parimat lootes

Gretel

KMI, ideaalkaal ja muud müüdid

Hei.

Iga kord kui üritan tagasilangusest väljuda, meeldib mulle end harida. Nagu öeldakse: igast olukorrast annab midagi õppida. Praegugi olen väga palju lugenud toitumishäirete teemalisi postitusi ja mõelnud erinevatele müütidele, mida meisse maast madalast süstitud on. Selles postituses kirjutangi mõnest asjast, millele kell 5 hommikul mõelnud olen (mul ei eksisteeri hetkel unegraafikut).
! Millegipärast tunnen, et pean enne seda postitust väikese märke tegema. Muidugi pole ma ise arst, aga ma olen õppinud oma arstidest perekonnalt palju. See postitus koosneb puhtalt minu arvamustest, mis on kujunenud väga paljude teemakohaste artiklite ja vastavate uuringutulemuste lugemisest ning seeläbi enda harimisest !

Jah, te saite pealkirjast õigesti aru. KMI on müüt. Enne kui keegi hakkab vastu vaidlema, on mul palju punkte, mis seda tõestab. Alustame kõige tähtsamast punktist: enne 1998. aastat algas ülekaalulisus kehamassiindeksist 27. Juulis 1998 muudeti see number aga 25ks. Miks? Lihtsalt sellepärast, et 25 on ilus number, mida on parem meelde jätta. Mitte ühtegi uuringut. Mitte mingit teaduslikku alust. See tähendas muidugi seda, et üleöö olid miljonid inimesed maailmas korraga ülekaalulised. Tänapäeval on asja muidugi uuritud ja on selgunud, et kõige tervislikumad ongi tegelikult inimesed, kelle KMI on 27. Siiski on nad ülekaalulises kategoorias. Tegelikult ma ei nõustu üldse numbrite järgi oma tervise määramist, aga kõlab ju ebaloogiliselt? Ma arvan ka. Kui see kõik polnud veel piisav, siis mul on veel natuke kommentaare.
KMI on matemaatiline tehe, mille lõi 1830ndatel matemaatik. Mees, kellel polnud mingit pistmist meditsiiniga. See on umbes sama hea kui ma looks tehte selleks, et arvutada mitu korda me päevas hingata võime, olles ise gümnaasiumiõpilane. Me laseme ühel jagamistehtel määrata enda tervist ja rahulolu kehaga.
Viimase asjana tahan välja tuua selle, et KMI ei võta reaalselt mitte midagi arvesse, peale sinu pikkuse ja kaalu. See ei võta arvesse mõnd rasket haigust või geneetiliselt tulenevat erinevust kehakaalus. KMI ei arvesta seda kui palju on su kehal rasva ja palju musklit (muskel kaalub kordades rohkem kui rasv). Ja ei, ma ei ütle, et rasv on halb, vastupidi, aga see on lihtsalt veel üks näide sellest, miks kehamassiindeks meie tervist tihtipeale määrata ei saa. Ma saan väga hästi ennast siia näitena tuua: kui mu KMI oli “ülekaaluliste vahemikus”, (ma ei saanud aru kui lollilt see kõlabki enne kui selle välja kirjutasin) ei saanud ma suurt midagi enda tervise kohta kurta. Nüüd, kus ma olen “normaalkaalus”, jääb mul ühe käe näppudest kindlasti väheks, et üles lugeda, mitme terviseprobleemi pärast ma momendil arsti ukse taga järjekorras istuma peaksin. Muidugi ei hakka ma isegi valetama, et ma “rasvumise” ajal täiesti terve oleks olnud. Siis oli mul ka tervisega probleeme, AGA mitte sellepärast, et mu KMI nii ütles. Osad kehad on kõrgema kehakaalu juures palju tervislikumad. Minu keha polnud, nii samuti, nagu pole ta praegugi.

See toobki mind järgmise müüdini: “ideaalkaal”. Kui palju näeme me sotsiaalmeedias reklaame ideaalse kehakaalu saavutamiseks vajalikest toodetest, trennikavadest, menüüdest… Mõelge vaid KUI palju raha teenib dieedikultuur kogu selle müügi pealt. Ja see ongi kõik, mis asja point on. Raha. Kas te tõesti arvate, et suured ravimifirmad huvituvad sellest, kas teil on madalama kaalu pärast väiksem võimalus surra või tahavad nad lihtsalt teenida meedia tekitatud rahulolematuste pealt?
“Ideaalkaal” vajab veidi seletamist. Nagu kõik juba aru saite, siis KMIga ma ei nõustu, mis on ideaalkaalu arvutamiseks vajalik asi ja omakorda juba saate aru, et ei ole just kõige õigem. Mis aga pole müüt on see, et igal kehal on OMA ideaalne kaaluvahemik. Väga tähtis on see kaaluVAHEMIK. Kui sa pead praegu oma kaalu säilitamiseks tegema nädalas 10h trenni, sööma 1200 kilokalorit päevas (selleni ma veel jõuan) ja 16h paastuma, on mul kahju sulle öelda, et see pole sinu ideaalkaal. Ükski “normaalne inimene” (kellel pole toiduga probleeme) ei pea ennast piinama. Me kõik oleme loodud erinevalt. Igal kehal on vahemik, kus ta on õnnelik ja uskuge mind, ainuke viis see vahemik leida, on lõpuks reeglitest lahti lasta ja oma keha kuulata. Täiesti normaalne on peale dieeditamist kaalus juurde võtta. Ma tean, et isegi koolis õpetatakse, kuidas see kaalutõus on halb, aga kas kunagi olete mõelnud sellele, et hoopis dieetides võib peituda see paha? Sama ülesöömishoogudega (ma pole ise neid kogenud, kuid olen neist palju lugenud): söömine pole probleem, enda karistamine ja näljutamine on. Nälg ja keha soov juurde võtta on täiesti naturaalsed, oodatud ja vajalikud vastused dieetidele ja nälgimisele.

Seda puntki vihkan eriti, sest see on minu enda suurim probleem. Kilokalorite lugemine. Vana hea (okei, kohutav) “myfitnesspal on mu lemmik rakendus” ehk lause, mida mitte keegi ei tohiks öelda. Naljakas, kuidas praegu seda kirjutasin, samal ajal aasta tagasi arvavatavasti logisin just praegusel momendil grammi kaupa kaneeli sinna rakendusse, et ma ühtegi “üleliigset asja ei sööks” ja “lolle vigu ei teeks”.
Ma arvasin, et 1200 kilokalorit päevas on palju. Mõelge nüüd, 182cm pikkune (tegelikult pole absoluutselt vahet, mis mu pikkus ka poleks, lihtsalt parema ettekujutuse loomiseks) teismeline ja alla 1000 kilokalori päevas. Sellest ei hakka rääkimagi, et 5 päeval nädalas kulutasin sellest trennis veel vähemalt poole ära. 4aastane laps vajab 1400 kilokalorit päevas. 1400!!!! Mind ajab reaalselt vihale kui normaalseks on tehtud nälgimine. 1200 kilokalorit oli igal pool täiesti normaliseeritud. Jõudsin lõpuks puntki, kus olin elevil kui lubasin endale pühapäeviti 50g rohkem brokkolit. Ja ma reaalselt arvasin, et see on kõik normaalne. Ma ei arvanud kunagi, et mul on toitumishäire, sest ma ju sõin ja polnud peenike.

Kontseptsioon, et iga ülekaaluline inimene on ebatervislik ja kaalulangus on alati hea. Oehh, kust ma nüüd alustan. “Ülekaalulisuse” kohta ma juba avaldasin vist piisavalt arvamust, seega jätame selle sinnapaika. Räägime natuke kaalulangusest. Kui ma olin teises ebatervislikkuse otsas, arvasin, et kui ma kaalust alla võtan, on elu lõpuks üdini hea. Väike, aga tähtis vahemärkus: kui sa ei aktsepteeri oma keha praegu, ei aktsepteeri sa teda kunagi. Ma arvan praegugi, et alla võtmine teeb mu õnnelikumaks, aga nüüd ma tean omast kogemusest, et see on vist suurim vale, mida meile pähe määritakse. 2019 (aasta kui kõige rohkem alla võtsin) oli halvim aasta mu elus. Ma pole kunagi olnud nii suitsiidne, ebakindel, vihane, ebatervislik, väsinud, kurb… ja miks? Nälgimise pärast. Kaalulangus ei ole alati hea. Ma ei ütle, et uued tervislikud harjumused on halvad. Tähtis on meeles pidada, et tervis≠võimalikult madal kaal. Mind õnnitleti nii palju kaalulanguse puhul; öeldi, et olen inspiratsiooniks; sooviti minu tahtejõudu ja valati üle komplimentidega. Kuulsin mitu korda, et olen “nüüd ilusam”. Iga kord tundsin väikest valu südames ja kuulsin anoreksia väikest kommentaari: “Mis siis kui ma veel alla võtaksin ja saaksin veel paremaks?” INIMESED: ärge seostage kunagi kellegi väärtust nende kehakaalu/ välimusega! Ma saan aru, et enamus ei soovinud midagi halba, aga samas ei saa ka igaveseks ignorantseks jääda. Keegi ei õnnitlenud mind siis kui kaalulangus nii märgatav polnud, aga ma olin kõige tervislikum ja õnnelikum. Miks? Lihtsalt öeldes: inimesed väärtustavad kaalulangust, mitte tervist.

Viimane müüt on “rämpstoit”. Ma just märkasin kui palju jutumärke ma selles postituses juba kasutanud olen, vabandan. Igatahes, tagasi teema juurde. Rämpstoit. Ükski toit pole rämps ega halb, mis aga võib olla rämps, on meie suhtumine mingisse kindlasse toitu (või isegi toidugruppi). Okei võtame näiteks hamburgeri. Ütleme, et ma söön kuu aega ainult hamburgereid. Jah, see oleks ebatervislik. Võtame nüüd lillkapsa. Jällegi, söön kuu vältel vaid lillkapsast. Ka see oleks minu jaoks ebatervislik. Kokkuvõttes oleneb kõik portsjonitest. Uskuge mind kui ma ütlen, et toitude jagamine “headeks ja halbadeks” tekitab teis tegelikult veel suuremat sõltuvust nende “halbade toitudega”. Järgmine kord kui sul näiteks tulebki hamburgeri isu, siis pole vaja kommenteerida, kuidas sa “jälle rämpsu endale sisse ajad”. Ole õnnelik, et sa oled võimeline oma isudele vastama. Järgmine kord kui lillakapsast sööd, saad aru, et sellega sul halbu mõtteid ei teki, sest see on ju “tervislik”. Nii et ole õnnelik, et sa ei pea kuu aega ainult lillakapsast sööma.

Kokkuvõttes ei saa ma kellegi ei suhet toiduga ega ka suhtumist dieetidesse muuta. Siiski loodan, et see postitus oli põnev. Muide, väga palju infot ja mõtteid selleks postituseks tekkis lugedes raamatut “The f*ck it diet”. Isegi kui te olete see “normaalne inimene”, luban, et lugemine on põnev ja silmaringi avardav!

Ilusat maikuud ja ärge unustage, et suve tulemine ega ka karantiin ei tähenda vajadust “bikiinikeha” saavutada. Ükski aeg aastas ega su elus ei tohiks tähendada vajadust ennast muuta.

Parimat lootes

Gretel

Motivatsioon

Hei.

Loodan, et kõik on hakanud praeguse olukorraga natuke paremini toime tulema. Enda kohta kahjuks seda öelda ei saa, kuid see on mõneks teiseks postituseks sobilik teema.
Arvan, et kuuleme/loeme kõik vähemalt korra päevas sõna “motivatsioon”. Aasta tagasi otsisin ma videoid ja artikleid, kuidas motiveerida end jõusaali minema ja dieeti jätkama. Nüüd otsin ma materjali, kuidas end motiveerida taastumisteekonnal. Olenevalt sellest, kus enda eluga parasjagu oleme, muutub sõna “motivatsioon” tähendus.
Motivatsiooniga on selline lugu, et sellele ei saa alati 100% tugineda. Vahepeal tuleb endale luua uusi harjumusi. Vahepeal tuleb end läbi pisarate sundida tegema seda, mida just kõige vähem teha sooviks. Siiski on motivatsioon üks väga hea abimees.
Nagu ma ütlesin, siis motivatsioonile alati tugineda ei saa. Ta tuleb ja läheb ja see on väga väsitav. Üks hetk võin ma mõelda, kuidas hakkan lõpuks enda keha kuulama ja 5 minutit hiljem nutan peegli ees. Sellele vaatamata on alati hea mõelda põhjustele, miks ma üldse taastumisega alustasin ja miks ka samal teekonnal jätkama peaksin. Minule on isiklikult alati väga meelepärased ja silmale meeldivad olnud nimekirjad, mistõttu hoian telefonis pikka rodu asjadest, mis panevad mind ignoreerima seda haigust enda peas. Noh, heal juhul. Vahel hakkan lihtsalt nutma, sest miski ei aita, aga jällegi, teise postituse teema. Tagasi nimekirjade juurde liikudes mõtlesin siin postituses jagada nimekirjast 10 asja. Kui keegi teist veel hetkel taastub, siis väga soovitan teilgi nimekiri koostada ja see alati kättesaadavas kohas hoida.

Minu 10 põhjust (mitmekümnest) taastumiseks:

  1. Perekond ja sõbrad. Suhteliselt iseenesest mõistetav, eks. Kurb on näha, kuidas ma vean pidevalt kõiki alt. Häbi on iga päev valetada. Teeselda, et olen koogist tüki maitsnud kui ise viskasin selle prügikasti ja väitsin, et mulle absoluutselt ei maitsenud. See oli vaid viimastest sündmustest üks näide. Paljud valed on sellest muidugi palju suuremad ja teevad mulle rohkem haiget, kuid need kisuvad juba liiga isiklikuks. Ma tahan lihtsalt olla võimeline minna perega välja, muretsemata kulutatud ja söödud kilokalorite või enda välimuse üle.
  2. Ma tahan tulevikus ema olla. Olen väikesest peale unistanud lapse saamisest. Ma tahan kedagi, kellele saan ma tagada endast olenevalt parimad mälestused ja rõõmsaima elu. Ma tahan oma lapsele õpetada enesearmastust ja teiste arvamusest sõltumatust 1. elupäevast. Lootus, et saan kunagi lapse on mind rohkem kui ühel korral päästnud. Kahjuks muidugi seda lootust palju pole, sest iga päevaga väheneb see tõenäosus aina enam.
  3. Haridus. Jällegi, lapsest saati on mul olnud unistus minna ülikooli. Ma isegi ei tea miks, aga on. Mulle meeldib kohutavalt õppida kui mind miski huvitab. Viimase 2 aasta jooksul pole mind kahjuks midagi peale “kui mitu kilokalorit ma täna süüa tohin” või “4h ja 36min pärast saan lõpuks süüa” huvitanud. Ma tahan tagasi seda elevust ja rõõmu, mida uue huvitava teema õppimine minuni tõi.
  4. Ma tahan veel vähemalt ühte head jõululaupäeva enda elus kogeda. Ma armastan jõule ja kõike pühadega seonduvat. Kahjuks pole ma viimaseid jõulupühi absoluutselt nautinud ja ma ei mäletagi enam, mis tunne oli olla elevil 24. detsembri hommikul. Muidugi on pühad nii palju rohkemat kui vaid jõululaupäev: see on aeg perekonnaga olemiseks ja tänulikkuseks.
  5. Ma tahan reaalset, täielikku vabadust kogeda. Seda on nüüd imelik seletada kui teil kunagi vaimse tervisega probleeme pole olnud, aga ma annan endast parima. Ma ärkan iga hommik südamevaluga. Vahel pole see füüsiline valu, aga juhtub ka, et on. Mu süda valutab nii mineviku ehk kõigi nende valede, vihahoogude, nälgitud tundide pärast kui ka tuleviku pärast. Tuleviku, kus pean enda toitumist jälgima, et ma paksuks ei läheks. Tuleviku, kus mina ei vääri taastumist nii palju kui teised. Tuleviku, kus pean 5 trenni tegema ja olen ikka suurem kui kõik teised inimesed mu elus. Põhimõtteliselt tuleviku pärast, millel pole mõtet.
  6. Ma ei taha terve elu olla 13aastase poisi kehas. Ausalt, kui mul on dressid jalas ja pusa seljas, näen ma kaugelt välja nagu mees. Mitte, et sellel midagi nüüd nii väga viga oleks, aga ma tahaks täiskasvanud naisena ka vastavas kehas olla.
  7. Inglismaale kolimine. Ma pole ennast kunagi Eestis kodus tundnud. Asjad, mis siin normid on ja mida aktsepteeritakse ei lähe mulle korda. Muidugi olen ma vägagi teadlik kui esimese maailma probleem see on ja kui õnnelikus positsioonis ma olen, et elan riigis, mis on turvaline. Aga nagu kunagi ütles mu õpetaja, siis “see, et kuskil mujal on suuremad probleemid, ei tähenda, et meie probleemid absoluutselt alusetud oleks”. Jah, Eesti võib olla “turvaline”, aga mitte turvaline minu ja paljude teiste vaimse heaolu jaoks. Igatahes, miks Inglismaa? Kui sinna 8aastasena esimest korda reisisin tundsin lõpuks seda kodust tunnet (klišee, ma tean). Tahaks seda nüüd 10 aastat omatud unistust ikka täide ka viia.
  8. Oma bucket listi täitmine. Ma pole jõudnud elus nii paljusid asju veel teha ja ei jõuagi kunagi kui kõik, mis mind huvitab on mu kehakaal ja nälgimine. Ma tahan minna eurovisioonile, näha oma vanaisa uhket nägu kui ma ülikooli lõpetan, inimesi aidata, teha oma unistuste tööd, endale koera võtta…
  9. Kuigi reisimine on ka muidugi mu bucket listis, arvan, et see on piisavalt tähtis eraldi mainimiseks. 5 aastat tagasi ma armastasin reisimist. Mul olid suured plaanid uutest riikidest, mida külastada tahtsin. Praegu polegi vist midagi õudsemat kui reisimine. Mitte, et miski mind hetkel reaalselt õnnelikuks teeks, aga reisimine omab ikka risti-vastupidist mõju. Ma tahan tunda jälle seda “ma ei suuda magada, sest olen nii elevil” tunnet, mis muuhulgas kaasnes just eriti reisimisega.
  10. Kõige tõsisem kõikidest nimekirjas olevatest soovidest on eesmärk surra vanadusse. Ma olen liiga paljudel kordadel olnud lähedal kõige lõpetamisele. Kahjuks on see mu geenides ja ma ei saa midagi parata. Kõige kurvem on tõdeda seda, et vahel kui inimesed mind õnneliku ja elurõõmsama näevad, ei oleta nad, et minu ainuke lootus on see, et ma saan selle lihtsalt ükskõik, mis hetkel lõpetada. Noh ja ma ei hakka rääkimagi sellest, kui väga mõjutab tervist nälgimine. Väike fakt ka siia: anoreksia on kõige tapvam vaimse tervise häire maailmas.

Ma ei valetanud kui ütlesin, et iga postitus ei saa meeletult positiivne olema. Ma olen praegu kõigega ummikus, seega väga rõõmsaid sõnu ekraanile lihtsalt ei ilmu. Ma loodan, et aasta pärast saan sellele postitusele tagasi vaadata ja mõista kui palju ma arenenud olen.
Mõnele päris otsekohesele punktile vaatamata loodan väga, et postitus oli huvitav. Anoreksia ei saa veel niipea minu minevikuks ja kui see tähendabki vahel negatiivsemaid postitusi, siis ma ei saa midagi parata.

Parimat lootes

Gretel

Intervjuu Eliis Grigoriga

Hei.

Kui taastumisega alles alustasin, lugesin raamatut “Teibitud suu”. Raamat aitas kindlasti taastumisele kaasa ja jäi mulle pikalt mõttesse. “Teibitud suu” räägib autori, Eliis Grigori, teekonnast anorexia nervosast taastumisel. Kuna mina olen blogis kajastanud oma teekonda kodus taastumisel ja raamat räägib anoreksia haiglaravist, mõtlesin, et oleks põnev kuulda ka teisest perspektiivist. Lisaks laenas mulle raamatut inimene, kes ise pole toitumishäirega kokku puutunud ehk julgen oletada, et paljud teistki on raamatust vähemalt kuulnud.
Mul on suur au, et sain Eliisiga kontakti ja et ta oli nõus mu küsimustele vastama. Tahan selle intervjuuga näidata, et kuigi põeme sama haigust, on meie teekonnad väga erinevad. Eesmärk ongi esile tuua, et toitumishäireid ei saa raamidesse panna.

Siin on minu intervjuu Eliisiga.

Mina: Mis tüüpi toitumishäire Sul oli/on?
Eliis: Äärmiselt armas oleks öelda, et mul oli söömishäire, kuid kahjuks pean selle lause kirjutama oleviku vormis. Põen hetkel anoreksiat.

Mina: Kui kaua oled toitumishäirest taastunud?
Eliis: Esimest korda teadvustasin täielikult iseenda seisundit 8. klassi alguses ehk 3,5 aastat olen püüdnud sellega tegeleda.

Mina: Millal said aru, et midagi tuleb ette võtta? Või sai sellest enne keegi teine aru?
Eliis: Võib-olla kõige reaalsem arusaam, mida ma olen iseendaga teinud, juhtus 8. klassi alguses, mõned nädalad enne arsti juurde pöördumist. Uue kooliaastaga sai uue hoo ka sisse treeningud linnas. Meil toimusid mõned rühmvõimlemise tunnid minu kooli spordihoones ja osad linnas, kus viimases toimusid ka balletitunnid. Läksin taas peale suvepuhkust trenni ning esimene linnatund oli ballett. Võtsin koha sisse oma tavalises kohas – vasakpoolses nurgas, kus õpetaja mind ei näinud, sest mina kunagi ei osalenud suurvõistlustel ja leidsin, et ei pea tema nina ees siis olema. Tund hakkas ning tegime harjutusi stange ääres. Õpetaja jalutas mööda ruumi ringi ja äkitselt hõiskas kõva häälega: „See oled sina! Ma ei tundnud sind algul ära ja mõtlesin, et oled uus neiu siin!“ (Selgituseks mainin, et rühmvõimlemise juures on tavapärane nähtus, kui uue hooajal tuleb uus liige.)  Ning see lause murdis miskit mu sees ning ma hakkasin südamest nutma iseenda pärast. Mu silm ees justkui käis läbi terve suvi ja kõik, mida ma olin iseendaga teinud. Loomulikult suve jooksul tehti kergeid märkusi mu kaalulanguse kohta ning mu peas käis ka läbi mõned korrad sõna ’anorexia nervosa’, aga see tundus midagi utoopilist ja püüdmatut.

Mina: Kui kaua olid haiglas?
Eliis: Ühe korra olen olnud ning 2 kuud, mõned päevad sinna ja tänna.

Mina: Kas oled kunagi mõelnud sellele, mis oleks saanud, kui oleksid algusest peale otsustanud kodus taastuda?
Eliis:  Minul oli vaja haigla ravi, sest ma ei usaldanud oma vanemaid ning kuidas nemad plaanivad mind toita. Mul oli idülliline uskumus, kuidas mind sunnitakse sööma mehiseid portsioneid, mis tilguvad rasvast ning valgusisaldus on nullilähedane. Kuidas ma peaksin NEID uskuma, kui neil puudub toitumisalane haridus? Tagasi vaadates haiglasse tahan ma uskuda, et teiste söömishäiret põdevate inimeste nägemine nende igapäevase toimetuste ajal, söömise ajal ja mida nad sõid ning nende murede kuulmine ning nägemine näitas mulle, et ma ei ole imelik friik, kellel on kogu ülejäänud maailma arvates jonnituju toidu suhtes. Ning kui ma kuulsin nende muresid kui ka rõõme haiglas, suutsin ma üle pika aja samastuda kellegagi ning see oli kaunis võimas tunne.

Mina: Mis võis olla Sinu toitumishäire tekkimise põhjuseks? Kas on mõni konkreetne juhtum?
Eliis: Neid põhjuseid on palju ning ma ei hakkaks kõiki üles loendama, sest mõned on seotud väga konkreetsete inimestega ning ma ei soovi neid valada sõnnikuga üle.
Mulle meeldib iseendale väljakutseid esitada, mis nõuavad rohkem minu vaimsete võimete kasutamist ning need väljakutsed ütlevad, et asi peab olema tehtud ideaalselt. Ma ei taha end nimetada perfektsionistiks, kuna see oleks minu arvates iseenda ülistamine (ma võin teisi nimetada perfektsionistiks ning ma ei mõtle seda nii nagu iseenda kohta), aga ma nõuan endalt palju. Ja see nõudmine kandus üle ka sellele, et ma oleksin vastava kehakujuga, nagu suurem osa meediast „palub“ inimestel olla.
Ning teine suure osakaaluga põhjus on mu spordiala – võimlemine. Kui iga päev vähemalt 2 tundi nägin peenikesi tüdrukuid ja treenereid ning võrdlesin oma areneva kehaga, mis oli suurem kui nendel, krimpsutasin tahtmatult nina ning püüdlesin olla nagu nemad, minu eeskujud.

Mina: Käisid hiljuti televisioonis rääkimas oma raamatust ja teekonnast toitumishäirest taastumises. Arvatavasti sooviti Sulle palju jaksu ja edu, kuid kas suutsid ise aktsepteerida enda edusamme või mõtlesid pigem sellele, milline teleekraanidel välja näed?
Eliis: Mulle meeldib see küsimus eriti, kuna keegi pole seda kunagi varem minu käest küsinud, kuigi ise ma mõtlen kogu aeg selle üle. Ma ei ole siiani suutnud vaadata „Hommiku Anuga“ episoodi, kus mina rääkisin ega „Jõulutunnelitki“, sest mind häirib minu näo kuju igasuguse kaamera ees ning kuidas minu käed paistavad. Mõlematel kordadel sinna minnes, lindistamise ajal kui ka siis, kui saade lasti eetrisse, mõtlesin, kas inimesed näevad mind hoopis ülekaalulisena ning ei võta mind tõsiselt.

Mina: Kas arvad, et sotsiaalmeedia mõjutab vaimset tervist (sh. on üks toitumishäirete põhjustajaid)?
Eliis: Ma olen selle poolt 100 ja 1 protsenti. Ma näen iseenda pealt, kuidas mind viivad tasakaalust välja sotsiaalmeedias ringijooksvad peenikesed ja saledad fotod modellidest kui ka igasugustest staaridest. Kui me arutame kõva häälega, kui palju võttis naislaulja juurde puhkusel olles, kas see siis pole mitte alateadlik karjumine, et kui sa võtad kaalust juurde, siis sa pole enam see endine, et sa kaotad tänu sellele väärtust?

Mina: Kas oled kursis dieedikultuuriga? Kui jah, mis on Sinu arvamus praeguse ühiskonna ideaalide kohta?
Eliis: Ma proovin hoida eemale dieedikultuurist, mida süüa ning milline oleks see „õige“ kehakuju, aga paratamatult tükib see ikkagi mu ellu. Ma annaksin edasi küll teistsuguses sõnastuses ühe lause, mille üks söömishäirete psühholoog ütles vaimse tervise lektorite koolitusel: „Kui te olete täiskasvanud, võite te teha ükskõik millist dieeti. Aga hoidke lapsed palun sellest eemale.“
Ma ei hakkaks sellest rääkima, mida see dieedikultuur võiks hetkel inimestele pähe määrida, sest ma võin väga ämbrisse astuda, kuna minu ilu ideaal ei lähe sellega kokku.

Mina: Mida arvad kõikidest “fit” toodetest ja nende suurest populaarsusest? (k.a kalorivabad magustajad, rasvavabad kohupiimad jne)
Eliis: Vaheldus toiduletil võiks olla, aga millise hinna eest? Ma ei mõtle siin hinda kui rahalist väärtust, vaid tervist ning keskkonda. Seal kasutatakse enamasti sünteetilis magustajaid, millega inimene pole lapsest saati kokku puutunud kas äge allergiline reaktsioon on seda väärt? Ja nagu sa kirjutad ka „fit“, ega inimesed ei loe, mis selle toitaineline koostis on –  vahepeal see normaalse rasvasisaldusega maitsestamata jogurt, mille sisse paned ise midagi juurde on süsivesikute poolest palju tervislikum kui rasvavaba üllimagus jogurt. Aga ma ei propageeri seda, et nüüd letid peavad olema lookas rammustest toodetest, ei. Lihtsalt tuleb ise jälgida, mis pistetakse põske ja mille võiks jätta letile.

Mina: Kui saaksid praegu öelda midagi toitumishäire tupikus olevale endale, siis mis see oleks?
Eliis: See on äärmiselt raske küsimus, sest kõik mõtted, mis mul tulevad pähe, on toitumishäire mõtted – mida kõike oleksin saanud teha enne seda, kui läksin haiglasse ning kogu perekond sai teada. Võib-olla prooviksin sellele tupikus olevale Eliisile selgeks teha, et need iluideaalid, mida ta igatseb, pole saavutatavad, sest need on kõhna lapse ja mitte teismelise ega täiskasvanu vormid.

Mina: Viimane küsimus: kas usud täielikku taastumisse?
Eliis: Jah, jah, jah! Aga ka ei, ei, ei! Ehk siis see on individuaalne – saadakse terveks ning ka mitte. Iseenda puhul ma ei hakka panema prognoosi, vaatab, kuhu elu mind viib!

Loodan väga, et see intervjuu andis kõigile selge pildi, et ükski toitumishäire teekond pole identne. Lisaks loodan, et loete kõik Eliisi raamatut “Teibitud suu”, sest Ta on seda väärt ja raamat on ülimalt hariv ja toob anoreksia mingisuguste ilustavate sõnadeta reaalsusesse.

Veel kord suurimad tänud Eliisile, et Ta minu küsimustele vastas!

Parimat lootes.

Gretel

Karantiin taastuja moodi

Hei

Imelik aeg, kas pole? Suurem osa maailmast paanitseb. Koroonateemalist juttu oleks justkui nii palju aga samas üldse mitte piisavalt (mõtlen just reaalseid fakte, mitte teemakohast müra). Muidugi sellist postitust ma kunagi ei planeerinud, aga mõtlesin kirjutada, milline on taastumine karantiini ajal välja näinud ja mis mõtted üldse peas kogu selle olukorraga seoses on olnud.

Minu jaoks ainuke muutus on tegelikult olnud mitte koolis käimine. Okei, parima sõbraga ei saa ka enam kokku, aga toitumishäirest taastumine on minult varemgi palju energiat võtnud ja inimestega kohtumist palju vähendanud. Igatahes, karantiin tundub mulle justkui pikk nädalavahetus: koolitööd on palju, magan poole päevani ja istun täpselt sellisena nagu voodist välja lonkasin ka magama jäämiseni. Nüüd pole mul enam selle vastu midagi. Esimene reaktsioon karantiinile oli muidugi paanika. Kuna olen juba pikalt tagasilanguses kinni olnud, tekitas ärevust pidevalt kodus olemine (kardetud toidule ligipääsu), kindla rutiini puudumine, vähem liikumine, koolilõuna mitte eksisteerimine, hommikusöögi liiga varajane söömine (mis tähendaks vahepalasid, mida ma PEAKSINGI sööma, aga olen viimased kuud vältinud). Kogu see paanika ajas mõtted korraks väga sassi ja esimesel nädalal nutsin iga päev oma uue keha pärast ja tahtsin uuesti kaalust alla võtta. Olen õnneks sellest üle saanud ja üldse kõigist paanikamõtetest hakkan ka vaikselt taastuma. Äkki on just see karantiin võimalus taastumine korralikult käsile võtta ja lõpuks ära teha.

Samas hakkasin mõtlema, et mida oleks ma eelmisel aastal teinud. Arvatavasti poleks ma muretsenud ei vanaisa ega enda tervise pärast. Okei, oleks, aga lihtsalt teisest vaatenurgast. Ma oleks kartnud sellepärast, et kui kaua ma jõusaali nüüd ei saa. Või mis siis kui haigestungi koroonasse ja sellest taastumine võtab veel jõusaalis käimise võimaluse minult pikemaks ajaks ära. Kuiiii hirmus oleks kui poes poleks ka kõiki neid 10 toitu, mida ma veel süüa tohin ja julgen. Oota- kas enam üldse tohingi ja julgengi? Äkki polekski koroonasse nakatumine nii halb. Vähemalt ei saaks süüa ja äkki saaks veel kaalust alla võtta. Pean tõdema, viimast mõtlen vahel praegugi.

Vaatamata viimasele, olen suurepäraselt mõistma hakanud, et taastumine oli alati hea idee.

Kogu karantiini situatsiooniga seoses olen sotsiaalmeedias näinud nii palju tõestust dieedikultuurile. Viimane, millest muide kirjutasin vaid paar postitust tagasi, leiab aset igal pool sotsiaalmeedias 24/7. Mitte, et dieete kogu aeg ei reklaamitaks, nüüd on see lihtsalt eriti esiplaanil. Muidugi on mul selle kohta ka palju öelda.

Esiteks, inimesed, kes jagavad videoid trennidest, et “ikka saledaks jääda”. Trenni tegemine, et ennast hästi tunda ja tugevam olla, pole kunagi halb. Trenni tegemine, et “saledaks jääda” on juba toksiline suhtumine. Liikumine peaks olema midagi, mida me naudime. Meie keha peaks olema miski, mida kõige rohkem usaldame. Ometi on liikumisest saanud karistusviis ja meie kehadest rasvapõletusmasinad.

Teiseks, kõik need naljad, kuidas tuleme karantiinist paksudena välja. Ma ei väida nüüd, et kellegi huumorimeel vale oleks, aga nii nagu pole praegune situatsioon vabandus rassismi jaoks, pole see vabandus ka ülekaaluliste inimeste halvustamiseks või rasvafoobia reklaamimiseks. Kui sa võtad karantiini ajal kaalust juurde, oli su kehal seda ka vaja. Nii kurb on kuulata, kuidas inimesed kurdavad, et nad ei suuda praegu söömist lõpetada, sest neil on piiramatu ligipääs köögile. Ainus, mida see näitab, on keha energiadefitsiit.

Ma ei taha öelda, et mind ajavad närvi need postitused, kus räägitakse kuidas “ka minu jõusaal on kinni ja pean toituma tavapärasest ebatervislikumalt, oleme kõik selles koos”, aga nad teevad mu kohe kindlasti kurvaks. See pole normaalsus, selle nimi on ortoreksia. Haigus, millest ma siin rääkinud pole, aga ma arvan, et minulgi oli anoreksia ja ortoreksia segamini. Ja jällegi järjekordne näide, et meedia on teinud toitumishäired normiks. Ühe mikrolaineahjus valmistatava eine söömine või vähema brokkoli tarbimine ei muuda korraga su keha C-vitamiini taset ja ei tee sind koroonale lihtsamaks ohvriks. Sama jõusaaliga: see, et trenni vahelejäämine tekitab paanikat, on hetkel ainus probleem. Mis kõige õudsem on see, et tihti ei mõisteta, et ainus ebatervislik aspekt kõige selle juures pole mitte kaalust juurde võtmine, vaid just hirm selle ees.

Neljandaks ja viimaseks, need tegelased, kes kasutavad oma platvorme selleks, et jagadagi nippe karantiinis vormi hoidmiseks. Kui sul on sotsiaalmeedias hääl antud, kasuta seda viiruse kohta info jagamiseks. Anna võimalust inimestel annetada. Mida iganes. Suure platvormi omamine peaks andma võimaluse inimesi aidata, mitte ennast vihkama panna.

Jällegi, liikumine pole halb! Kui sul on võimalus jalutamas käia või tahad toas ringi tantsida, tee seda. Aga ainult siis kui sa tahad liigutada ja see teeb sind õnnelikuks. Ausalt, praegu pole maailmas tähtsaim asi “rannavormi” (mis on kõigil juba olemas muide) saavutamine/hoidmine.

Kokkuvõttes, palun kasutage oma häält, et keskenduda hetkeses kriisis abivajajatele. Parim viis enda eest hoolt kanda on puhata, toidust piisavalt energiat saada, oma lähedastega kontakti hoida (muidugi mitte kokku saades) ja ka käsi regulaarselt pestes.

Parimat lootes

Gretel