Hirmutoidud 2.0

Hei

Viimasel ajal on olnud väga raske mõelda uutele postituste teemadele. Arvatavasti sellepärast, et olen juba enamus teemasid blogis kajastanud. Paar inimest on soovitanud kirjutada uuesti hirmutoitudest. Alguses mulle see mõte väga meeltmööda polnud, aga sain aru, et taastumises on tähtsaim asi areng ja pidevalt paranemise poole rügamine, seega hirmutoitudest uuesti kirjutada näib vägagi loogilisena.

Hirmutoitudega (nagu ka üleüldiselt taastumisega) olen hetkel kuldses keskmises. Pole ta tegelikult nii kuldne midagi, tegelikult arvatavasti üks raskemaid ja nõmedamaid taastumise etappe üldse. Inimesed ei arva enam, et mul on midagi viga. Muidugi, teiste tunnustust ei peagi taastumiseks saama, aga toitumishäire armastab selliseid asju ära kasutada ja üritab mind veenda, et tagasiminek ja taastumise poolelijätmine on täiesti ok. Mis otseloomulikult ei vasta üldse tõele. Sama kehtib ka hirmutoitudele. Nüüd kus olen kaalust juurde võtnud, tunnen, et ma ei pea ennast enam ületama ja saan ka madalama kalorsusega ja turvalistemate toitudega väga hästi hakkama. Jällegi, täielik jama.
Hirmutoitudega on küll raskusi olnud, aga siiski, areng on märgatav. Kõige suurem edusamm avaldub arvatavasti koolitoidu söömises. Jah, mõndadel päevadel on oluliselt raskem ennast sööklasse vedada, aga ma teen seda siiski. Ja ma tunnen ise ka, et iga päevaga läheb aina kergemaks.

Taastumine tundub vahepeal nagu rasedus. Nälg, imelikud isud, füüsiline ja vaimne pingutus, päevade puudumine, punnis kõht, seedimisprobleemid, emotsioonide kõikumised… Mitte, et mul endal kogemust oleks, aga nii palju kui ma rasedaid olen pealt näinud ja rasedusest kuulnud, pakun, et umbes sellised need 9 kuud välja võivad näha. Miks ma selle võrdluse sisse tõin? Imelikud isud ja nälg. Okei, alustame viimasest. Kui mul oli ekstreemse nälja periood, oli mul raske uusi toite proovida. Tundub küll ebaloogiline, kuid asi oli selles, et sõin niigi palju ja uute toitude proovimine oli lihtsalt kurnav asi, millele kasvõi mõeldagi. Kui hullem nälg üle läks, proovisin paar nädalat hirmutoite süüa, kuid siis oli väike tagasilangus, millest püüan seni välja saada.
Järgmine asi, mis mind taastumises tugevalt on mõjutanud, on väga kahtlased isud. Okei, muda ega jääd ma süüa pole tahtnud, aga näiteks küpsised või ja soolaga kõlasid vahepeal kui kõige parem asi maailmas. Mis kõige imelikum aga, ma olen hakanud sööma asju, mida muidu minu menüüst kunagi ei leidnud. Selles mõttes, et ka enne toitumishäiret. Või, valge šokolaad, küüslauk, paprika, oad, magushapu kaste, sojakaste, riis… nimekiri võiks veelgi jätkuda. Ja paljud neist olid ka hirmutoitude seas. Pean nende asjade sööma hakkamist suureks edusammuks, sest iga asja esimene kord proovimine oli suur eneseületus. Esiteks tahab toitumishäire alati, et iga toit oleks perfektne. Muidugi asjadega, mida ma eluski varem pole söönud, kaasneb suur risk, et nad siiski vaatamata hullule isule mulle ikkagi ei meeldi. Teiseks kartsin ka vastupidist, et kui näiteks valge šokolaad mulle nüüd meeldib, on uus asi, mille peale “kaloreid kulutada”. Ehtne näide sellest, et toitumishäiret ei rahulda ükski asi.

Ehk osa teist mäletab ka seda listi, mis mul esimeses hirmutoitude blogipostituses oli.

Meeldetuletuseks
(jah, seal peaks seni kissell olema)

Selline süsteem minu jaoks kahjuks ei toiminud, sest paljud asjad, millele linnukese rõõmuga taha tõmbasin, said varem või hiljem jälle hirmutoiduks. Toitumishäirest taastumisega on selline jama lugu, et puhata ei saa kunagi. Ei saa olla nii, et “oi, proovisin täna šokolaadi süüa, nüüd aitab”. Oi ei. Kõik hirmutoidud, mis mul tagasi on tulnud, on sellepärast, et sõin neid korra ja arvasin, et sellest aitab. Olen õppinud, et ennast tuleb iga päev ületada. Vahet pole, mis faasis ma taastumisega olen. Toitu peaks kartma vaid siis, kui ta on surmavalt mürgine, halvaks läinud või indiviidile allergilist reaktsiooni põhjustav.

Igatahes, millistest hirmudest ma siis üle olen saanud? Põhiliselt tiirlevad paanikamõtted nüüd rohkem kalorite ja koguste ümber. Samas pole ma osasid asju sealt listist veel proovinudki. Siiski, hetkel ei karda ma enam nimekirjast ühtegi puuvilja, peale banaani. Viimast pole mitu kuud söönud ja hirm on jõudnud jälle minuni tagasi. Ka moosi ja koolitoidu hirmust olen üle saanud. Lihtsam on nüüd süüa ka kartulit, valmissalateid ja tavalist pastat. Pannkoogid on mu lemmik söök ja kindlaid pannkooke ma ei karda enam üldse, aga siin tulevadki mängu kalorid ja kogused, sest söön vaid üht sorti valmistehtud ja pakitud pannkooke.

Nagu ka esimeses postituses kirjutasin, küsitakse palju, et miks ma lihtsalt kätte ei võta ja ei söö siis hirmutoite. Kui asi oleks nii lihtne, poleks mul arvatavasti kunagi anoreksia väljakujunenud. Taastumine on pidev võitlus haiguse ja enda vahel, kus tihtipeale jääb peale ka haigus. Viimane tähendab muuhulgas ka seda, et panen poes kätte võetud kõrgema kalorsusega toidu tagasi ja võtan mõne turvalisema asja või mis veelgi parem, jätan üldse ostmata. Tähtis on mõista, et toitumishäirega inimene ei karda toitu ennast, vaid tagajärgi, mida söömine toob. See teebki hirmutoitude söömise raskeks, sest hirm on selle ees, kuidas see mind tulevikus mõjutab (loe: kui palju ma juurde võtan).

Tean, et olen viimastes postitustes suht negatiivne olnud, aga kuna ma ise pole praegu taastumisega n-ö sinapeal, pole ka palju rõõmusõnumeid jagada. Üks on kindel, taastuda ma tahan ja ausalt öeldes ma lihtsalt ei viitsi enam niimoodi elada.

Parimat lootes.

Gretel

Dieedikultuur

Hei.

Noogutage pead, kui olete kasvõi kord elus tundnud, et peate kaalust alla võtma. Või enda keha mingil muul viisil muutma. See postitus räägibki just sellest, miks ometi neid noogutusi just nii palju oli.

Kehakaal ja välimus on arvatavasti kõigile ühel või teisel ajahetkel olnud väga olulist rolli mängiv tegur. Tänapäeva ühiskonnas on see millegipärast ka normiks saanud. Kui keegi võtab kaalust alla, on see otsekohe “edusamm” ja kõige tähtsam asi selle inimese juures. Kui mina kaalust alla võtsin, ei näinud keegi, mis selle kaalulanguse taga oli ja kõik lihtsalt kiitsid mu välimust. Ja ma näen seda seni iga päev sotsiaalmeedias ka. Ülekaalulised saavad märkusi selle kohta, kuidas nad on laisad ja söövad liiga palju. Kaalust alla võtnud inimesed on ülistatud ja kõige tähtsamad. Ja mitte ainult kaalust alla võtnud inimesed vaid ka fitness influencerid. Tõde on aga see, et toidu “väärimine” raske trenni tõttu või iga kilokalori lugemine, et õigesse makrode vahekorda jääda ei ole normaalne. Patupäevad ei ole normaalsed. See, et inimestel üldse on “patupäevi” vaja näitab, et midagi on valesti. Pluss toit saab olla patune vaid siis, kui see on varastatud. Muidugi pole trenn absoluutselt halb, kui seda ei tehta söömise ärateenimiseks. Samuti on väga hea enda tervise eest hoolt kandes mõistlikult toituda, kuid mitte selleks, et ennast hullult piirata. Kas me tahame tõesti 60aastasena elule tagasi vaadata ja mõelda, kuidas me ei läinud oma sõbra sünnipäevapeole, sest pidime rasket jalatrenni tegema või kuidas me ei söönud väikeste sugulastega küpsisetorti, sest seal on liiga palju suhkrut ja kaloreid?

Dieedikultuur on hakanud ausalt öeldes igal pool levima. Mõelge mitut “fit” või rasvavaba toodet olete viimasel ajal poeriiulitel näinud. Tunnistan, söön neid asju isegi ja ehk sööks ka ilma toitumishäireta. Mõte ongi selles, et kas mõnda rasvavaba asja süüakse sellepärast, et see on maitselt ennem või sest kardetakse rohkemaid kilokaloreid tavalises versioonis. Rasv pole halb. Suhkur pole halb. Mõlemad on hädavajalikud. Õigetes kogustes tuleb kõike süüa ja selle õige koguse ütleb tervele inimesele ta enda keha. Raske on siis, kui dieedikultuurist ja rasvafoobiast mõjutatud inimene püüab enda keha kuulata. Miks? Kui teid oleks pikalt ignoreeritud ja korraga tahetakse jälle suhelda, oleks endalgi usaldusega probleeme.

Sotsiaalmeedia võib olla üks toksiline koht, kui seal end õigete inimestega ei ümbritseta. Eesti meedias on ürpiski tavapärane jagada näiteks “9 nippi, kuidas uuel aastal kaalust alla võtta” või “Adele on võtnud alla üle 50kg ja näeb nüüd suurepärane välja!”. Eriti vastikud (ausalt ei leia muud sõna) on paar kuud enne suve algust ilmuvad artiklid. “Kuidas saavutada suveks ilus rannafiguur”. Kõigil on see “ilus rannafiguur”: pange trikoo selga ja valmis. Kahju on ka emadest. Olen pealt näinud, kuidas äsja lapse saanud naine peaks justkui õnnelik olema, kuid tunneb hullu survet, et kaalust alla võtta. Ta keha on reaalselt just uue inimese loonud ja ühiskond märkab vaid kaalutõusu. Me oleme pidevalt ümbritsetud dieedi- ja trennijuttudega. Tunnen, et meedias kehtib põhimõte “mida peenem, seda parem”. Ühiskond on jõudnud punkti, kus peaaegu kõigil on rasvafoobia. Tahetakse välja näha nagu inimesed, kes elavad jõusaalis ja söövad päevas alla poole sellest, mida nende organism tegelikult vajab. Tahetakse, et kehal poleks millimeetritki rasva, hädavajalikku kehaosa, milleta organism on kaitseta.
Peale ajakirjanduse levib dieedikultuur muidugi ka mujal. Mäletan kui nägin postitust, kus toitumiskaval naine oli käinud sünnipäevapeol ja söönud nagu teisedki ning hiljem päris oma jälgijatelt, kas minna koriseva kõhuga magama või süüa kerge vahepala. Tol hetkel olin ise kõrvuni dieedikultuuris ja tänasin jumalat, et ma pidudel ei käi ja kui käingi, ei puutu ühtegi pakutavat sööki. Nüüd hakkab mul kurb, et inimesed on normaliseerinud sellise dilemma. Keha ignoreerimine ja nälgimine on mitte ainult normaalseks tehtud vaid ka juubeldatud. Nii tavaliseks on juba saanud täiskasvanute terve päeva menüüde postitused 1200 kilokalorilisest menüüst ja kommentaarid, kuidas tahetakse ka sellist tahtejõudu ja motivatsiooni. Milleks? Et enda keha näljutada ja hiljem ülesöömishoogu sattuda?

Mäletan, et kui kaalust alla olin võtnud ja kooli läksin, kirjutasid mulle nii mitmedki ja hüüdsid mind kas enda motivaatoriks või lihtsalt küsisid, kuidas ma seda kõike tegin. Eriti on mulle meelde jäänud üks sõnum, kus tüdruk ütles, et tema tahab ka ju tegelikult ilus olla. Mul on nii kahju, et ma jagasin tol hetkel nippe, kuidas kaalust alla võtta. Meie ilu pole defineeritud numbri järgi, mida kaal meile näitab. Ega ka teiste kommentaaride järgi meie välimuse kohta. Ilusana saab ennast tunda vaid see, kes ennast aktsepteerib sellisena, nagu ta on.
Vaatasin just paar päeva tagasi laulja Demi Lovato intervjuud (ka temal oli toitumishäire) ning ta ütles mulle väga meeldejäävad sõnad: “kui ma näen end peeglist ja tajun, et hakkan negatiivselt mõtlema, ei ütle ma endale, et armastan ennast ja ma olen nii ilus, sest ma ei usu seda. Ma ütlen, et ma olen nüüd tervislik ja ma aktsepteerin ennast.” Ma olen nii õnnelik, et ta enda teekonda jagab, sest olen isegi kuulnud, kuidas mõndadel on teiste kohta jultumust kommenteerida, kuidas keegi on “nii paksuks läinud”. Sellised kommentaarid soodustavad nii rasvafoobiat kui ka toitumishäireid.

Mul on kahju, et elame üshikonnas, kus toitumishäirele iseloomulik käitumine on midagi, mille üle uhkust tunda. Kurb, et väikesed lapsed peavad kuulma, kuidas nende vanemad on tublid, sest pole endale pikalt magusat lubanud või, et nad võivad süüa, sest nende sammulugeja näitab lõpuks 10000 sammu. Õudne mõelda, kuidas ajakirjanikud kirjutavad kaalulangetamisnippide kohta samal ajal, kui see kõik on noortele kättesaadav ja levitab lihtsalt veelgi enam probleemset mõtlemist toitumise ümber.
Me kõik oleme sündinud erinevatena. Kas kellelgi on täpselt samasugused sünnimärgid nagu nende vanematel? Või täpselt samasugune silmavärv nagu kohaliku kohviku teenindajal? Täpselt, ei ole. Miks ometi oleme ühiskonnana loonud ideaali, et oleksime kõik piitspeenikesed ja sööksime magustoiduks 2 viinamarja?

Parimat lootes

Gretel

Nälg

Hei.

Ma olen mitu korda maininud, et tahan kirjutada “ekstreemse nälja” ((inglise keeles extreme hunger)) kohta blogipostitust. Ma olen seda teemat väga pikalt edasi lükanud. Kui mul veel endal väga näljane periood oli taastumises, oli mul häbi sellest kirjutada, sest tundsin, et teen midagi valesti. Nüüd olen sellest faasist väljas ja arvan, et mõistan tänu meeletule uurimisele ja enda kogemusele “ekstreemse nälja” põhjuseid ja sisu.

Alguses seletan oma taustauuringutest saadud info põhjal, mis see “ekstreemne nälg” tegelikult on. Kui keha on pikal perioodil saanud vähem mikro- ja makrotoitaineid ning energiat kui ta eksisteerimiseks vajab, läheb ta nö ellujäämise režiimi. Kui jälle korralikult sööma hakata, ei tule keha sealt kohe välja, vaid üritab piisavalt varusid koguda, et järgmist kriisi üle oleks võimalik elada. See pole päris see sama, miks dieete vältida soovitatakse. Tavaliselt räägitakse dieeditajatele seda juhul, kui nad on oma teekonnal suutnud püsida maksimum kuu aega ja on peale seda suure söömaaja korraldanud (mis on ka täiesti normaalne ja naturaalne keha reaktsioon muide). Toitumishäire korral on olukord ekstreemne. Peale kuudepikkust näljutamist ja siis ka toidu kartmist on keha suure pinge all ja vajab tervislikuks saamiseks rasva ja kaalutõusu. Põhimõtteliselt on aju ja teised organid nurkasurutud ja peavad leidma mooduse, kuidas inimest energiat saama panna. Nii tekibki ekstreemne nälg.
Mina mõtlesin esialgu, et olen koperdanud ülesöömishäire otsa. Ülesöömishoogudel ja “ekstreemsel näljal” on tegelikult suur vahe. Ülesööja sööb nii kaua, et tal on füüsiliselt ebamugav. Ta sööb selleks, et mõnest emotsioonist vabaneda või probleemid unustada. Anoreksiast taastuja võib end leida aga suuri toidukoguseid süües reaalselt sellepärast, et ta ongi näljane. Mina isiklikult ei söönud kunagi siis, kui ma ei tahtnud süüa. Mu kõht koriseski iga poole tunni tagant ja ma andsin endale lubaduse kõiki näljasignaale kuulata.
Mõtlen sellele tihti nii: kui tavainimene on näiteks 4 päeva haige ja sööb selle aja jooksul umbes poole vähem kui ta tegelikult peaks, palub ta keha kaotatud energiat hiljem tagasi. Ja normaalne inimene vastab enda keha näljasignaalidele sellele pikemalt mõtlemata. Ütleme, et minu keha vajab päevas lihtsalt hakkama saamiseks vähemalt 2000kcal. Poolteist aastat sõin ma sellest umbes komandiku või vähem. Mu keha on kaotanud kohutavas koguses energiat, mis on talle elutähtis. Koos selle energiaga on kadunud ka suures osas tervis, mida ta nüüd tagasi nõuabki.

Nüüd kui te teate, milles asi üldse seisneb ja miks selline nälg esineb, jagan ka enda kogemust. Minul hakkas “ekstreemne nälg” kooli esimesel päeval. Olin minnie maud meetodit (mul on varasemast ka sellel teemal postitus) jälginud umbes 2 nädalat, aga teadsin sisimas, et piiran ennast pidevalt. Mäletan, kuidas jõudsin aktustelt koju ja sõin terve pannitäie ahjukana ära. Ja peale seda sõin veel. Ja veel. Ma pidin sööma iga poole tunni tagant. Ma ei saanud seda nälga ignoreeridagi, sest muidu võttis silme eest mustaks ja süda läks pahaks.
Vahepeal oli tunne, et ma ei saagi kunagi normaalseks. Iga päev olin koolist koju tulles nii näljane, et sõingi kogu aeg. Minu probleem oli ka selles, et jäin siiski enda turvaliste toiduvalikute juurde, mis on kõik madala kalorsusega. Kuna mu keha otsis energiat ja mina seda talle ei andnud, olingi sunnitud vahetpidamata sööma. Viga oli ka see, et lugesin ikkagi peas kilokaloreid edasi.
Ma ei tea, palju ma juurde võtsin selle ajaga, endal muidugi tunne, et kohutavalt. Samas tundsin ise ka, et kaalutõus oli pigem alguses järsk ja hiljem jõudis mu ainevahetus kõigega kaasa. Väga imelikud olid ka õhtused ja öised higistamised. Kuna mu ainevahetus põletas suurtes kogustes toitu, hakkasin päeva lõpus kohutavalt higistama. Arvatavasti suudate ette kujutada kui veider oli mul sügisel akent pärani lahti teha kui olin üle aasta ahju kõrval külmetanud.
Minul kestis “ekstreemne nälg” septembri algusest-novembri lõpuni umbes. Iga kuuga rahunes nälg ka veidi maha. Ausalt öeldes oli see üks õudsemaid kogemusi, sest isegi kui teadsin miks kõik toimub, tundsin ikkagi, et olen täiesti valele teele sattunud. Samas oli see ka üks kõige õpetlikumaid ja tähtsamaid taastumise osasid. Ma olen tänu sellele perioodile õppinud, et ma saan oma keha usaldada. Isegi kui ma tunnen, et näen juba välja, nagu vanasti, siis ma loodan, et see siiski pole nii. Ma pole seni pidanud uusi riideid ostma, seega arvatavasti polegi. Lisaks tean, et iga etapp saab ühel või teisel hetkel läbi. Isegi kui ma arvasin, et ma jäängi terveks eluks õgima, siis nii see pole. Tähtsaim õppetund mille sain oli see, et enda keha pole mõtet ignoreerida. Mitte keegi teine ei tea, mida sinu organism vajab- jah, isegi mitte need internetipõhised kalorikalkulaatorid (mu kunagine sõltuvus). Pole mõtet võrrelda end kellegi teisega või “normaalsusega”. Kuskil pole ju tegelikult kirjas, mis on normaalne ja mis mitte. Igaüks peab leidma täpselt selle, mis tema jaoks sobib.

Loodan, et õppisite midagi uut. Ja kui keegi lugejatest läheb praegu samast asjast läbi, teadke, et see on ajutine ja pole üldse häbiväärne! Usaldage oma keha, sest see on ainus viis paranemiseks.

Parimat lootes

Gretel.

Tagasilangused

Hei.

Ma tean, pole jälle ammu kirjutanud. Praegu on mul reaalselt põhjus ka: aastavahetus, šokeerivad uudised, sünnipäev ja tagasi kooli. Palju on toimunud ja ma olen päris mitmel korral mõelnud arvutit kätte võtta ja kirjutada, aga lihtsalt pole ajaliselt jõudnud.
Kirjutan vist alguses lühidalt sellest, mis siis selle 3 nädala jooksul toimuda on jõudnud ja siis lähen postituse teema juurde.
Aastavahetus ja viimane vaheaja nädal olid pigem kurvad ja väga ootamatuid sündmusi täis. Ma detailidesse laskuma ei hakka, aga vahel paneb imestama, et kuidas ikka alati on nii, et kui sajab, siis kallab.
Kooli tagasi minnes oli juba niigi kurb meeleolu ja siis hakkas päris pingeline periood pihta. Seni kestab, aga pole muud kui lihtsalt ennast kokku võtta ja (uurimis)töö ära teha. No ja siis oli vahepeal mu sünnipäev, mis oli väga tore tegelikult. Mu parim sõber korraldas mulle üllatuspeo ja armas oli näha, et ma pole üksi, isegi, kui vahel selline tunne on.

Igatahes, tahtsin täna lähemalt kirjutada tagasilangustest. Tunnen, et inimestel on väga tihti vale arusaam sellest, millised need halvemad perioodid taastumises on. Jah, võimalik on see, et taastuja lõpetabki täielikult söömise ja on tagasi alguses. On täiesti olemas ka tõenäosus, et peabki alustama täiesti algusest või siis uuesti haiglaravile minema. Aga see ei pruugi alati olla nii.
Ma ei ütle, et täiesti algusesse tagasilangemine on kerge, muidugi mitte. See toob kaasa tülisid lähedastega, pettumust ja valu, aga nii imelikult kui see ka tervele inimesele ei tunduks, toob see kaasa ka taastumise ärateenimise tunde. Kui ma suvel peale pooleteise kuu jälle söömisega hüvasti jätsin, tundsin, et nüüd on mu toitumishäire ikka tõeline. Tundsin, et pidin just selle tagasilangusega seda kõigile tõestama. Nüüd kui seda kirjutan, hakkab endalgi imelik, et kas mu mõistus oli siis olematu (arvatavasti on seni), aga ei tohi unustada, et toitumishäire paneb tegema väga palju rumalaid asju. Lõppude-lõpuks tahab haigus, et sa lihtsalt surmani nälgiksid, seega ega sealt mingeid adekvaatseid mõtteid oodata ju ei saagi. Igatahes, mõte on selles, et “täieliku tagasilanguse” puhul tunneb enamasti toitumishäire põdeja ennast taastumisväärsena.
Raskem on siis, kui tagasilangus ei ole teistele märgatav. Inimesed ei taju tihti, et kui taastuja isegi sööb kõik oma vahepalad ja peamised toidukorrad ära, ei tähenda see, et ta ei piiraks ennast kogu aeg. Täpselt see, kus mina praegu omadega olen. Jah, ma söön, aga ma tean ise, et ma ei söö piisavalt. Iga toidukorra ajal otsin ikka madalamat kalorsust ja üritan päeval võimalikult vähe süüa üleüldiselt. Tahan kauem koolis olla lihtsalt selleks, et mul tühja kõhu puhul poleks lihtsalt võimalik süüa midagi. Aga paljud teised seda ei märka. Ma ei saa öelda, et mitte keegi, sest mu vanaisa ja parim sõber on küll mitu korda muretsenud.
Sellisest tagasilangusest on väga raske välja tulla. Peas toimub kahe hääle vahel pidev võitlus. Mina ise tean, et söön liiga vähe ja olen tegelikult tihti näljane. Anoreksia aga väidab, et olen liialt juurde võtnud ja ei peagi enam palju sööma. Ja nii iga päev ja iga minut. Tundub, et jäängi igavesti selliseks.

Tagasilanguseks on mitmeid põhjuseid:

  • kommentaar taastuja enda kohta;
  • kommentaar taastuja toiduportsjonite kohta;
  • kaalutõus;
  • suurem nälg kui tavaliselt;
  • väiksem nälg kui tavaliselt;
  • pidustused;
  • tülid või muud probleemid eraelus;
  • raskused koolis;
  • teised vaimse tervise häired;
  • sotsiaalmeedias valeinfo lugemine;
  • võrdlusmoment jpm.

Nii palju asju on, mis võivad taastuja kas tagasi algusesse või rajalt maha lükata, siin vaid mõned näited neist.
Nüüd peaks siis tulema koht, kus jagan, mis mind on aidanud tagasilangusest väljatulekul. Esimesest tagasilangusest motiveeris mind üle saama mu vanaema, töö ja gümnaasiumi lõpetamine. Nüüd üritan motivatsiooni ammutada mujalt: õiged eeskujud sotsiaalmeedias, sõbrad, ülikooli astumine, hobid ja tulevik üleüldiselt. Kuigi ma veel tagasi rajale pole saanud, tean siiski, et muud varianti lihtsalt pole. Ma ei jaksa enam niimoodi elada ja pean taastumisele 100% pühenduma.
Kokkuvõttes tahan selle postitusega öelda kaht: iga tagasilangus ei ole söömise lõpetamine ning et väga paljud faktorid mõjutavad taastuja teekonda tervenemisel. Taastujad võivad sellisesse tagasilangusesse kinni jääda aastateks ja väita, et kõik on korras. Arvatavasti pole kellelgi põhjust ka pealtnäha muretseda, sest taastuja otseselt ei nälgi.

Toitumishäirest taastumine on nagu leek. Kui sa toitumishäirele jõudu juurde ei anna, kustub ta vaikselt. Kui sa taastumisele täielikult pühendud ning oma edusammudega talle justkui vee peale valad, kustub ta kiiremini. Kuid iga oks, mille sa leeki viskad on justkui võimalus, mille sa annad toitumishäirele võimutsemiseks ning mis muudab selle põleva leegi aina hiiglaslikumaks.

Loodan, et õppisite siit postitusest ehk midagi uut. Samuti loodan, et see vastik jaanuar saab varsti läbi ja kooliaasta lõpp hakkab ka paistma. Reaalselt, kellele üldse meeldib jaanuar? Mu sünnikuu, aga samas ka kõige vihatum kuu. Kokkusattumus? Vaevalt.

Parimat lootes.

Gretel

Uus aasta, uus mina?

Hei.

Ongi jõulud selleks aastaks läbi. Alustan postitust lühikese kokkuvõttega enda jõuludest ja siis lähen alles selle postituse tegeliku teema juurde.

Jõulud olid, on ja jäävad minu lemmikuks ajaks aastas. Kui ma saaks olla professionaalne kaunistaja või kingituste tegija, ma oleks ka. Ausalt, kui mul filmindusest midagi välja ei tule, on minul üheotsapilet Lapimaale käes. Kahjuks aga ei võta ükski vaimse tervise häire jõuludeks puhkust, pigem vastupidi, nad tahavad su õnne piirata nii palju kui võimalik. Eelmise aasta jõuludest on mul nii selgelt meeles lihtsalt paanika, sest ma ju ei teadnud kõige kalorsust, mida pakuti. Ja see aasta polnud erinev. Ma valetaks, kui ma ütleks, et erinevus tulenes ainult sellest, et ma ei kuulanud seda paanikat, sest ma piirasin ennast palju. Ja sellest on väga kahju, sest ma tean ju ise ka, et ma rikkusin enda jaoks 3. aastat järjest lemmik päeva ära.
Üldse olen viimase pooleteise kuu jooksul tagasi langenud. Ütlesingi (kirjutasin) välja. Ma ei tea, ma ise vist olen seda pigem eitanud. Teadsin, aga ei teadvustanud endale. Valetasin, et kõik on korras. Kohe, kui see hull näljane aeg mööda läks, hakkasin ennast piirama ja kilokaloreid igas väiksemaski asjas jälle lugema. Ma ei teadvustanud vist, või noh mis vist, kindlasti sellepärast, et “ma ju ikkagi söön”. Mis siis, et põhimõtteliselt poole võrra vähem, kui mu varasem miinimum. Ja sellest uuest “miinimumist” on saanud nüüdseks hoopis maksimum. Olen jälle tagasi selles tupikus, et mida vähem ma söön, seda tublim ja parem ma olen. Aga kas ma tahan terve elu elada, jälgides mingit maksimumi, mida ma endale seadnud olen? Kas ma tahan iga kord paanikasse sattuda, kui söön veidi rohkem? Ei, aga seda on raske endaletunnistada, sest ma kardan ikka veel varasemasse kaalu tagasi sattuda. Igatahes, ma tahan tagasilangustest täiesti eraldi postituse teha, sest mul on endal selline tunne, et paljud arvavad, et siis ongi toitumishäire enda algsel kujul tagasi, aga päris nii ikka pole. Sa võid süüa, aga ikkagi mitte 100% taastumisele pühenduda.

Täna tahtsin hoopis kirjutada uusaastalubadustest. Ma tegelikult pole “uus aasta, uus mina” inimene ega ka eriline lubaduste andja. Lubadusi ma annan, aga ma ei kirjuta neid välja, pigem mõtlen põhjalikult läbi, mida ma võiksin saavutada, millest vabaneda ja mida uut õppida. Viimase nädala jooksul olen märganud, et teiste uusaasta lubadused võivad ka päris problemaatilised olla toitumishäirest taastujale. Või pigem uusaasta lubadused on tihti vaimsusele ebatervisliku sõnastuse või motiiviga. Umbes 8 inimesel 10st on kui mitte ainus lubadus, siis paljude eesmärkide seas, kaalust alla võtta. Ma olen ka ise seal olnud. Jah, kindlasti, kui kaal on nii kõrge, et mõjutab tervist ja heaolu juba negatiivselt, ongi kaalust alla võtmine mõttekas. Aga jällegi, kuna ise olen seal punktis olnud, siis tean, et enamus inimesi arvavad, et madal kaal toob hea enesetunde ja kogu rõõmu maailmas. Noh, ma vist ei pea kirjutama, et nii see pole, sest seda blogi polekski, kui oleks. Ma võin tõdeda, et jah, peenike on hea olla. Nii ilus on kuulda neid komplimente, et sa näed hea välja, sest oled kaalust alla võtnud. Aga see on ka kõik. Need on vaid hetked. Teisele poole jäävad kõik need nutetud pisarad, koju jäädud päevad, kogemata jäänud hetked, valudes piineldud tunnid, tühjad taldrikud. Kas see kõik on seda väärt? Selle asemel, et lubada kaalulangust, miks me ei võiks lubada enda keha austamist ja armastamist sellisena, nagu ta on? Miks me ei võiks lubada lihtsalt rohkem kuulata enda keha? Olla mõistlik oma toiduvalikus?
Nähes kõiki neid kaalulanguse lubadusi, tekib mul väga halb enesetunne. Kui sa oled veetnud üle aasta olles see, kes sööb kõige vähem, teeb kõige rohkem trenni ja võtab kaalust alla, on raske tõdeda, et korraga on sul vaja kaalus juurde võtta. Mitte ainult kaalus, vaid ka elus. On vaja tagasi saada kõik need võimalused, mis elu veel toob.

Otsustasin teile vahelduseks välja tuua need lubadused, millele olen mina mõelnud. Kindlasti pole mingit “uus aasta, uus mina”, pigem “uus aasta, vana mina, aga uus võimalus eluks”:

  1. Kõige ettearvatavam: pühendun taastumisele 100%. Anoreksia on mu elust piisavalt võtnud, on aeg muutuseks.
  2. Ükskõik millise kehaga ma ka taastumisest välja ei astu, ma lepin sellega ja õpin ajapikku ka seda armastama. Tähtis on teada, et armastus tuleb vaid siis, kui oled leppinud. Ehk oli Tammsaarel õigus, kui ta kirjutas, et “tee tööd ja näe vaeva, siis tuleb ka armastus”. Tehtud töö ja vaev ongi kehaga leppimine ja selle aktsepteerimine.
  3. Veedan võimalikult palju aega lähedastega. Jällegi, olen haiguse tõttu palju kvaliteetaega tuulde lasknud, kuid kunagi pole hilja seda heastada.
  4. Pühendun asjadele, mida tõsiselt armastan. Ma tahan väga õppida rohkem fotograafia ja videokunsti kohta. Samuti tahan rohkem õppida eesti keelt ja kirjutamist. Varem polnud mul lihtsalt nende asjade jaoks energiat.
  5. Astun mugavustsoonist võimalikult palju välja. Muidugi mitte punktini, kus see minu taastumist negatiivselt mõjutama hakkab, vaid nii kaua, kui see mind aitab ja mulle uusi väljakutseid pakub. Siia alla käib ka reisimine. Reisimine on toitumishäirega minu nr 1 õudusunenägu, aga see vihjabki sellele, et tuleb lennukile hüpata ja lihtsalt minna.
  6. Väärtustan end ja sean enda heaolu esmatähtsaks. See ei tähenda absoluutselt isekust. Teisiti ma lihtsalt sellest haigusest vabaks ei saa. Vahel tuleb keelduda asjadest vaid seetõttu, et see rikuks minu heaolu. Ja see on okei.
  7. Lõpetan enda süüdistamise. Ma süüdistan ennast reaalselt kõiges. Mu vanaema on samasugune, seega minu puhul kas geenid või lihtsalt kasvades sellise käitumisviisi nägemine. Ma ei vastuta iga maailmas toimuva probleemi eest ja ma ei saa kõiki ka lahendada.

Mul on veel mõningaid lubadusi, mis pole üldse taastumisega seotud, aga see siin on mu nö top7. Ma annan 2020. aastal iga päev endast parima, et ma saaksin hakata oma unistuste poole pürgima. Ilma taastumiseta ma ei saa kunagi omandada haridust, millest olen olen aastaid unistanud, ma ei saa kolida enda unistuste riiki. Ilma taastumiseta ma ei saa enam kunagi elada ja seda ma ju ometi ei taha.

Ma loodan, et mitte ainult järgmine aasta vaid terve kümnend on täis enda unistustele lähemale jõudmist. Ma olen elevil ja närvis, kuid ühte ma tean: ma olen õigel teel ja ma loodan, et ma siit enam kõrvale ei kaldu.

Ilusat uut aastat kõigile ja no ma ei tea, kas ma teen selle nalja või ei…kohtume järgmisel kümnendil! (tean, originaalne)

Parimat lootes.

Gretel

Pool aastat

Hei.

No kes oleks osanud arvata. Pool aastat on möödas sellest, kui otsustasin, et ehk ei tasu veel surra (sest üllatus-üllatus: nälgimine viib surmani, šokeeriv, tean). Pool aastat sellest, kui sain aru, et ma mitte ei ela vaid eksisteerin.
Taastumise alguses ma ei osanud oodata (seni ei oska), millal see kõik läbi saab. Aga ma üritasin kindlasti protsessi kiirendada ja mõtlesin, et ehk 2020 aastal olen juba terve ja elan jälle nagu varem. Nii see pole, aga ma ei tahagi, et oleks. Ei, muidugi, kui ma oleks taastumisega jõudsalt edenenud, poleks mul midagi selle vastu. Loomulikult ma tahaksin mitte pidevalt kaalutõusu karta ja süüa enda näljasignaalidele vastavalt, aga kõik ei toimu nii kiiresti ja ma ei taha enam sündmusi kiirustada. Mingu nii kaua kui vaja, peaasi, et ikka paremuse poole.

Mõtlesin pikalt, mida selles postituseks kirjutada. Juhuslikult nägin eile üht videot 18 asjast, mida inimene oli 18 eluaasta jooksul õppinud ja tekkiski mõte. Kuna ma olen taastunud pool aastat, ei hakka ma 0,5 asjast rääkima, vaid võtan aluseks hoopis 6 kuud ja kirjutangi 6 asjast, mida olen seni õppinud.

  1. Mu kehakaal ei loe. Esimeses postituses kirjutasin ainult numbrites. Fookus oligi elus vaid numbritel. Mitu kalorit, mitu kilo, mitu cm, mitu tundi. Kurnav elu. Aga tuleb välja, et numbrid ei oma mitte mingit tähtsust. Ma võisin oma tagasilanguse ajal kaaluda rohkem kui toitumishäire enda ajal, aga see ei tähendanud, et mu seis oleks kuidagigi parem olnud. Pigem vastupidi. Ma pole ennast kaalunud septembrist ja ma ei taha ka. Kaalumine tekitab minus paanikat, sest mu keha ja mõistus on seda igapäevast kaalumist kogenud.
    See, et ma olen nähtavalt juurde võtnud ei võrdu sellega, et ma olen taastunud. Ei. Mul on veel pikk tee ees. Pean mõistma, et mu kontide nähtavus ei määra minu olulisust.
  2. Taastumine on nii palju rohkem kui kaalus juurde võtmine. Seostub eelmise punktiga. Tihti taastub füüsiline pool palju kiiremini kui vaimne. Ja see võib olla üks hirmutavamaid asju, sest sa oled kaalus juurde võtnud, aga seni kardad veel teatud toite või teatud koguseid. Tekib tunne, nagu poleks enam ruumi või aega taastuda, muidu võtad liialt juurde. Reaalsus on see, et liialt juurde võtmist ei eksisteeri. Su kehal on oma kindel kaalupunkt, kus ta on terve ja õnnelik ning kuhu ta jääb ilma, et peaksid toitu piirama ja hullu trenni tegema.
    Tänu taastumisele olen kogenud nii palju uusi asju, saanud uusi sõpru, hakanud tegelema uute hobidega ja mis kõige tähtsam, kogenud reaalset rõõmu. Ma olen varem ka kirjutanud, kuidas emotsioonide uuesti kogemine on väga sürreaalne tunne ja ausalt, ongi.
  3. Mu heaolu ei pea sõltuma sellest, mida minust arvatakse. Ma olen elanud pika elu kartes, mida inimesed mu ümber arvavad. Küsides endalt, kas ma olen piisav või ehk liiga imelik. Viimase poole aasta jooksul olen ma enda ja elu kohta nii palju uut õppinud. Ma olen aru saanud, et kui keegi nt arvab, et see, mida ma siin blogis kirjutan, on mõttetu häma või lihtsalt räägib mu seljataga minu taastumisest, siis see on lihtsalt vastik. Vastik selles mõttes, et ma ei kujuta ennast kunagi ette midagi sellist tegemas. Mul on nendest inimestest kahju. Selleks, et hakata toitumishäirega inimest halvustama ja taga rääkima, peab iseendaga ikka palju probleeme olema. Samuti olen ma aru saanud, et see ei pea mind heidutama. Ma õpin ennast armastama ja hindama sellisena nagu ma olen ja loodan, et kõik teised suudavad samuti.
  4. Elu ei saa ette planeerida. Oma planeerimishullust olen ka siin varem maininud. Ma ei ütle, et ma olen sellest üle saanud, aga ma olen kindlasti hakanud mõistma, et no alati ei kuku nii välja, nagu olen oodanud ja mis siis. Plaane peab oskama muuta ja mugavdada vastavalt vajadusele. Alati pole poes just seda leiba, mida mina söön ja tahan, siis tuleb lihtsalt leppida mõne teisega, mitte nälgida sellepärast. Alati ei saa enda päeva minut-minutilt ette planeerida, sest midagi muud võib iga kell ette hüpata. Ja see on okei. See on osa elust.
  5. Ma ei võta terve elu kaalus juurde. Tagasi kaaluteema juures. Ühel hetkel, kui hakkasin kaalus juurde võtma mõtlesin, et nii ongi. Ma võtan aina juurde ja juurde kuni olen jälle ülekaaluline ja ehk veel rohkemgi ülekaalus. Jällegi, nii see päris ei toimi. Kehad muutuvad. Energiavajadused muutuvad. Ainevahetused kiirenevad ja aeglustuvad. Nii nagu ei võtnud ma samal kogusel lõputult alla, ei võta ma ka samal kogusel lõputult juurde. Jah, ma võin oma kaalupunktist mingil hetkel veidi üle minna, kuid kui ainevahetus kõigele järgi jõuab, naaseb keha enda mugavasse tsooni ja sinna ka jääb, ilma, et peaksin end näljutama. Iga keha jaoks on see mugav koht erinev, seega eks näis, mida elu toob.
  6. Kui head inimesed mind ümbritsevad. Ma ei tea, mida ma teeks ilma inimesteta mu ümber. Mu sõbrad aitavad ja toetavad alati ning tean, et saan neile iga hetk rääkida oma muredest. Ma olen ka tänu blogile uusi tutvusi loonud ja sõpru saanud, mis on nii tore. Samuti olen tagasisidet saanud inimestelt, kes ise taastuvad või on taastunud. Nad väidavad, et mu blogi on aidanud. Mul on suurepärased õpetajad, kes ikka aeg-ajalt uurivad mu käekäigu kohta. Eriti minu uurimistöö juhendaja on ikka üks armas inimene. Muretseb minu pärast ja jällegi, saan alati ja kõigest temaga rääkida. Muidugi on ka minu perekond üli toetav.
    Kõige tähtsam- mu parim sõber. Te ei kujuta ette ka, milliseid draamasid ta minuga on pidanud üle elama, aga ta ei anna kunagi alla ja on parim inimene, keda ma tean. Kui ma ütlen, et ma ei viitsiks endasugusega suhelda, sest ma olen reaalselt solvunud mitte millegi peale, siis ma mõtlengi seda. Ma ei tea, mida ma olen teinud, et temasugust sõpra ära teenida. Juustune, aga tõsi.

Mis ma ikka muud oskan öelda. Jõulud varsti käes ja siis juba 2020. Vau, selline tunne nagu 2018 ja 2019 on olnud kõige kiiremad aastad ning lihtsalt raisku läinud, kuid samas see piin on lihtsalt veninud. Toitumishäire kaudu pole ma mitte ainult anoreksiaga lähemalt tutvunud, vaid ka iseendaga. Ma lihtsalt soovin, et ma oleks suutnud ennast tundma õppida toitumishäireta.
Ma arvan, et sel aastal jõuan veel ühe postituse valmis kirjutada, kui ei, siis rõõmsaid jõulupühi ja ilusat uut aastat! Nautige kõike (k.a toitu, väike märge iseendale ja kõigile, kes seda vajasid) ja pidage meeles, et parim kingitus on koos veedetud aeg ja mälestused.

1.kuu lõpp. Oehh, mälestused. Ainuke, mida sellest pildist välja ei loe, on mu hirm esimest korda kooki süüa u pooleteise aasta jooksul.
Üks hilisemaid ja kõige suvalisemaid pilte minust. Radikad seni mu parimad sõbrad.

Parimat lootes.

Gretel

Aga…sa ei näe ju välja nagu anorektik?

Hei.

Tegelikult lubasin endale, et kirjutan tihedamini, aga no ei ole õnnestunud. Ausalt öeldes, ega mul mingit vabandust ei ole. Igal reedel mõtlen suured plaanid nädalavahetuseks välja, et mida kõike ma ka ära ei jõua teha, aga enne kui ma pilgutadagi jõuan on esmaspäev käes ja uus nädal täies hoos.
Aga postituse teema juurde. Ma ei tea, kas keegi on täheldanud, aga ma pole palju toitumishäire füüsilistest nähtudest/tagajärgedest kirjutanud. Miks? Nagu ka Maailma Terviseorganisatsiooni kodulehel seisab, on toitumishäire vaimne haigus. Tungiv soov kaalu muudkui vähendada ja nälgida tuleb siiski inimese vaimsest poolest. Toitumishäired on kavalad, ka mina õppisin kiiresti väga veenva valetamise ära vaid selleks, et enda mugavustsooni jääda. See on ka põhjus, miks kunagi ei tea, mis tegelikult inimesega toimub. Me ei näe teiste mõtteid ega igapäevaseid teguviise. Igatahes, pühendan selle postituse füüsilisele tervisele, mis jah, on väga tähtis, aga mitte olulisem kui vaimne heaolu. Ma ei taha absoluutselt, et see postitus kuidagi valesti mõjuks. Pigem soovin just näidata, mida teevad toitumishäired organismiga. Ja muidugi, postitus põhineb minu kogemusel.

Esimene asi, mis juhtus väga varakult, kui mul polnud õrna aimu ka, et juba on välja kujunenud anoreksia, on rindkere valu. Esimeses postituses kirjutasin, et need olid 100% kindlalt sapikividest, sest siis ma olingi selles kindel. Oleme vanaisaga sel teemal hiljuti vestelnud ning jõudnud järelduseni, et arvatavasti oli see hoopis mu keha kurnatuse pärast. Jah, ka sapikivid võivad tekkida kiire kaalulanguse tagajärjel, kuid arvatavasti piinaks nad nüüd mind rohkem, sest ma söön vahel ka asju, mis sapipõit ärritavad. Kuna mu seedimine oli täiesti korrast ära, on see üsna loogiline, et keha oli stressis. Kui konkreetseid valusid lähemalt kirjeldada, ei oska ma midagi muud öelda, kui et vihavaenlasele ka ei sooviks. Kolm päeva ei saanud ma voodist reaalselt püsti. Kui ma juhul tõusingi püsti, siis läks silme eest mustaks ja kõrvust lõi vilisema, seega ega see kuhugi ei viinud. Söögist ei saanud u nädal midagi kuulda, sest kõik ajas oksele. Arvatavasti tekib paljudel küsimus, et miks ma ei kutsunud kiirabi. Ma kartsin haiglatoitu. Kartsin, et mulle tehakse operatsioon, mis takistab mind trenni tegemast. Nii et ma lihtsalt lamasingi voodis, pilt silme eest must, kõrvus vilin ja nutsin.

Järgmise asjana kadusid mul päevad. Sellest olen ma ka rääkinud ja no mis seal ikka muud öelda, kui et see on kohutav. Põhimõtteliselt, mida aeg edasi, seda rohkem mu keha rikutud saab, sest ta ei puhasta iseennast. Lisaks sellele olen ma alati tahtnud (oma kolmekümnendates) emaks saada ning ka see tõenäosus väheneb iga päevaga.

Külmatunne. Kust ma pihta hakkan. Varem ma kannatasin väga hästi külma. Arvatavasti liiga hästi. Mäletan vanaisaga lumes sumpamist ja talvejopedes külmetavate sõprade kõrval pusaväel seismist. Kuna mul on nüüd külmaga veidi paremad lood juba, tean öelda, et anorektiku külmatunne pole see, mis normaalsel (toitumishäireta) inimesel. Teatud tingimustes on külm on igal inimesel. See külm, mida ma tundsin, oli veidi erinev. Selline tunne oli, et kunagi ei saa sooja. Mul hakkas füüsiliselt halb kui mul külm oli, sest ma tundsin, et sellest pole lihtsalt pääsu. Ma ei soojenenudki kunagi päriselt üles. Näiteks, sulatasin ma enda jopet, sest seisin ahju ääres, aga mul endal polnud absoluutselt soegi, rääkimata veel palavusest. Kodus istusin kogu aeg tulikuuma ahju vastas. Suvel käisin 20 kraadiga pusa, 2 paari pükste ja jopega ringi. Eks mind vaadati imelikult, aga mul polnud reaalselt muud valikut, sest muidu oleks mul külm olnud.
Sellest külmatundest tulid ka jalavalud ja jäsemete pidev suremine, seda tuleb ette senimaani. Väikesest saati on mul millegipärast jalad kohutavalt valutama hakanud külmaga ja no pole ka ime, et nad pidevalt muret tekitasid kui ma alati lõdisesin. Nii jalad kui käed surid ja surevad kogu aeg, pean neid tihti raputama, et nad üles ärkaksid ja vereringe jälle toimima hakkaks.

See nüüd ei juhtu väga tihti, aga juhtus minu puhul. Mu kiire kaalulangus surus mul jalas närvi kinni, mistõttu on mul vasak jalg halvatud. Eelmine aasta ma kõndisin mitu kuud väga imelikult, sest u põlvest kuni varbaotsteni on mul jalg surnud. Kui ma jalga sealt puudutan, on selline “läbi vati” puudutamise tunne. Ja kuna ma olen pikk, taastub minu jalake umbes 3 aastat. Ma kõnnin nüüd palju paremini, ma ei pea jalga tehislikult põlvest üli kõrgele tõstma, aga seda vaid osaliselt paranemise tõttu, peamiselt siiski harjumus. Ma ei saa väga paljusid asju teha: hüpata, täiesti lonkamata kõndida, suusatada ja uisutada jpm. Kusjuures, põnev fakt, kui käisin ENMG uuringul, (pannakse nõel lihasesse ja hakatakse elektrit närvidesse laskma, et näha kuidas nad reageerivad) siis pool tundi läks mu jalgade soojendamisele, sest nad olid lihtsalt liiga külmad, et närvid üldse töötada saaksid.

Madal vererõhk ja kõik sellega kaasnev. Minu vanuses peaks vererõhk langema sinna 120-80 kanti, arstid on öelnud, et isegi veidi kõrgemale minu pikkuse juures. Minu ülemine vererõhk on tavaliselt kuskil 95-100, heal päeval 105. Madala vererõhuga kaasneb pea ringi käimine, häiritud keskendumine, vahel õrnad peavalud, iiveldus jms.

Ja viimasena, järsk kaalulangus. Viimasena tõin selle välja, sest see pole esmatähtis. Ausalt, mina kandsin alati suuri riideid ja inimesed ei pruukinud tähele pannagi, et ma olin alakaalus. Ja isegi kui ma poleks olnud alakaalus, ei oleks see tähendanud, et ma terve olin/olen. Minu suhe toiduga oli ja on haiglane ning seda ei defineeri minu kaal, vaid mõtted. Ma varjasin kogu aeg konte, mis igalt poolt välja punnitasid, sest ma ei tahtnud, et keegi muretseks. Kontide väljasolekuga kaasnesid väga paljud sinikad, eriti põlvedel. Lisaks lõin ma pidevalt selga, puusa ja käsi ära. Ma vihkan veresooni, aga paraku on need mul päris tihti korralikult väljas, sest lihtsalt rasvakiht on nii õhuke peal.

Jällegi, ma ei taha, et keegi seda postitust kuidagi valesti võtaks. Esiteks, ma ei kirjutanud seda haletsemiseks, vaid selleks, et tuua välja kohutavad asjad, mida üks psüühikahäire võib organismiga teha. Et näidata kui vale on arusaam, et inimesed mõtlevad endale välja toitumishäire selleks, et lihtsamini elada. Nagu tõsiselt, olen isegi kokku puutunud arvamusega, et ma olen kogu selle jama välja mõelnud.
Teiseks, tean, et ise oleks totaalselt haige mõistuse juures võtnud kõiki neid punkte veel kui eesmärke. Palun, kui keegi loeb, kellel on ka toitumishäire või kes taastub ja kellel kasvõi selline mõte korraks turgatab, see pole seda väärt. Ma ei kahetse midagi muud elus rohkem kui seda, mida ma oma kehale teinud olen. Ja mina pole ainuke kannataja. Kannatasid ja seni kannatavad kõik mu ümber. Taastumine on nii raske ja ma ei hakka varjama, et vahel käitun ikka väga halvasti oma lähedastega. Mõelge nüüd, kas vaid peenikeseks saamine on seda kõike väärt, kui anoreksia võib ka tappa? Me pole siia maailma loodud, et kaalust alla võtta, püüan ennast seda iga päev rohkem uskuma panna.

Parimat lootes.

Gretel

Võidud ja kaotused taastumises

Hei.

Eelmisest postitusest pole väga kaua aega möödas, aga võin öelda, et tunnen ennast juba palju paremini. Võitudest ja kaotustest rääkida oli mul tegelikult ammu plaanis, aga tundsin kogu aeg, et olen taastunud liiga lühikest aega vms. Nüüd, kui olen üritanud anoreksiast vabaneda natuke üle viie kuu, tunnen, et neid kõrgeid ja madalaid hetki, mida teiega jagada, on paras ports kogunenud.

“Mul on sulle kaks uudist. Üks on hea, teine halb- kummast alustan?” Minu enda vastus on alati halvast, seega alustame praegu kaotustega. Kui ma taastumist alustasin, mõtlesin, et hakkangi lihtsalt normaalse inimese kombel sööma ja vsjo harašo. Oiiiiii kus ma eksisin. Inimeste ootused vs reaalsus on tihti väga erinevad, aga see oli midagi muud. Normaalsus ja sirgjooneline taastumine ja päriselt anoreksiast vabanemine (minu kogemusel) on nagu öö ja päev. Pidasingi seda “perfektsuse” lootust alguses kaotuseks, kuid nüüd ma ei tea, kas enam mõtlengi nii. Tegelikult on üpriski loogiline, et mul olid suured ootused. Okei, ütlesin küll, et alustan kaotustest, aga see on vist hoopiski võit minu raamatus- olen suutnud mõista, et taastumine pole sirglõik vaid hoopis kõverjoon.

Kindel kaotus oli tööl käies tegelikult trenni edasi tegemine. Töötasin ma põhimõtteliselt 2 esimest kuud taastumisest. Jah, siis ma küll endale ei tunnistanud, et koormus on liigne ja ega ei aidanud ka endale selle juurde tekitamine, aga nii see oli. Sõitsin rattaga need 4 km tööle nii kiiresti kui võimalik. Kohale jõudes kõndisin 2 korda treppidest üles-alla. Kui midagi oli vaja mõnelt teiselt korruselt tuua, jooksin enamasti ise kellelegi sõnagi lausumata. Vahel “unustasin” asju esimeselt korruselt võtta, et hiljem saaksin neile järgi minnes veel samme teha. Ma ei ütle, et füüsiliselt aktiivne olla on ebatervislik- ei, absoluutselt mitte. Enda keha eest hoolitsemine on väga tähtis, aga (vähemalt) sama tähtis on vaimse tervise eest hoolt kanda. Haiglased kinnisideed kalorite põletamiseks või kaalunumbri langetamiseks pole kunagi tervislikud. Kaalulangetajatelgi pole mõtet keskenduda numbrile, vaid heaolule ja tervisele. Maru targalt räägin, ise käitusin täpselt vastupidiselt.

Otse loomulikult oli kaotus see üks tagasilangus. Samas ei halvusta ma end sellepärast. Mis tehtud see tehtud ja kõigest annab õppida. Pluss selleta poleks ma ehk alustanud minnie maud meetodit, millest võitude juures veel räägin. Ma arvasin siis, et tagasilangus näitaks, kui tugev ma olen, aga reaalsus on täiesti ristivastupidine. Ma andsin siis just alla. Iga päev korralikult söömine on raske ja näitab kui tugev ma saan olla, kui ma väga tahan.

Kaotus on ka võimetus seni kalorite lugemine lõpetada. Jah, mul pole enam myfitnesspali (toidu- ja trenni logimise rakendus) ja kalkulaatoris ma ka kilokaloreid enam kokku ei löö, aga peas teen ma seda senini. See on vist üks raskemaid (kui mitte kõige raskem) osasid kodus taastumise juures. Näiteks haiglas poleks kilokalorite teadmine nii kerge olnud. Jah, sa võid peast öelda, kui palju on su taldrikul nt kodujuustu ja palju kaloreid see kogus sisaldab, kuid sa ei tea täpselt mis sorti kasutati. Sa ei tea, kui paljus õlis praeti liha või kartulit. See on väga hirmutav, aga samas harjumise asi. Kodus ma sain ja seni saan seda kõike kontrollida. Okei, nüüd ma üritan seda kontrolli hoopis enda jaoks ära kasutada ja lisada pigem rohkem kui vähem, mis, olgem ausad, enamasti ei õnnestu. Kilokalorite juurde tagasi liikudes, naljaga pooleks öeldes on ainuke hea asi see, et ma oskan kiiresti peast välja arvutada nt ühe leivaviilu kalorsuse, ilma, et see oleks pakendil kirjas. Tegelikult ega see vist väga hea pole.

Eks neid kaotusi on veel olnud- ikkagi päris paljudel päevadel miinimumini mitte jõudmine, oma nälja ignoreerimine või vastupidiselt näljale vastamise pärast süütunne. Lisaks hirmutoitude osas ikka veel edusammude puudumine. Aga negatiivsest olen ma siin blogis vist piisavalt kirjutanud, seega mõttekam on liikuda positiivsete hetkede juurde.

Suurim võit on inimesena arenemine. Tugevama iseloomu omandamine. Ütle, kuidas tahad. Ma olin alati see, kes pidi arusaamatusi teistega pikkade tekstidega lahendama. Lihtsalt, et keegi minust valel arvamusel ei oleks. Mina olin alati see, kes jooksis inimesele järgi, et vabandust paluda. Miks? Ma tundsin, et ma olin mitte keegi. Et mina pean võitma inimeste sõpruse ja hea arvamuse. Taastumises on niigi raske endast heal arvamusel olla, eriti veel siis, kui sind otsustatakse halvustama hakata. Alguses oli otse loomulikult raske, kui sain kahtlusi ja negatiivseid kommentaare kuulda, aga nüüd mind enam ei huvita. Kui inimesed leiavad, et nende elu on minuta parem ning minust rääkimine teeb neile heameelt, siis tore. Las olla. Vähemalt kellelgi on hea enesetunne. Ma olen eluga punktis, kus mind ümbritsevad vaid inimesed, kes tahavad mulle head ja mina soovin ka neile vastu parimat.

Kaalutõusu aktsepteerimine. Okei, eelmise postituse põhjal ei ütleks keegi, et võtsin seda kõike positiivselt vastu. Nüüd aga olen aktsepteerinud, et ma hakkangi maailmas natuke rohkem ruumi võtma ja mis sellest. Ma ei sündinud selleks et kaalust alla võtta. Jah, ma pole enam alakaalus, aga ma ei tahagi olla. Mida andis mulle alakaal? Valud, masenduse, liitrite viisi pisaraid, nälja, enesehinnangu kadumise. Kas ma olin õnnelik? Ei. Palun väga, teksade kitsenemine ei olegi kõige hullem asi maailmas.

Ma olen palju julgem kui kunagi varem. Minevikus poleks ma julgenud midagi nii isiklikku jagada. Ei, see pole praegugi lihtne ja vahel tekib ikka tunne, et milleks ma seda teen, aga kui ma näen, et aina rohkem hakkavad blogi lugema inimesed, kes ise ka toitumishäirest taastuvad või lihtsalt huvitundjad, kes ennast antud teemal harida tahavad, on mul kohe palju parem enesetunne. Ma julgen inimestele ise helistada, mida varem ärevushäire tõttu pidid alati mu vanavanemad tegema. Mulle meeldib uute inimestega rääkida. Olgu, võibolla mitte siis, kui väga palju neid uusi inimesi mind kuulab.

Positiivsust on ka juurde tulnud. Ma olin alati pessimist ja no ega sisimas olen vist seni. Klaas on ka seni pooltühi, aga seda optimisti lööb ka ikka vahel välja. Ma olen lootusrikas ja saan aru, et võrreldes paljude teiste inimestega läheb mul veel hästi. Viimane ei tähenda seda, et minu probleemid oleks tähtsusetud- toitumishäired on õudsed, aga igal inimesel on oma mured.

Jällegi, nagu kaotuste puhulgi, neid võite on veel, aga praegu otsustasin just eelnevatest rohkem rääkida. Kaotuste ja võitude teemalisi postitusi tuleb tulevikus kindlasti veel, sest nagu ma enne mainisin, on taastumine kõverjoon ja eks ta viskab neid kõverusi mõlemas suunas.
Mu vanaema ütleb alati, et pole tähtis, mitu korda sa kukud, vaid hoopis mitu korda sa tõusta suudad. Selle blogipostituse lõppu ei saakski midagi paremat kirjutada.

Parimat lootes.

Gretel

Miks on toitumishäirest taastumine raske?

Hei.

Pole mitu nädalat jälle kirjutanud. Põhjus- kõige halvemad ajad taastumises seni. Raskemad kui tagasilangus. Miks? Sest ma olen otsustanud mitte alla anda. Ja kui on ikka tohutu suur soov kõik pooleli jätta, on edasi võitlemine kõige raskem asi.

Aga miks on siis toitumishäirest taastumine nii raske? Põhjuseid on tuhandeid, alustades asja vaimsest poolest ja lõpetades kaalutõusuga ehk ühe füüsilise faktoriga, aga ma räägin mõnest konkreetsest takistusest, mis mind on väga puudutanud, lähemalt.

Esiteks, body dysmorphia ehk keha düsmorfiline häire on nagu üks pisik, mis tihti just anoreksiaga kaasas käib. Eriti palju esineb seda nende seas, kes kaalust alla võtavad ja kui õigel hetkel jälile ei saa, läheb nagu minul, ehk mitte just lilleliselt. Mina näiteks ei näinud kunagi, et olin kaalulangusega kaalulangusega jõudnud. Vaatasin tihti instagramis pilte teiste kaalulanguse progressist ja iga kord mõtlesin, et “varsti saan ka mina enda arengut näidata”. Ka siis, kui olin alakaalus. Ma tajusin ja seni tajun enda keha täiesti vastupidiselt sellele, mis ta reaalsuses on. Eriti nüüd, kui olen hakanud kaalust juurde võtma.
Jätkates kaalutõusu teemat- see ongi see, mille pärast mul nüüd probleeme on esinenud. Kohati tundub lausa ebaaus, et häire, mis tiirleb kaalulanguse ja peenikese keha ümber, on ravitav vaid süües ja seeläbi kaalust juurde võttes. Ma ei suuda enda kaalu tõusmist aktsepteerida. Ma tunnen ennast oma uues kehas nii halvasti. Ma ei tea, kas teised on muutust näinud, aga ma tunnen kogu aeg endal pilke. Ma tunnen kogu aeg, et eemal kõik räägivad, kuidas ma olen jälle paks ja kole. Ja võimalik, et see nii ongi. Ma ei tea. Ma ei taha kunagi väga negatiivselt kirjutada, aga samas ma soovin, et blogi oleks nii aus kui võimalik. Seega jah, hetkel ma tunnengi ennast nagu rasvunud siga. Ma loodan, et ma suudan sellest mõttest välja murda, aga praegu on see raske. Näiteks, proovisin jalga pükse, mis augustis olid mulle liiga suured. Nüüd olid püksid parajad. Selle asemel, et edusammude üle õnnelik olla, hakkasin ma nutma. Isegi kui ma kirjutasin sõna “edusammud”, tunnen ma ise, et olen allakäinud. Et ma ei kõlba enam kuhugi ja olen kõige nõrgem inimene maailmas.
Suur probleem on ka hirm teiste inimeste kommentaaride ees. Jällegi, praegu ma kardan, et hakatakse kommenteerima mu kaalutõusu. Psühholoogi juures küsisin mitu korda üle, kas minnie maud teooria üldse sobib mulle ja kas see pole minu jaoks liiga palju. Vahel ei soovita halbagi, öeldakse näiteks, et “näed nüüd tervislik välja” siis, kui sa pole 2 päeva söönud. Nii juhtus paar korda anoreksia ajal. Kui sul on niigi juba probleeme oma kehaga ja keegi ütleb sulle peale nälgimist, et näed tervislik välja, nälgid sa otseloomulikult edasi. Samuti on väga riivavad kommentaarid toidukoguste kohta. Üks positiivne asi, mida anoreksia mulle andnud on, on arusaam kommentaaride mõjust inimestele. Miks me kommenteerime teiste inimeste toitu? Või portsjonite suurust? Või inimeste keha? Minule endale meeldib, kui kiidetakse minu iseloomu või huumorimeelt ja ma üritan ise ka iga päev kellelegi midagi head öelda. Vahel ma tunnen, et kui minulegi keegi komplimendi teeb, on motivatsiooni palju rohkem ja tuju hea.
Samas ei pruugi kommentaarid alati tulla teistelt inimestelt, tihti tulevad need sotsiaalmeediast. Varem võrdlesin ma end mingite fitness sotsiaalmeedia tegelastega ja nende reeglitega. Nüüd olen võrrelnud end taastumises olevate inimestega, kes on arvatavasti ummikus “poole kohaga taastumises” (enamvähem nagu mina suvel- ma üritasin taastuda, kuid hoidsin ikkagi kõigist toitumishäirete reeglitest kahe käega kinni). Tihti olen leidnud end mõtlemast, et minu teekond on liiga kiire ja et teised söövad vähem kui mina ja on anoreksiast tervenema hakanud juba aastaid tagasi. Palju hüppab ette ka täiesti teadusliku aluseta artikleid. Umbes, et “10 põhjust, miks manna on rasvumise põhjuseks” või “Uus imenipp- söö 3 päeva vaid keedumune ja 15kg kaob”. Jah, terve mõistuse juures inimene kerib neist mööda ja ei tee väljagi. Aga kui kaalulangus on su ainuke eesmärk siin maamunal, siis need tühised artiklid võivad saada saatuslikuks. Ja siis imestatakse, kuidas küll noorte vaimne tervis aina halveneb…
Väga raske on emotsioonidega toimetulek. Emotsioonidest olen ma kirjutanud ka, aga ei saa seda siingi postituses mainimata jätta. Kui sa pole pikema perioodi jooksul ühtegi emotsiooni tundnud ja korraga on selline tunne, et kogu maailma raskus on sinu kanda, ei ole just kerge. Emotsioonid tulevad korraga ja ei jäta sind rahule. Viimased nädalad ongi kogu aeg nutt kurgus, tee mis tahad. Just sellepärast, et ma tunnen, kuidas mul pekk üle teksade ripub või näpud näevad välja nagu paksud vorstid. Vahel on kahtlane mõelda, et oleme ühiskonnana jõudnud punkti, kus kaalulangus on teada-tuntud heaolu tooja ja kaalutõus teeb sinust nõrga ja elus põrunud inimese.
Just vaheajal sain tunda kui raske on rutiinist väljatulek. Rutiinis olemine ei ole alati hea, sest tekitab mugavustsooni. Esiteks kartsin ma vara magama minna, sest see tähendas ka varem ärkamist ja varem söömist, mis viis rohkemate kalorite tarbimiseni. Samuti pesin hambad õhtul varem ära, lihtsalt igaks juhuks, et ma rohkem ei sööks. Raske oli mitte koolis olla, sest see tähendas alatist juurdepääsu söögile ja hirmu, et söön liiga palju. Samas on sõidud veel raskemad, mistõttu käisingi tehiniliselt kodust ära vaid ühel päeval.
Viimasena ja ilmselt kaalutõusuga liidripositsioonile pürgiv probleem on enda võrdlemine. Kogu aeg võrdlen enda portsjoneid “normaalse portsuga” või enda teguviise “normaalsete inimestega”. Misasi üldse on norm? Kust võtavad meie toitumishäired nii lollid kriteeriumid. Nn “normaalne portsjon” on iga inimese jaoks erinev. See on erinevatel ajahetkedel erinev. Kuidas saame me end üldse teistega võrrelda? Aga näed, eriti häiritud mõistuse juures saab, ja kuidas veel.

Jällegi, üritan siin enamjaolt ikka positiivsemalt kirjutada, aga oleme ausad- taastumine ei ole kõrgemale suunduv sirgjoon vaid pigem kõige kõveram kõverjoon üldse ja seda peab aktsepteerima. Ma olen aru saanud, et tagasilangus ei ole enam variant, sest ma olen piisavalt enda elust haigusele kinkinud. Ma tahan terveks saada ja püüan seda alati meeles pidada.

Parimat lootes.

Gretel

4 kuud&emotsioonid

Hei.

Ma olen juba paar nädalakest mõelnud millest järgmisena kirjutada. Mul on küll konkreetseid ideid, aga mõne jaoks napib mul hetkel lihtsalt materjali. Nüüd mõtlesingi, et ma pole tegelikult ammu vabamalt kokkuvõtet kirjutanud.

Eilsest, 13. oktoobrist, olen taastumises olnud 4 kuud. Nende 4 kuu jooksul on mul juba üks tagasilangus olnud. Üleüldse, nüüd suvele tagasi vaadates polnud see siiski tõeline taastumine. Ma olin kõigis toitumishäire reeglites kinni. Mul oli liigne füüsiline koormus. “Õige taastumise” alguseks loen pigem septembri algust, kui minuni jõudis see “ekstreemne nälg”, millest ma juba pikalt kirjutanud olen. Tunnen, et tänu sellele olen ma juba osadest reeglitest vabanenud või vähemalt ma suudan enamusi nüüd murda. Näiteks on söömise aeg mulle nüüd vähem tähtis. Jah, päevadel, kui ma pole väga näljane jäävad kellaajad mulle ikka veidi ette, aga ma hakkan sellest vaikselt üle saama. Asjad, millest ma pole veel jagu saanud, on väga paljud hirmutoidud. Isegi kui ma olen väga näljane ja kuulan neid näljasignaale, jään ma väga enda mugavustsooni kinni. Rääkisime ka psühholoogiga sellest ning sain reaalselt aru kui väga mind need hirmutoidud häirivad. Skaalal 1-10 kindlasti kümme.

Ma pole siin blogis palju rääkinud toitumishäire mõjudest tervisele. Füüsilistest mõjudest sellepärast, et tegu on vaimse tervise haigusega. Toitumishäiretel ei ole nägu. Mind häirib nii väga, kui toitumishäiret iseloomustatakse näiteks KMI numbri järgi. Jah, võimalik, et minu KMI jäi sinna tüüpilisse “anoreksia vahemikku” mingiks ajaks, aga see, et ma sealt nüüd väljas olen, ei tähenda, et mu peas kõik korras on.
Tagasi teema juurde minnes, toitumishäirega inimestel on palju probleeme hormoonidega. Punktini, kus kaovad naistel päevad. Naiste puhul on see väga suur näitaja ja kui ma midagi enda arstidest vanavanematelt õppinud olen, on see just see. Kui menstruatsiooni pole, on see esimene märk, et kehaga on midagi ikka väga valesti või on toimumas suured muutused. Nii ka minul. Nüüdseks pole minul menstruatsiooni olnud 421 päeva.
Teine hormoonidega seotud probleem on emotsioonide kadumine. Puudutasin seda teemat väga põgusalt eelmises postituses ka, aga tahaksin sellest natuke lähemalt rääkida. Ma olen alati olnud väga introvertne ja ülemõtleja. Umbes 13aastasena hakkasid mul esinema paanikahood ja mul diagnoositi ärevushäire. Lisaks sellele on mul ka OCD ehk obsessiiv-kompulsiivne häire. Paar aastat kannatasin ma viimaste all üpris rängalt. Ühel hetkel hakkas seis aga tasapisi paranema. OCD ja ärevushäire tähendavad väga palju emotsioone. Iseenesest mõistetavad ärevus ja paanika, lisaks ka masendus. Samas tundsin vastupidiseid emotsioone ka väga tugevalt. Kui olingi millegi pärast elevil, siis olin ikka nii elevil, et öösel magada ei saanud. Või kui olin õnnelik, naersin nii, et pisarad üle näo voolasid. Vahetult enne toitumishäire algust oli seis ärevushäire ja OCD-ga pigem hea, emotsioonid olid ka ütleme nii, et nagu tavalisel inimesel ikka. Anoreksiaga muutus see vastupidiseks. Kui ma ütlen, et ma ei tundnud ühtegi emotsiooni selle aasta jooksul, siis ma reaalselt mõtlengi seda. Jah, ühest küljest polnud mul enam ärevust ja paanikat kui just mitte söögi pärast, aga see oli rohkem paanika mu peas ja lihtsalt otsekohene toidust loobumine vms. Vahel ma tundsin ennast reaalselt halvasti, näiteks, kui oligi mõni tõsiselt kurb sündmus, aga ma tundsin ennast normaalselt. Sest mu normaalsus oli mitte millegi tundmine. Reaalne tühjus. Ma ei olnud kurb, masenduses ega vihane. Ma võisin inimeste peale vihastada, aga need olid rohkem hetkeemotsioonid ja ülejäänud aja olin lihtsalt tuim. Miks ma kõigest sellest kirjutan, on see, et nüüd, just viimase kuu jooksul, ma tunnen, et emotsioonid on tagasi tulemas. Ja see on seni üks imelikumaid asju taastumises. Ma hakkan täiesti lambist näiteks nutma. Või naerma. Kui on ka reaalne põhjus, ma reageerin sellele. Pigem on nö õigel hetkel need emotsioonid nõrgemad, aga nad on seal. Ülemõtlemine ja ärevus on ka tagasi tulnud, aga pole kõige hullem seis.

Extreme hunger ehk ekstreemne nälg on selle viimase kuu kindel võtmesõna või võtmetermin. Kohutavast näljatundest tahan ma täiesti eraldi postitust teha. Esiteks ma pean ennast natuke koguma selle kirjutamiseks, aga samas tahan ma ka seda ise rohkem mõista.

Mis veel…aa, muutsin enda soengut. Esialgu tundub täiesti mitte teemakohane asi, aga las ma seletan. Juuksed on millegipärast olnud alati mingi viis, kuidas enda “rasva peita”. Ma isegi ei oska seletada. Ma arvan, et see on ka suuresti tingitud mugavustsoonist ja hirmust midagi enda juures muuta. Lisaks ma vihkan enda peale raha raiskamist. Kui rohkem taastumisega seotud näidet tuua, siis mul on alati raske endale midagi süüa osta, sest tunnen, et raiskan lihtsalt raha. Igatahes, ma tundsin, nii labaselt kui see ka ei kõlaks, et kui ma elus juba nii suure muutuse tegin, siis raiskan natuke raha ja muudan ka midagi välimuse juures. Nö värske algus.

Koolis söömine hakkab tasapisi kergemaks muutuma. Samas käivad need kergemad ja raskemad perioodid täiesti lainetena, seega ma ei hõiska enne õhtut. Põnev fakt siia, tänu koolitoidule avastasin, et riis peaks olema mu hirmutoitude listis veel madalamal (ehk tuleb välja, et see on hirmsam kui arvasin). Iga kord, kui on söögiks riis, on see minu jaoks kõige õudsem asi. Esiteks, kui ma varem tegin riisi, oli see pruun riis. Teiseks mõõtsin või kaalusin ma endale alati täiesti täpselt mingi väga lolli koguse. Kujutage nüüd ette: minna kõige täpse kaalumise juurest korraga selleni, et seda tõstetakse lihtsalt sulle suure kulbiga taldrikule. Kolmandaks tean, et riisis on ühe teatud koguse kohta rohkem kaloreid kui näiteks keedukartulis. Pealekauba pole riis mu lemmikute seas, mis tähendab anoreksia jaoks kohe kalorite raiskamist. See on aga kindlasti asi, millega ma pean harjuma, sest elus ei saa alati perfektset toitu, mis on täpselt minu maitse järgi.

4 kuud seljataga ja ma ei suuda ettegi kujutada mitu veel ees, aga eks aeg seda näitab. Oleme ausad, vahepeal olin täiesti lootusetu ja eks neid hetki tuleb praegugi ette. Ma ei ütleks, et mul praegu hästi läheb, aga võrreldes eelnevaga ikka kordades paremini.

Parimat lootes.

Gretel